Category Archives: Roosisõrmus

Roosisõrmus 1

Ta polnud mu esimene klient, kes avaldas soovi teha privaatne vampiiripidu. Minu meelest oli see idee üsna igav. Sellegipoolest oli minu kui võõrustaja kohus see soov täita. Isand Zolte ütles, et härra York toob palju raha sisse.

Nii istungi nüüd nahast suures käetugedega toolis, pea toetatuna suurte musta küüntega rusikale ning kuulamas seda õhinas vanameest jutustamas oma nägemust vampiiripeost.

„Nagu ma aru saan, ei soovi te seda pidu endale, mu härra?“ küsin, oma tüdimust oskuslikult varjates.

Minu külm olek paneb vaese mehe vakatama ja ta vaatab mind pikalt ja uurivalt, veidi õõvastavaltki. Ta naeratab ebalevalt, ma vastan sellele omapoolse kurjakuulutava ent siiski leebe naeratusega, ta naeratab jälle omakorda…

„Ei,“ köhatab ta lõpuks oma sinise mürgi värvi vedelikust paksu suu kuivaks, „Ma tahan teha seda oma kallile nõole, kes saab järgmine nädal 25. Ta ei tea sellest veel midagi.“

„Ja milline see pidu peaks teie arvates olema? Buffy vaimus või… midagi süngemat?“ langetan pilgu oma sügavpunase klaasi põhja. Muidugi pole selles kristallpeekris vein- „sest kaine mõistus on meie töös alati kõige olulisem vara“ ütleb selle kohta isand Zolte.

See mõjub. Valgepäine ümarik hakkab ärevalt oma kaelasidet sättima.

„Vabandust, mileedi, ma pole sellega harjunud

„Pole põhjust karta,“ rahustan ma teda õrnalt heliseva naeruga. „Selleks me siin olemegi, et teie soove täide viia, härra York.“ Rüüpan mahlast järjekordse sõõmu. Otsustan kasutada teistsugust lähenemisteed. „Kas ta on enne näidanud mingit erilist huvi vampiiride vastu?“

„Jah, kui ta väike oli!“

Järjekordne Halloweeni armastaja, mõtlen põlglikult, kui surun oma näole puhtaimast puhtaima mitte midagi ütleva näo.

„Aga ma pole ammu teda näinud… Vaene poiss on oma isast parajalt võõrdunud ja hetkel täiesti töösse uppunud. Sellepärast ma seda korraldada tahangi!“

„Saan aru, härra York. Nii et tegemist peaks olema millegi pigem rahustava ürituse kui elamusitekitavaga?“

„Midagi lõõgastavat, aga meelierutavat?“

„Midagi lõõgastavat, aga meelierutavat… Hmm…“ kordan mehe järel masinlikult. „Kui palju see maksta võib?“ Ei jäta ma muidugi raha küsimata!

„Arves pole küsimus- saatke see pärast mulle. Isand Zolte’l on minu aadress.“

Noogutan mõtlikult.

„Seal peaks olema palju noori tüdrukuid!“ hüüatab mees äkki ning ma kujutlen juba ette, kuidas selle vaoshoitud kuju all tegelikult üks poolalasti tüüp õgardlikult juba keelt limpsab. Teen talle krimpsus näo ja otsustan jutu hoopis teistele radadele juhtida.

„Mitu külalist tseremooniast osa võtab?“ küsin aupaklikuks ning tõusen, et kamina paistel ennast soojendada. Mu veinipunane viktoriaanlik seelik sahises mu sammude taktis üle vaibata toa minu järel. See oli meie nii-öelda vormiriietus selles majas. See pidi andma klubile oodatud oma ajast irdumise hõngu, mida kõik need rikkad härrasmehed nii väga otsisid, vähemalt arvas nii isand Zolte. Ja kes olime meie, et sellele eriti vastu vaielda?

Sellest hoolimata oli vastik tunda, kuidas mehed sinu keha iga kord kui lambakintsu silmadega õgisid. On tõsi, et mida kaetum on naine, seda ahvatlevam ta tundub kõikide oma riidekihtide all.

„Härra York?“ pöörasin ennast uuesti tema poole, käsi kaminasimsil ja teises lehvik, mida ma polnud selle aja jooksul kordagi lahti teinud kui ma selles majas töötasin.

„Va-vabandust proua,“

„Leedi või preili,“ parandasin teda kiirelt, „siin majas prouasid ei ole, mu härra!“

„Vabandust, preili, minu eksimus,“ noogutas mees kiiresti ning hingas sisse viimase tilga oma šerrist.

„Soovite ehk veel?“ küsisin ükskõikselt.

„Mida?“

Osutasin oma mustast sitsist lehvikuga tema klaasi peale.

„Aa, jah, sooviksin küll, tänan.“

Hingan sügavamalt, et endast jõudu ammutada selle tüübiga ühele poole saada. Ta on nii järjelpidamatu, et see ajab mind oksele. Tõmban selja taga rippuvat tumesinist kuldse tupsuga paela ja ootan kannatamatult, kuni mu toateenija, üks 18-aastane noormees mustas kostüümis kohale suvatseb ujuda. Mustas on nad sellepärast, et vähem tähelepanu tekitada.

Uks käis ja pikk kuju astus sisse, tuim mask peas, nagu nõutud. Ta kummardas ja küsis vaikse häälega: „Te kutsusite, leedi Daphne?“

„Jah, tooge härrale veel üks šerri!“ jagan käske nagu omas majas. Isegi palun ei tohi öelda.

Kuju kaob ja me ootame mõlemad vaikides kuni uus šerri saabub.

Jah, neid reegleid on palju, mida isand Zolte oma võõrustajatelt nõuab. Me peame olema kui tundetud robotid, kelle kohustuseks on kujundada oma külalistele täiuslik elamus kogu eluks neilt samal ajal meeletuid summasid välja lunides ja ise kättesaamatuna püside. Naise võlu püsib täpselt nii kaua, kuni ta ennast kätte ei anna. Nii on ta öelnud. Ma kipun arvama, et see vastab tõele. Nii oli see vist ka Rowaniga, mõtlen nukralt – niikaua kuni ma olin lihtsalt ilus lill ootamas noppimist, olin ma huvitav ja kütkestav. Kohe kui must sai aga lihtsalt järjekordne lihatükk tema hakklihamasinas, olin ma kõrvale heidetud.

Šerri saabus. Koos isand Zoltega. Hakkasin kohe sügavamalt hingama. Tema revideerivad käigud meie sekka sel ajal kui me tööd tegime olid alati hirmutavad.

„Leedi Daphne?“ tegi ta minu poole kerge kummarduse ja saatis mulle kõige armastusväärsema pilgu, mis ühtaegu oli ka nii terav, et võis ka terast läbistada. See tähendas ainult üht, et  tegu oli vana kliendiga ja kogu ta arglikkus ja häbitunne olid vaid teeseldud lõbu. Noogutasin talle tervituseks ja mees võttis minu käsitoolis istet. „Mu kallis sõber! Pole sind siin ammu näinud!“

Ma ei pööranud pilku ära ega tundnud ennast haavatuna või petetuna. Miks ma pidanuks? Samas tundus mulle, et ma hakkan kuidagi liigagi ükskõikseks muutuma. See pani mu südame veidi kiiremini põksuma ja mulle meenus uuesti, miks ma siin olin- et võrgutada seda teesklevat vanatoid, keda isand just äsja oma vanaks sõbraks nimetas ja ta tagasi maapeale tuua. Sõbraks- keegi polnud isand Zolte’le sõber! Isegi tema võõrustajad mitte. Kuigi me teadsime kõigest, mis majas toimus ja olime pea kõigega kursis, piirdusid meie teadmised siiski ainult sellega, mis siin toimus ja väljaspool maja olime kui võõrad mustas öös.

Neetud! Ma ei olnud tähelepanelik!

Mõlemad mehed vaatasid minu poole, oodates mu vastust mingile küsimusele. Hingasin sügavamalt sisse ja välja- korsett lämmatas mind- ning hoidsin pausi, teeseldes pikka mõtlemist. Oleksin võionud ju ka õlgu kehitada, aga see pole noorele daamile kohane. Seepärast ei hakanud ma enam keerutama.

„Vabandust, ma ei kuulanud,“ teatasin ilma igasuguse tseremoonitsemiseta. Isand Zolte’i ilme oli tappev, seepärast andsin vastulöögi. „Olin lummatud, kuidas kaks vana sõpra tule paistel koos istuvad…“ ohkasin paljutähenduslikult ning naeratasin unistavalt.

Isand Zolte vaatas mind veel hetke tungivalt, ent siis ilmus ka tema näole midagi naeratuse taolist ja puhkes valju häälega groteskselt naerma, paljastades oma hõbedaga täidetud tagumised hambad. Need paistsid kuni siiani, kaminani selgelt ära, särades hetkeks tule paistel.

Minu naerutuju oli läinud ja ma vaatasin neid edasi oma femme fatale ilmel.

„Mu kallis Daphne!“ ajas isand silmist võltspisaraid pühkides ennast tugitoolist üles ja tuli otse minu poole, et mul isalikult ümber õlgade kinni võtta. Ta tegi seda alati kui ma mõne taolise repliigiga välja tulin. Tavaliselt käis siis selle juurde ka mingi kummaline soovitus otse minu pärlitega kaunistatud kõrva. „Sa oled meil ikka olnud romantik!“

Olin üllatunud- kallistus oli, aga repliiki ei järgnenud.

„Te olete heades kätes, mu kallis sõber- ta on meie maja üks kummalisema maitsemeelega leedisid ja kindlasti leiate ühise keele.“

Kuulasin tema meelitavaid komplimente rahuliku südamega ja kannatasin ära isegi tema isaliku patsutuse õlale ja suudluse juustele.

Ja läinud ta oligi. Järjekordselt.

Pöörasin oma pilgu tagasi külalisele kes ikka veel lummatult ukse poole silmi kõõritas ja küsisin külmalt uuesti asja juurde asudes. „Mitut külalist on meil au võõrustada?“

„Ah?“ Ta paistis veel segaduses olevat. „Aa, peol!“

Noogutasin.

„Kümme noort härrat. Kaks neist on minu poisid.“ Ta rüüpas uuesti klaasist. Võltsargus oli kadunud. See meeldis mulle, nii oli inimestega alati kergem tegeleda, kui nad lolli ei mänginud. „Kuus on lihtsalt sõbrad, pluss muidugi sünnipäevalaps.“

„Muidugi. Kas teised külalised on meie majas enne viibinud? Ma saan aru, et sünnipäevalaps ei ole.“

„Jah, neli neist on maja reeglitega tuttavad.“

„Ja ülejäänud kuus?“ Mu mahe hääl ei ole siiani veel jõnksugi ei üles ega allapoole liikunud. Olen enda üle eriti uhke.

„Poisid viivad nad kurssi.“

„Mm.“ Tekitan mõtliku pausi, lastes mehel omas mahlas praadida. „Kas teil on mõningaid ideid, kuidas pidu välja peaks nägema?“ küsin lõpuks, ikka veel  teda uurides. Tean ,et see küsimus on kõlanud juba mitu korda, aga ega esimene kord kunagi vastust saagi.

„Ma tahaks, et see meenutaks midagi 1890ndate vereorgiat.“ Teatas mees viivitamatult ja lõplikult.

Tõstan oma kulmukaare nõtkelt paar millimeetrit kõrgemale ja lasen sel uuesti oma kohale tagasi langeda.

„1890ndatel ei korraldatud vereorgiaid,“ Sosistas rahulikult, kuid enne kui mees vastu jõuab vaielda, lisan pikantselt, „aga olen kindel, me suudame vajadusel kas või ajalugu ümber kirjutada.“

„See on juba õige jutt!“ lahvatas mees äkki põlema.

„Peo ettevalmistamine võtab nädal aega, kas te peate silmas mõnda kindlat kuupäeva?“ jahutan ta ruttu maha, tundes ise seletamatut naudingut tema hinge põrgutulest.

„Kolmekümnes november.“

Küünal tema šerriklaasi kõrval kustub, ent ma ei vaevugi teenrit kutsuma, et see uue tooks. Nii oligi parem. Pimedus aitab mul mõelda. Keeran ennast nukralt akna poole, sest see töö ei paku mulle enam seda üllatusi täis elevust kui siis kui ma seda esimest korda tegin, ning tõmban raskete kardinate vahele pilu, piisavalt suure, et see paljastaks minu kummitusliku sajandivahetuse kuju tänavale ning vaatan unistavalt tänavalaternaid ja hiiglaslikku Kuud, mis just lahe kohale on tõusnud.

„Kui nii, siis…“ Lasen kardinal tagasi oma kohale vajuda. „Olgu,“ ütlen valjult ja pööran ennast mehe poole, käed enda ette risti seelikule pannes, mõlema käe sõrmedega rippuvat lehvikut puudutades. „Muidugi võin ma arvestada teie abile, härra York?“ küsin rangelt.

Mees hüppas kulmu kortsutades oma toolilt üles ja asetas käe südamele- milline kummaline viis vannet anda-„Aga muidugi, leedi Daphne!“

„Mm.“ Vaatan teda hindavalt ülevalt alla ja tagasi üles, otse mehe silmadesse. „Siis pean paluma teie abi, et te õpetaksite teistele meie tulevastele külalistele maja reegleid, välja arvatud aukülalisele. Ülimalt diskreetselt. Kuna tegemist on stiilipeoga, saadan isiklikult õhtul enne pidu välja kümme kostüümi ja kutsed. Selleks vajan ma härrade täpset asukohta. Ja on ülimalt tähtis ,et sellest teaksid võimalikult vähe inimesi, et tagada täielikku üllatusmomenti. Aga te ju tunnete isegi maja reegleid ja ma ei pea neid teile seletama.“

Olin nii külm ja konkreetne kui võimalik. Vanamehenäss tuli mulle aina lähemale ja lähemale ja hakkas tungima juba mu isiklikku privaattsooni.

Viimane lause oligi tegelikult mõeldud sellepärast, et ta must eemale hoiaks- reegel number kaks ütleb, et mitte ükski külaline ei tohi võõrustajat puutuda , vaid pidi piirduma seltsidaamidega, kelle võõrustaja nende jaoks välja on valinud. Selles osas oli isand Zolte range ja aus mees- kõik tema tüdrukud võisid ennast kindlalt tunda kuni nad suutsid ennast maksma panna. Omalt poolt oli isand selleks kõik teinud. Üks neist abinõudest pidi olema ka lehvik, mis pidi looma mõttelise barjääri. Nagu ma ennist ütlesin, pole ma lehvikut kunagi kasutanud. Ka seekord polnud selleks vajadust- minu jääkuninganna külmus jahutas ka selle kiimase äbariku.

„Jah, muidugi,“ naeratas mees, paljastades oma portselankattega hambad ning tõmbus tagasi.

Hingasin kõigest hoolimata kergemalt ega liigutanud ennast oma kohalt.

„Jah, muidugi…“ kordas mehike ja hakkas oma kuuetaskuid patsutama.

„Teie suitsud on laua peal,“ teatasin karmilt.

„Aa, ongi!“ Ta haaras ahnelt paki järgi, ning minu ootustele vastupidiselt toppis selle endale taskusse, kontrollis hetkeks, kas tema kuldse mustriga hõbedane välgumihkel ikka töötas ning tegi mulle ootamatu kummarduse ja tammus ukse poole, minu küsiv pilk tema saatjaks. Enne ukse avamist pööras ta ennast veel minu poole. „Ülejäänud osas olen nõus kõigega, mille peale te tulete või mida tseremoonia jaoks vajalikuks peate. Ettemaksu tasub mu sekretär maja arvele homme esimese asjana ja… kui midagi on, siis isand Zoltel on minu kontaktandmed. Nagu ma vist enne juba mainisin. Jah… Olgu, nägemiseni, leedi, oli meeldiv teiega kohtuda ja loodetavasti kohtume veel!“

Noogutasin talle kergelt ja naeratasin oma  võluvat külma naeratust.

Uks mehe taga vajus kinni ja ma lausa vajusin tagasi oma tugitooli, lastes kingadel kolinata põrandale vajuda ning pakkisin ennast nii kokku kui võimalik, peites pea põlvedele ja lastes kätel üle pea langeda. Põlved olid minu all juba ammu kõveras.

„Puuuh!“ tegin pahaselt kui tabasin äkki, et ukselink käis. Ajasin ennast hetkega istuli ja vaatasin ukse poole. See sama pikk kuju mustas riietuses pistis pea sisse tuues minust kuuldavale kergendusohke. „Kevin, ära ehmata mind niimoodi!“

„Vabandust, preili.“ Mees tegi alandliku kummarduse.

„Miks sa tulid?“ küsisin hetk hiljem juba tõsisemalt. Alamad teenrid ja seltsilised ei tohtinud oma rollist välja langeda isegi siis kui külalisi parasjagu nähtaval polnud. Ka võõrustajad ei tohtinud.

„Tulin nõude järgi, preili.“

Noogutasin arusaavalt ja ta tõstis klaasid kandikule.

„Kas toon teile teed, preili?“ küsis mees hetk hiljem mahedalt, nagu tal kombeks oli.

„Aitäh, see oleks tore.“ Naeratasin talle kergelt, kuid väsinult ja ta kadus uuesti.

Olin õnnega koos, et ma tema otsa sattusin kui teenreid määrati. Iga uus võõrustaja saab enda alluvusse oma „kaaskonna“, nagu isand Zolte neid nimetada armastas. Minu alluvuses olid kolm teenijat. Need teenijad hoolitsesid nii võõrustajate heaolu kui ka nende külaliste ees kuni nad Twilight House’s viibisid. Põhimõtteliselt olid nad täielikult minu käsutada kui mitte arvestada isand Zolte’, kes kamandas muidugi kõiki. Samas olid nad ka minu vastutusel.

Minu isiklikku kaaskonda kuulusid Kevin, pikk kiitsakas ja vaikne tüüp, kes oli ülimalt hoolas ja tähelepanelik ja kelle tähelepanu eest oleks iga kõrgseltskonna daam tänulik. Beth, krapsakas seitsmeteistkümne aastane gothic-lolita, kes oli nii mõnegi vanahärra silmarõõm ja alati jutukas, mis omamoodi polnudki paha, sest ta suutis mu tuju nii mõnigi kord üles  kruttida ja ma kuulsin kõigele lisaks veel palju seda, mida viisik oma töös kasutada sai. Ja kõige viimasem, kääbusegeeni kandev Richard. Me kutsusime teda hellitlevalt Lõvisüdameks, sest tal oli tõesti suur süda. Tema tegutses minu isikliku kokana ja hoolitses mu riiete eest. Suurepärane õmbleja. Samuti sain teda kasutada mitmel puhul oma etenduste juures.

Kuulsin vaikset koputust uksel.

„Sisse!“

„Teie tee, preili.“ Avas Richard ukse lastes Kevini tema kandamiga uksest sisse.

„Aitäh,“ naeratan neile südamlikult.

„Kas on veel midagi, preili?“ küsis Richard käterätti, mida ta ennist õlal kandis, mudides.

„Tss, tuline! Mm, ei ole. Ma lasen teid nüüd koju.“

Milline üllas žest- poisid lõpuks koju lasta! See ajab mindki irvitama. Siiski, surun irvituse maha ja pean nad veel enne lahkumist kinni.

„Palju kell on?“

Kevin laskus madalamale, kandik veel kahe näpu vahel ja Richard tõmbas ta varruka ülespoole ning teatas siis: „Pool üksteist, preili.“

Kui ma seda nii tihti ei näeks, tundunuks see vaatepilt kummaline, kuid siin majas harjub paljugagi.

„Mm,“ naeratan neile mõistvalt ja vajun sügavamale oma tugitooli. See on nii pehme ja mõnus.

Nad ei oodanud enam ühtegi käsku ja lahkusid, jättes mind maha nautima oma teed ja üksindust.

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Roosisõrmus 2

Seisan keset tuba ja tõmban kopsud õhku täis ,enne kui Beth viimase sikutusega kõik minu ribid kokku tõmbab.

„Preili, kas tõmban tugevamalt?“

„Ei, aitab,“ saan vaevu sõnad suust, sest, kuigi ma teen seda juba mitu kuud, on see ikkagi piisavalt valus, et mu ülakeha krampide ääremaile viia. „Too aluskleit, Beth!“

„Jah, preili.“

Sirutan käed kõrgele enda kõrvale, et tal oleks mugavam seda mulle selga kinnitada ning vaatlen ennast mõnuta peeglist.

Mul on tunne, nagu kõnniks ma tsirkuses mööda peenikest nöört ja kõik vahivad mind. Ja minu ainukeseks lootuseks on kukkuda, et anda neile seda, mille jaoks nad siia on tulnud- mitte minu oskusi nägema, et kas ma ikka püsin, vaid selleks, et näha, kuidas ma kukun. Ilma karjumiseta, ilma valuta. Lihtsalt langen kui riidest nukk kivina alla liivaga kaetud perroonile.

Ohkan südamest ja pilgutan oma meikimata silmi. Isegi soeng pole veel valmist.

Kleit on seljas. Pärast poolt tundi pingutamist. Jube.

Siiski, kleit ise on kui meistriteos- sügavroheline sitsilise tagaosaga viktoriaanlik lahtise ülaosaga kleit, mille lihtne esiosa vastandub minu mustade kristallidega ülaosa ja pika slefiga  tagaosas. Lõvisüda on teinud ilusat tööd. See on tõesti meeliülendav kogemus seda kanda.

„Beth?“

„Jah, preili?“

„Pane mingit muusikat. Mulle ei meeldi vaikus.“

Ma sosistan. Mitte tahtlikult, kuid nagu iseenesest. Hommik möödus väga rahulikult ja Twilight House oli enamuse ajast kui unenäos.

Ma sain isand Zoltelt Öö Kuninganna- mustade sitskangastega sisustatud peosaali suure purskkaevuga toa keskel teisel korrusel. See oli esimene kord mul pidu seal korraldada. Siiani olid kõik mu peod toimunud Taevases Suudluses, millel olid laiad katuseaknad.

Öö Kuninganna oli minu jaoks saalide saal- selle uhke pimedus oli vaimustavalt lihtsatele asjadele üles ehitatud- nagu siseneks suurde beduiini telki, kuhu pidi sisenema astudes alla väikesest trepist- kolmest astmest. Isegi põrand oli kaetud tumeda vaibaga, nii et sellel ei kostunud mitte kui ühte sammu. Keset tuba oli, nagu ma ennist juba mainisin, suur tumedatest kividest laotud purskkaev, mis oli tihti peale ka toa ainukeseks valgustajaks oma jugadega, mis kumasid soojalt oma külma kalki valgust. Uksele vastasseina oli ehitatud midagi trooni moodi ja selle kõrvale ja ümbrusesse oli suvaliselt kuhjatud istumispatju.

Klavessiin. CD mängijast kõlas klavessiin. Naeratan salapäraselt enda peegelpildile. See on mõni Bethi erakogust pärit plaadiga.

„Preili Daphne?“

„Jah?“

„Kas ma teen teile nüüd soengu?“

Ärkan kui unest. Vaatan oma rohekaid salke, mis mu õlgu katavad ja meenutan kuivalt, kuidas need olid kunagi isegi tuhkblondid.

Vaatasin veel aknast välja- lund oli hakanud sadama, ja võtan pingil peegli ees istet ning tunnen, kuidas ta mu juustes sasib.

„Millise me teile täna teeme, preili?“

„Klassikaline, nii et salgud kergelt näole tikuvad…“ vastan. Ikka veel aknast välja vahtides.

Väljas sadas lund. Esimene lumi sel aastal, aga veel milline! Suured märjad räitsakad vajumas rahulikult ma poole või puudele, kuhu need eelmiste külge klammerdusid ja uue kihi nende peale moodustasid.

„Ai! Tee hellemalt!“

Kogu mu mõnus meeleolu on rikutud valust, mis mu peakolpa läbib.

„Vabandust, preili.“

Ma tean, et ta üritab. Kuid ta võiks selle juures paremat tööd teha.

Siiski, tal ei kulu kaua, et minu soeng valmis saada.

Pööran peegli ees pead ja uurin ennast ülimalt hoolikalt. Täitsa normaalne.

Noogutan talle tunnustavalt ning avan oma ehtekarbi, kust võtan välja kalli välimusega mustade kividega raske kaelakee ja paari kõrvarõngaid. Täna on pidu ja midagi odavat ma kanda ei tohi- seda märgatakse kohe kindlasti.

Beth võtab minu kangestunud sõrmede vahelt kee ja aitab selle midagi ütlemata mulle kaela panna, samal ajal kui ma endale kõrvarõngaid kõrva üritan toppida.

Kerge meik, mille puhul on Bethil oma ea kohta kahjuks rohkem tarkust kui minul, kujuneb üsna jõuliseks, kuid vähemalt ei ürita ta mulle mingeid pandasilmi teha, mis tal endal näost pidevalt vastu vahivad.

Me ei räägi tavaliselt kuigi palju kui ma riidesse panen.

Miks? Ma ei tea. Me lihtsalt ei kõnele. See on kui tseremoonia, mis tuleb läbida vaikuses.

Lõpuks vaatab mind peeglist vastu täiesti valmis neiu, kelles ma oma endist tagasihoidlikku aguliplikat vaevu ära tunnen. Samas on see nii tuttavlik, et lausa vaimustav. Nojah, mina sellest hetkel vaimustust ei tundnud.

Beth seisab minu selja taga ja ootab oma kaunis teenijakostüümis, mille ta kusagilt netist tellis, uusi käsklusi.

„Kas tüdrukud on valmis?“ küsin üle õla vaadates.

„Ma ei tea preili.“

„Mine ja vaata.“ Heidan peeglis pilgu kellale enda selja taga. „Külalised saabuvad peagi.“

„Jah, preili.“ Ja ta kaob suure puust ukse taha.

Jään üksi.

Ajan ennast aeglaselt muusika taktis püsti ja keeran ennast peegli ees, et nüüd rahulikult omaette olles kleidi ilu nautida.

Ma pole kunagi kellegi peale eriti kade olnud. Nüüd aga olin. Kõigi nende naiste vastu, kes elasid kuninganna Victoriaga ühel ajal ja said selliseid kaunitare iga päev kanda. Valu, mida selle kleidi selgatoppimine endaga kaasa tõi, oli hakanud taas taanduma ja jäi iga hetkega aina rohkem tagaplaanile.

Kerge koputus uksel.

„Sisse!“

Uksele ilmub Kevini pea.

„Tüdrukud on valmis ja ootavad teie käske, preili Daphne.“

„Hästi.“

Peanupp kadus.

„Oot!“ mulle tundus, et midagi oli teisiti. „Kas sa oled pead värvinud?“

Teenija ilmub täies hiilguses minu ette tagasi ja hoiab pilgu põrandal.

Noogutan. Tal on uued punakad triibud. Ja must salk keset kõike.

„Millal sa selle teha lasksid?“

„Eile õhtul, preili.“

„Hm, mine!“

Ta vabandas ja kadus.

Huvitav, kas ta ootas mingit karistust selle eest, et pead värvis?

Otsisin oma musta pitslehvikut taga. Mul oli tegelikult kokku juba neli lehvikut- kõik eri toonides, kuid mulle meeldis see pitsiline kõige rohkem.

Jõudsin pea kõik kohad läbi vaadata, enne kui märkasin silma nurgast ,et see oli seal samas musta voodikatte peal.

Must voodipesu oli isanda mingi eriliselt hea nali. Nimelt pidid kõik kehavedelikud musta pealt eriti hästi välja paistma. Ja nii käis ta igal teisipäeval kontrollimas, et vahepeal midagi tema teadma toimunud poleks. Me võisime endale külalisi võtta, kuid seda vanamehe teadmise korral.

Võtsin oma lehviku ja lõin selle hetkeks laiali ning uurisin seda kriitilise pilguga. Perfektselt korras nagu alati.

See oli kaunis ese- pikad gravüüriga kaetud mustaga ülelakitud puust rootsud ja nende vahel kallis käsitsi tehtud pits, mille sisse oli põimitud ei rohkem ega vähem kui kolmteist musta kandiliseks ihutud puidust pärlit.

Veel oli puudu minu kotike värskendava veega ja veel mõne nipet näpet esemega, mida vaja võis minna. Leidsin ka selle pärast väikest tuulamist kapist ja ladusin punasest kotist kõik rohelisse nutsakusse üle. Kinnitasin selle kerge liigutusega oma mustade kinnaste külge, mille ma varakult kätte olin pannud ning viimase asjana piserdasin kleidile ka veidi lumekellukese uinutavat lõhna.

Astusin oma toast välja täies varustuses kaunitarina ja tundsin ennast vastavalt- kõrk, püha viha täis ja kange nagu verstapost, millest kõik kaarega mööduma peavad.

Minuga ühinesid hetk hiljem Kevin ja Beth, kes viibisid kogu vastuvõtu juures ja hiljem teenindasid ka pidu.

Jäime seisma seitsme neiu ees, kes mind kõik eri poosidesse toetudes trepi mademelt vaikusega tervitasid. Minu ootuste kohaselt olid nad kõik korralikult riides ja vastavate soengutega, nagu ma neile ettekirjutusi olin teinud.

Trepisaal ise oli parasjagu tühi. Teisi pidusid peale minu oma siin parasjagu ei olnud ja teised leedid kas puhkasid või ajasid lihtsalt omi asju.

„Tere õhtust, neiud!“ köhatasin viisakalt ja sain vastuseks mingi sogase mulina, mille üle mul kohe raudselt hea meel ei olnud, kuid jätsin selle kulmukortsutusega tahaplaanile. „Ma eeldan, et härrased ei pea täna oma siiatulekut kahetsema?“ küsisin siiski rangelt.

„Härrased? Need ka mingid härrad!“ kiljatas blond Michelle, maatüdruk kusagilt kaugelt keskmaalt, kes paistis küll olevat linnade sügavikus esimest korda, teenides kohe tähelepaneliku naeru.

Kergitasin armulikult oma vasakut suupoolt, kuid vaikisin. See pani ka teised vaikima.

„Michelle, kullake, te olete meie seas täna esimest korda?“ ma ei saanud mitte seda mainimata jätta ega teda mitte paika panemata jätta, kui soovisin oma positsiooni kindlustada. Ma ei tahtnud ju, et ta mul terve õhtu oma kiljatustega ära rikuks. Tegemist oli ikkagi stiilipeoga.

„Jah, leedi Daphne.“ Tuli kurblik näugumine.

Issand, kui närvi sellised ajada võivad. Ohkasin südamest, kuid vaoshoitult ning küsisin veelgi rangemalt.

„On siin veel kedagi, kes pole siin majas enne viibinud?“

Tõusis veel üks käsi.

Vaatlesin teda kurvalt- liiga noor, et sellist ametit pidada. Oli kohe näha, et tegu oli rikaste vanemate tütrega- selline roosade huulte ja veatute käekestega ja suurte siniste silmadega, mille tagant hiilis mind varjamatult kurjakuulutav pilk.

„Preilid, astuge ette!“

Kaks korsettides noorukest preilnat kergitasid oma tagumikke ja seisid mõlemad ebalevalt minu ette, paar astet madalamale.

„Siin majas on kolm reeglit, mis teie kohta kehtivad! Te olete siin nukud, kes võivad toast lahkuda ainult siis, kui olete selleks saanud loa. Minult! Nukud ei uuri, millega nende peremehed tegelevad ja jutt nende kõrvu on sama, mis tuul nõmmedel. Raha nurumine, küsimine või teab mis muu, on keelatud! Kui ma kuulen kas või juhuslikult kuulujutte, et te tüütate me külalisi ka väljaspool House’i, hoidku teid Jumal, sest keegi teine teist puudust ei tunne. Jootrahad saate pärast kätte minu käest! Uskuge, preilid, nad on helded!“ teised tüdrukud ulgusid juba rõõmsalt kaasa. „Ja kolmandaks: Seltsidaamid joovastavaid jooke, tablette, toite sisse ei joo, ei söö, ei tarbi! On see selge?“ Rõhutasin viimast eriti, sest esmakordselt siinolijatel kippus ikka nendega probleeme olema.

Nad pomisesid vaikse vastuse.

„Ma ei kuule!“

„Jah, miss!“

„Tore!“ selle väikese tseremooniaga ühel pool, tegin kerge peanoogutuse, mis tähendas, et nad olid vabastatud ning ühinesid taas teistega. „Tere tulemast majja, daamid, seadke ennast sisse! Minuga jäävad siia Patricia ja Michelle! Teised lähevad koos Bethiga Öö Kuningannasse!“

Kus läks alles sagimiseks! Neid oli ainult seitse, aga oma korsettide ja puhvminiseelikutega oli neid korraga üllatavalt palju.

„Siin läheb vist kaua?“ küsis Patricia minu käest oma madala kurguhäälega, kui ennast mu kõrvale paremini seisma sättis.

Ta oli üks mu lemmiktüdrukuist ja üks väheseid, keda ma siin linnas sõbraks sain tituleerida. Ta oli minust pikem ja paar aastat vanem, kuid kohutavalt ilus naine, kes tegi kadedaks nii mõnegi noorukese preilna, kes siia temaga koos tööle sattus. Tal olid süsimustad õlgadeni sirged juuksed, mis tänase puhul olid tugevalt lokkis ja uhke musta-valge kirju kõrge kaelusega pitskorsett, pitskindad ja uhked säärsaapad. Ta oli vamp selle kõige paremas tähenduses. Ja nagu tavaliselt olid ta huuled kirsipunased.

„Ma ei tea, Pat, ma tõesti ei tea…“ ja ma ei valetanud.

Ma saatsin külalistele alati järgi isikliku limusiinid, mis pidid härrased kohale tooma kolmes grupis- neli, viis ja üks, meie peategelane.

„Keda me siis täna võõrustame?“ küsis ta tõsiselt.

„Pat!“ kortsutasin pahaselt kulmu

„Ja-jah, tean, selliseid asju ei uurita. Ära selle pärast kohe murekortse saa, kullake!“ naeris ta üleolevalt.

Ta oli ainuke, kes minuga nii rääkida võis. Seltsidaamidest vähemalt. Oleks mõni teine sellise labase asjaga välja tulnud, lebaks ta juba porgandpaljana kusagil tagumise ukse taga lumehanges.

Ahjaa, väljas sadas ju lund…

„Millal nad tulevad?“ uuris ta edasi.

„Iga hetk nüüd. Sig annab kellaga märku.“

Sig on meie portjee.

Ma ei vaadanud kordagi tema poole ega ka kellegi teise poole, vaid pöörasin kogu oma tähelepanu uksele.

Patricia ei küsinud enam midagi, vaid liibus veelgi kindlamalt ja väljakutsuvamalt vastu käepidet. Michelle hakkas minu sõnu kuuldes aga meeletu kiirusega ennast sättima ja oigas õudusest, et ta ei jõua õigeks ajaks valmis.

Pöörasin oma pea aeglaselt keha paigale jättes vihaselt selle nutsaku poole, kel jätkus julgust ennast prostituudiks nimetada.

Ta ütles, et on kogenud seltsidaam. Muidugi oli see vale, ja ma teadsin seda juba siis, kui ta mulle intervjuule tuli, kuid temas oli seda miskit, mis arvatavasti sobiks mu etendusse, seega jätsin ma ta alles. Lootsin ainult, et ei pea seda otsust mõne minuti pärast kahetsema.

Ta ei saanud ikka veel vihjest aru ja oigas järgmine hetke piitsahoobist, mille ta Pati käest sai. Täiustasin seda lööki sadistliku naeratusega ning pöörasin oma pilgu tagasi uksele. Sasimine lakkas.

Armastasin Pati aksessuaari- vaimustav must asjake, mis tekitas aukartust. Eriti, kuna ta oskas selle riistapuuga ka ümber käia. See oli tehtud ehtsast mustast lehmanahast ja kandis auga hõbedast nuppu, mille kuju ma kahjuks kunagi lähemalt polnud näinud.

„Leedi?“

„Jah, Pat?“ mind pani imestama, et ta hääl ei kõlanud hetkel pooltki nii tugev ja kõikumatu nagu tavaliselt.

„On sul ikka veel korterikaaslast vaja?“

Kikitasin kõrva. Mõtlesin hetke. See oli huvitav ettepanek.

„Räägime sellest pärast.“ Ütlesin rahustavalt.

„Jah, miss.“

Ta ei öelnud rohkem midagi ja me ootasime vaikuses. See küsimus oli teda vist päris pikka aega piinanud, sest see kõla, mis ta hääl omandas, oli kuidagi teistsugune kui tavaliselt.

Mitte kedagi ei liikunud koridorides. Isegi teenijaid mitte. Ainuke, mida ma kuulsin, oli Pati hingamine minu kõrval. Teised seisid minust liiga kaugel, et ma neid kuulnud oleksin.

Õnneks ei pidanud me kaua ootama, sest mõni minut hiljem kõlas nii öelda päästev kellake ja hele kõlin äratas meid surnuist üles.

„Esimene grupp on kohal.“ Ohkasin ärevalt ja asetasin käed kleidile risti, nagu ma ennist kamina kõrval seistes tegin.

„Kevin, šampanja.“

„Jah, leedi.“

Ma ei pidanud isegi selja taha vaatama, et teada, mis ta nüüd teeb: ta võtab jääkuubikutega täidetud ämbrist rohelise pudeli, korgib selle lahti- vaikselt muidugi- ja kallab pisikesel serveerimisalusel hõbedase kandiku peal olevad viis klaasi mullitava valkjas kollase vedelikuga. Siis tõstab ta kandiku endale vasaku käe peale ja jääb liikumatult, sire nagu tikk, seisma ja ootab hinge kinni pidamata, millal saabuvad esimesed külalised.

„On nad maja reeglitega tuttavad?“ küsis Pat veel viimase küsimuse.

„Jah,“ tahtsin veel lisada mõne repliigi, kuid jäin hiljaks, uks avanes ja esimene seltskond rõõmsas tujus noormehi valgus majja, seljas uhked hõlmikmantlid ja peas torukübarad, õlgadel aga lehvimas valged sallid.

Ootasin viisakalt, kuni noorhärrad oma mantlid garderoobi neidudele ulatasid ja mind märkasid.

„Härrased?“ tõmbasin nüüd ka viimase džentelmeni tähelepanu endale. „Tere tulemast Twilight House’i! Olete siia saabunud läbi porise sügisilma, või võiks juba öelda talvise?“ kõrgseltskonna pingutamata viisakas naer, „Siiski, tere tulemast! Mina olen teie tänane võõrustaja, leedi Daphne. Astuge palun edasi.“ Naeratasin kutsuvalt ja kaunilt nagu peab.

„Oo, leedi Daphne, pole ammu näinud!“ hüüatas üks sulnistest noorhärrastest ootamatult ja ma lasin kiiresti mälus läbi, mis ta nimi võis olla. Ta ei olnud mulle eriti tuttav, ilmselt käinud siin ainult paar korda või nii. Selline veidi kobedam musta poisipeaga suurte prillidega mehike.

Olgu taevas tänatud truude töökaaslaste eest.

„Teie šampanja, härra White.“ Ulatati minu tagant mehikesele kandikult klaas.

Naeratasin rõõmsalt, nagu see olekski asjaga kaasas käinud ja lubasin Kevinile mõttes üks päev lühema tööpäeva teha.

„Oi, poisid! Kui leedi Daphne meid võõrustab, on oodata head ja paremat!“

„Te olete liiga lahke, isand White!“ mul tilkus süda verd, et ei saanud talle vastu vahtimist anda ja tagumik ees uuesti trepist alla veeretada- ta oli üks ilgemaid ilalõuaga külalisi minu sealoleku ajaloo juures. Siiski, viisakus ennekõike.

Ka Patricia nägu muutus külmemaks kui tahke elavhõbe, kui ta seda beebilõuga nägi. Mees võis ju olla väga hea jootraha jätja, kuid selle nimel lasta mingi rasvase keelega tüübil ennast üle lakku… Ma ei kadestanud tema ametit eriti.

Mul ei kulunud kuigi kaua kõigi noormeeste tervitamiseks. Olin südames veidi nukker, sest nende seas ei paistnud silma kedagi, kelle kohta oleks võinud öelda „huvitav“. Kohale tulid küll ka Karamellivennad, kaks vana külalist, kaksikud, kellel olid mõlemal karamelli värvi juuksed. Parajad lagastajad.

„Belladonnad,“ nii kutsusin ma neidusid aeg-ajalt kui ma paremas tujus olin- see oli nagu salakood mis tähistas mängu algust või nii, „juhata meie külalised Öö Kuninganna juurde.“

Pat naeratas neile kutsuvalt ning läks ees, samas kui noorhärrad, saamata silmi tema perfektselt tagapoolelt, talle kärarikkalt järgnesid.

„Kas teie ei tulegi, leedi Daphne?“ küsis äkki isand Matties.

Raputasin pead.

„Ei, mu isand, ma ühinen teiega kohe kui kõik külalised on saabunud.“

Ainuüksi tema pilk tekitas mus külmavärinaid ja oli tülgastavalt inetu.

Paistis, et põhjendusest piisas talle ja ta kadus taas seltskonda.

Saabus teine seltskond.

Just õigel ajal, märkisin endale, ja sättisin ennast uuesti valmis. Nad oleksid võinud vabalt tulla ka paar minutit hiljem, arvestades, et ma olin jäetud üksinda. Michelle, kes ei saanud aru, et kui ma palusin, et minuga jääks kaks seltsidaami, siis ei tähenda see mitte seda, et mõlemad jooksevad kohe minema kui esimene seltskond on saabunud. Olin temas juba tõsiselt pettunud.

Kevin seisis truult minu selja taga, uued klaasid täidetult kandikul. Täpselt viis tükki. Nii ei tundnud keegi, et nad toodi siia hiljem selle pärast, et nad pole nii väärtuslikud kui teised. Kõlab jaburalt? Aga uskumatult tõsi.

Hetk enne ukse avanemist alumisel korrusel müdistas minu juurde aga juba Pat ja võttis hingeldades uuesti oma asendi sisse. Minu küsiva pilgu peale seletas ta lihtsalt.

„Jätsin Mischelle sinna.“

„Tubli,“ Vähemalt üks, kes on asjade käigust aru saanud.

Uks avanes ja viis elavas vestluses noorukit vajus sisse.

Ootasin ka seekord, kuni nad olid täitnud maja esimese rituaali ja kordasin oma etendust.

Seekord oli isegi väike probleemitseja, nagu igas seltskonnas. Üks, kes ei võta asja nii, nagu talle seda ette kirjutatakse ja kes ei riietu, nagu kood ette näeb.

Sellised kippusid ikka mingeid probleeme looma  ja ma  jätsin ta tervitamisel viimaseks, andes Patile mõista, et ta ülejäänud seltskonna tähelepanu endale tõmbaks ja need juba saali juhataks.

Ta oli kenake. Selline ma-ei-hooli-mitte-millestki tüüp. Beth tunneks tast rõõmu, mõtisklesin endamisi, kui palusin tal viisakalt oma pealisrüü siiski garderoobineidudele ulatada.

Ja polnudki meiki! See oli üllatav, kuid mitte kohutav.

Ta tõmbas pika musta mantli ohates seljast, paljastades uhke neetidega süsimusta kostüümi, mis meenutas pigem pikka preestrirüüd, mis oli tõmmatud heast materjalist mustade pükste peale, mis omakorda osaliselt varjasid enda all pikasäärelisi tanksaapaid mitme hõbedaselt läikiva pandlaga küljel.

Mnjah, oli kõik, mis mul mõttest läbi käis, kuid mu pilk jäi endiselt külmaks.

Ta vahtis mulle otsa, nagu keegi, kes ootab, et ta välimust kommenteeritaks. Miks nad muidu nii väljakutsuvalt riietusid? Enamus neist ootas mingisugustki reaktsiooni oma kostüümide kohta, nagu: ma olen ennast nüüd paljastanud, say something nasty so I can despise you!

Jätsin ta sellest lõbust ilma. Mulle ei meeldinud, kui inimesed minu käest komplimente nurusid.

Ta oli muidu vägagi dekoratiivne, kuid hetkeks kangastus mulle, et ta võis olla ka pelgalt portselankujuke, mis pealt on küll armas, kuid sisu poolest tühi.

Pat jõudis tagasi minu juurde.

„Juhatage isand teiste sekka.“ Teatasin soojalt.

Nüüd tekkis pikem paus. Mis andis mulle piisavalt aega, et ma taipaks, et ma ei vahetanud selle mehikesega peale tervituse ja palve oma mantlist siiski loobuda rohkem sõnagi. See tekitas sees kerge keerise. Ma oleksin pidanud teda meelitama ja tegema tema olemise mugavaks, selle asemel saadan ta aga pikalt ja söödan talle ette seltsidaami.

Ah, sel polnudki enam tähtsust.

„Ma arvasin, et tänane saab põrgulikult igav olema, aga kui see teine grupp saabus!“ lehvitas Michelle endale äkki lehvikuga tuult.

Saatsin talle mürgise pilgu.

„Sina, tüdruk, tegeled täna kaksikutega!“

„Miks?“

„Sest neile meeldivad tuisupead.“

„Ah, oh? Mida?“ ohkis ta veel pikalt, kuid mulle aitas.

Heitsin kiire pilgu enda ümber, et kedagi nähtaval poleks ja haarasin neiul, kes minust paar sammu allpool seisma oli jäänud, lõua alt kinni ja vedasin ta näo valusas haardes endale lähemale.

„Siin majas hoitakse oma arvamus enda teada! Kui sa oma keelt hammaste taga ei hoia, lõikan sult selle isiklikult välja ja söödan neile sisse! Ja nad söövad seda rõõmuga- toorelt ja veriselt. Kas on selge?“

„Jah preili!“

Lasin ta lõua lahti ja ajasin ennast sirgu. Korsetiga kummardamine oli paras põrgu, peab mainima.

Ta vesistas nagu väike plika.

„Tore! Nüüd mine tagasi ja saada Patricia siia!“ Tõstsin häält.

„Jah, leedi Daphne!“

„Ja pühi pisarad ära!“ Lisasin sõbralikult, laulvalt isegi, kuigi mu nägu oli sama külm kui enne.

Ta kadus nurga taha ja ma lõin esimest korda lehviku lahti, et endale tuult teha. Kuigi välisuksest tulev külm oli nüüd juba siia jõudnud, oli mul siiski palav. Viha annab sooja.

„Kas teiega on kõik korras, leedi Daphne?“

Pöörasin oma pead ja sattusin vastamisi Pati suute silmadega. Laksasin lehviku kokku ja lasin sel vabalt tagasi kleidi peale langeda.

„Jah, nüüd küll!“

„Kas keegi on veel tulemata?“ vahetas ta kiiresti teemat. Ta vajus taas vastu käsipuud ning heitis Kevinile mu selja taga võrgutava pilgu.

Jätsin selle kahe silma vahele, sest see ei puutunud põrmugi minusse. Vähemalt nii kaua kuni nad suutsid töö oma eralõbust lahus hoida. Ja kuna nad olid siiski professionaalid, olin ma selles täiesti kindel.

„Peategelane.“ Vastasin pärast hetkelist vaikust.

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Roosisõrmus 3

Märkasin, et kogu sagimisest hoolimata tundus kogu see pidu minu jaoks kui midagi väga kauget kõrvalist ja ma ei suutnud ennast kuidagi sundida seda ka tõsisemalt võtma.

Lõpuks kõlas kolmas kell.

Kuulsin, kuidas ülejäänud seltskond nagu maa alt äkki minu kõrvale ilmus. Arvan, et kõik mu ihukarvad tõusid püsti, kui ma seda 15-pealist kana/kukekarja enda kõrval karjumas ja röökimas kuulsin.

Pat naeratas mulle nukralt.

Eksisin, siin polnud mitte 15-pealine vaid 14-pealine kari. Gothic jäi kusagile nurga peale seisma.

„Eraldume massist, mh?“ küsisin endamisi ja hüüatasin siis valjult, et teisi metsloomi korrale kutsuda: „Džentelmenid ja preilid! Palun vaikust! Me ei taha teda ju kohe minema hirmutada!“

Kõlas järjekordne naeru meenutav helin, mida ma olin sunnitud selle õhtu jooksul veel palju kuulma, tahtsin ma seda või mitte.

Uks avanes ja ma jäin tummalt sisseastujat silmitsema. Kaabu alt paistsid tuttavad valged juuksed.

Neetud, see oli Zac! Mu sisemus lõi veelgi rohkem segamini. Kuidas ma võisin küll nii loll olla ja mitte järgi kontrollida, kes mulle majja üldse tulevad?

Ka tema paistis päris üllatunud, kui oli oma rõivad ära andnud ja lõpuks mind märkas.

Naeratasin talle vaistlikult, nagu robot ja, ennast hetke kogunud, jätkasin mängu, teeseldes, et nägid mehikest esimest korda, see tähendab, teeseldes samasugust siga, nagu ma kõigi teistegagi olin.

Ah, et siis tema ongi Zacery Lasdof…

Mu selja taga hakkas kooris sünnipäevalaul. Üritasin oma kõrvu sellest palaganist kas või natukenegi säästa ja astusin kutsuvalt paar sammu allapoole.

Ta ei tulnudki ülespoole, nagu ma olin oodanud, vaid jäi mind kummaliselt vahtides trepi mademele seisma.

Ootasin, kuni eeslikari mu seljataga lõpetas ja tegin kerge kummarduse.

„Tere tulemast meie majja, isand Lasdof.“

Ta naeratas võluvalt.

„On meeldiv siin viibida, leedi Daphne.“

Vajutasin näole sõbralikkuse pitseri, kuigi sisimas igatsesin, et need viisakused ometi lõpeks ja ma saaksin kogu selle palagani uksest välja lüüa.

Zac oli vägagi kena selles ülikonnas, mille olin talle saatnud. Pakkusin, et nii mõnigi neist seltsidaamidest minu selja taga oleksid soovinud teda endale kaaslaseks.

„Mis, sa tunned teda juba?“ röögatas isand Matties, kui Zacery oli mind mõlemale põsele suudelnud.

„Ainult kuulu järgi, sõber, ainult kuulu järgi.“ Ta naeratas mulle saladuslikult, võtsin seda kui tunnustust oma kostüümile.

Naeratasin talle vastu ja me suundusime Öö Kuninganna saali, kogu palagan selja taga kui tsirkuseartistid saatjateks.

Juhatasin oma peamise tegelinski sinna kuhu pidin ja me võtsime kõik istet- peategelane ja mina seina juures asuvatele troonidele, teised meie ja purskkaevu vahele kuhjatud purpursetele patjadele. Mul oli päris korralik programm välja töötatud. Siiski tundsin, kuidas südamest värin läbi käis kui ma kõigele sellele mõtlesin, mis meid täna ees ootas.

Ma vaikisin ja lasksin rahval omavahel taassõbruneda ning seltsidaamidega tuttavaks saada, samal ajal uurisin neid ise ka pikalt, et meelde jätta pisimgi detail nende nägudest, juustest, olekust.

Osa minu tööst hõlmab inimeste jälgimist ja teadmist, mis neile meeldib. Keegi oleks võinud mulle ajude asemele arvuti panda, sest olgu jumal mulle tunnistajaks- mäletamine polnud minu tugevamaid külgi. Eriti kui see puudutas nimesid, nagu juba eespool selgus.

Zac oli nii kena ja tegi must kogu selle aja jooksul välja täpselt nii palju kui vaja oli, see tähendab pea üldse mitte. Minu ülesandeks oli jälgida, et pidu oleks sujuv ja etteasted hiljaks ei jääks. Ja kindlasti polnud formaalsused need, mis temas vaimustust äratanuks. Vestlemiskohustust mul eriti polnud.

Nad jagunesid kiiresti väikesteks gruppideks ja koondusid ümber näitsikute, mis oligi olnud mu peamiseks eesmärgiks- tekitada õhkkond, kus kõik tegelevad oma asjadega ja keegi teist ei sega. Naeratasin juba võidukalt, kuid ennatlikult- mu pilk langes taas sellele gothicule, kes teistest siiski eemale jäi ning neid ainult ükskõikselt seiras.

Jäin teda üksisilmi vaatama, nagu oodates, et ka tema pilk mulle lõpuks pidama jääks. Ei läinudki kaua, et ta mind märkaks. Tõusin aeglaselt oma troonilt Zaci kõrvalt.

Zac tundus murelik, kuid ta laskis mul minna. Tundsin, kuidas ta käsi mind riivas, ent ma heitsin talle kerglasliku rahustava pilgu ning lahkusin poodiumilt. Tubli poiss, kes taipab, mida üks naine tegema peab. Pealegi tõmbas Pat, kellele oli langenud õnn teda lõbustada, ta tähelepanu kohusetruult endale.

Ma saatsin Patriciale rahuloleva pilgu ning jätkasin oma teed patjade vahel, saateks imalad häälitsused ja minu seeliku, mis oli natuke liiga lai, et patjade vahel vabalt liikuda, satääne  kahin.

Peitsin lehviku truult selja taha, astusin mehe kõrvale ja pöörasin oma pilgu samuti enda ees väänlevale rahvamassile, kes mind viisakalt ignoreerisid.

Ta rüüpas veel ühe sõõmu kõige tumepunasemast veinist, mille ma meie keldrist leidnud olin. Ideaalne vere asendaja. Ega siia keegi verd ju otsima tulnudki, pigem jooma ja varjatult hoorama. Eriti kui arvestada, et kolmel neist meesterahvastest olid ka pruudid olemas.

Naeratasin nukralt ning üritasin viisakalt vestlust alustada, ilma et oleksin sellelt ussipesalt pilkugi tõstnud, kuid ta jõudis must ette.

Me vestlesime vaikselt, nii et keegi meid vaevalt kuulda võis.

„Te korraldate siin tihti selliseid pidusid?“

Teadsin, et ta uurib mind. Lasksin sellel rahulikult sündida.

„Tuleb ette.“ Vastasin, ikka veel muiates.

„Hmmh, ma lootsin midagi paremat.“

Mu kulm kerkis korraks, kuid ma ei öelnud esimese hooga midagi. Avasin küll suu, kuid ainult ühmasin naeratades.

„Kas härral on erilisi soove?“ küsisin rahulikult ja soojalt, pead veidi temast eemale kallutades, paljastades nii oma kena kaelakese, justkui ahvatledes teda veidi.

Jah, mul olid selleks tegelikult olemas seltsidaamid, kuid aeg ajalt ei leidnud külaline nende seast ikkagi seda, mida ta otsis ja siis tuli natuke ise kaasa aidata. Ahvatleda. Tavaliselt sellest piisas. Kui mees oli juba parajalt kiimas, lükkasin ta kama kaks millise näitsiku sülle ja rohkem polnud vajagi.

Kuulsin, kuidas ta vaikselt naerma hakkas ning uue sõõmu veini võttis.

Ma ei seganud teda tema tegevuse juures ega vaadanud kordagi tema poole. Minu pilgu vääris hoopis üks kaksikutest, kes mind samuti imetles ja mulle tundus, et ta oli vist veidike armukade. Michelle ei suutnud teda kuidagi ohjes hoida ja see ei olnud hea märk.

Nägin kuidas kaksik tõusis ja meie poole tulema hakkas.

Õhk muutus paksuks, kohe nii paksusk, et seda võis noaga lõigata. Mu mäng kiskus kiiva.

„David…“ urahtas kaksik kui meie juurde oli jõudnud.

Panin selle nime sügavale mälusoppi tallele.

„Oo, leedi Daphne, ärge raisake oma väärtusliku aega tema peale- ta armastab naisi võrgutada ja jätab need siis pika ninaga.“

Kas või üks kord elus võiks mõni neist millegi originaalsega lagedale tulla. On seda siis nii palju palutud?

Vastasin talle samasuguse klišeega.

„Kui lahke teist minu ohutuse pärast muretseda, aga ma usun, et siin majas pole sel eriti tähtsust, kes ta on.“ Naeratasin talle külmalt. „Siiski, tänan hoiatamast.“ Tegin kerge kummarduse ja astusin tast mööda, kordagi tagasi vaatamata.

Olin pahane, et ta mu mängu ära rikkus, enne kui sellest asjagi oleks saanud. Miks mind peaks huvitama, kas ta on naistekütt või mitte?

See rikkus mu tuju, et üks mu oma külalistest mulle mäkra mängis ja valget hobust üritas mängida. Kahjuks oli rüütlist asi kaugel.

Võtsin uuesti Zaci kõrval istet. Ma ei tahtnud kohe vestelda, seepärast teesklesin, et mul on midagi muud teha ja tegin, nagu otsiksin midagi. Kangi, kui täpsem olla, selline pisikese punase lehviga roobake, millest tõmmates muutuks purskkaevu vesi tumeroosaks, see tähendab, segaks punast veini purskkaevu veele.

Leidsin kangi alles mõne aja pärast- see oli väga edukalt ära peidetud- ja tõmbasin seda järsult. Läbipaistev vesi muutus vähem kui kümne sekundiga purpurpunaseks ja tundus kohe paksem kui ta tegelikult oli. Nii, klišee oli loodud ja mina õnnelik. Kuulasin rahulolevalt, kuidas Michelle nähtuse peale kriiskama hakkas ja ka külaliste tähelepanu veele juhtis. Vähemalt üks kord kui ta karjumine on midagi väärt. Teised ainult oo-tasid ja rahustasid ka plika maha. Naeratasin võidukalt.

„Sa said Davidiga tuttavaks.“ Küsis Zac mind lõbusalt piieldes.

„Kahjuks mitte nii lähedalt nagu ma soovisin.“ Heitsin talle armuliku pilgu ning märkasin silmanurgast, kuidas Pat nurruma hakkas.

„Oh, küll Robert maha rahuneb. Ta on veel pahane, et David ta õe maha jättis.“

Ühmasin kergelt. Mu tähelepanu oli taas koondunud Davidile, kes oli klaasi purskkaevu servale asetanud ja tiirutas nüüd niisama ümber punase vee. Ta katsus vett, võttis seda peopessa ja laskis siis tagasi purskkaevu. Ta näoilme tundus kuidagi hajevil, ent see moondus kohe pärast vee katsumist ja ta silmadesse ilmus kummaline tuluke, mis tõotas vähemalt viieminutilist meelelahutust. Ajasin end rohkem sirgu ja jäin ootele.

„Alan ei tundu sest pooltki nii häiritud olevat kui Robert?“ jätkasin Zaciga vestlemist.

Pat istus vaikselt Zaci jalge ees padjal ja ootas kannatlikult, kuni talle uuesti tähelepanu hakatakse pöörama. Nii talle meeldiski, et tal on ka vaikseid hetki, mitte ainult pidu. Ma teadsin seda ja olin rõõmuga nõus neid hetki talle pakkuma ega utsitanudted kohe uut ohvrit otsima. Ülereageerimine ei ole reageerimine.

„Alan teab asjast veidi rohkem kui Robert.“ Zacery tundus pingule tõmbuvat.

David jõudis patjade labürindi kaudu meieni ja Zac tegi jutule kiire lõpu.

„Ma selgitan teine kord.“ Ta pöördus tagasi Pati poole, kes paistis juba aimavat, et me tunneme üksteist juba varem.

Lasksin kerge naeratuse üle näo, see pidi tähendama nõusolekut. Polnud minulgi isu seda hetkel avalikult lahkama hakata. Mu närvid olid piisavalt püsti ja ma tahtsin sellega lihtsalt ühele poole saada.

David võttis meie vastas oleval tühjal padjal istet. Ta uuris mind pikalt, casanovalikult ülbelt. Nagu üritaks mind võrgutada. Pidin talle rõõmuga pettumuse valmistama ma ei olnud siin selleks, et lasta ennast ära peibutada.

„Sa oled pelgalt mask.“ Teatas ta lõpuks, kui oli mind enda arust piisavalt piielnud ning tõusis, et tagasi minna.

Mu aju töötas palavikulise kiirusega, et välja mõelda, mida pagan ta selle all veel mõtles ja mida sellisele solvangule vastata, kui üldse vastata.

Kiire pilk ümbritsevatele andis ainult ühemõttelise vastuse: sellisele solvangule tuli vastu astuda.

Ma ei hakanud hingeldama või hädiselt kössutama, nagu nurka aetud loomake. Selle asemel küsisin samasuguse stoilise rahuga nagu ennist teda kõnetades: „Kui tohib küsida, siis milles see väljendub?“

Ta pööras ennast veidi ja vaatas mind üleolevalt. Võisin vanduda, et sellise nurga alt oli ta mulle kusagilt tuttav, kuid kust…

„Sa näed karm välja, kuid tegelikkuses oled hall hiireke.“

„Hiireke?“ ootasin talt täpsustust. Vahetasime Zaciga naerust tulvil pilke ja ma pöörasin kogu oma tähelepanu Davidile.

„Ta otsib alati midagi sellist, erilist, anna talle andeks- ta juba on selline. Kummaline kuju, aga täitsa huvitav.“ Seletas Zac lõbusalt mulle kõrva sisse, puudutades kergelt mu kõrvarõngast.

See tuli mulle üllatusena, arvestades, et ma olin alati olnud vähemalt selles kindel, et minus ei näinud ta raudselt midagi muud kui ainult töötajat. Heitsin talle kiire küsiva pilgu ja sain aru, et mu sisetunne ei petnud mind ja mu oletused olid õiged- ta flirtis minuga, et tekitada armukadedust mehes, keda ma veel vähem tundsin kui teda ennast.

„Hmm, laseme tal siis mängida, mm?“ küsisin talt luba.

Kõige kohta, mis oli ekstsentriline ja nii-öelda out of context , tuli peo peakülaliselt nõusolekut küsida, et vältida olukorda, kus sinu meelest on etteaste väga vaimukas ja tore, külaline aga vajub häbist maa alla. Muidugi ei kuulunud see reegel täitmiseks alandamispidudel, aga see on juba hoopis teine teema.

„See on verepidu, on nii? Siis… kus on veri?“

„Veri? Kas see ongi teie eriline soov, härra David?“

Neetud, see väljakutse oleks võinud olla olemata, kuid nüüd oli liiga hilja taganeda.

Minu üllatuseks kõlas publiku seast veel nii mõnigi „jah ka Michelle poolt, mis kirjutas alla tema lahkumislehele. Mul hakkas temast juba kõrini saama, kuid tema õhutusel ühines soovijatega veel nii mõnigi meie kõrgelt austatud külalistest ja teadmine, et ta lahkub meie seast peagi jäädavalt, ei aidanud mind karvavõrdki.

„Härra Lasdof?“ pöördusin küsivalt nimetatu poole.

Ta tegi žesti, mis tähendas, et ka tema oleks sellisest šõust huvitatud.

„Olgu. Ja kelle veri see on, mida te näha ihkate? Meil on siin täna väga eksklusiivsed ja elegantseid ohvriloomakesi- Pat, neile, kes soovivad midagi idamaisemat,  (selle ütlesin ma eriliselt rõhutades) maal korraliku kasvatuse saanud neiu Michelle. Carol- tõeline inglise daam. Josefine, oma kuuma kreeka verega. Jane, kelle tõuaretus ületab kõik teie parimad ootused. Põhjamaiselt karge, kuid ikkagi nii veetlev Denice  ja lõpuks meremaiguline Simone. Valik on teie, härra David.“

Ma teadsin, et mu tüdrukutele vaevalt meeldib, kui keegi neid lõikuda tahab, kuid olin nõus neile ekstra suurema summa maksma, kui nad triki ära teevad. Pealegi nad ju teadsid, et siit võib kõike oodata. Vähemalt ma lootsin, et nad on sellest ikka teadlikud.

„Teie verd, leedi Daphne.“ Tuli külm ja kaalutletud otsus, kuigi ega ma muud oodanudki.

„Minu?“ hoidsin hetkeks vaikust – no kui on etendus ,siis olgu ikka etendus – et sellel mõjuda lasta. „Kui härra nii soovib.“ Naeratasin kergelt. See muutus huvitavaks.

Astusin oma troonilt alla tema ette. Olin kindel, et hakkan seda veel kahetsema, kuid siin polnud hetkel minu oma soovist haisugi – jõukas rahvas soovis verd ja seda pidid nad ka saama. Tundsin, et astusin peale ühele sajast spetsiaalselt okastega roosidest, mille olin kiusu pärast lasknud põrandale laiali laotada. Mind üllatas kui kõvad need okkad tegelikult on, arvestades et mu kingatald ei olnud mitte kõige õhemast nahast.

Kummardusin sirge seljaga ja korjasin seelikusabasse takerdunud õie üles.

Ta jälgis igat mu paeluvat liigutust varjamatu rahuloluga, nagu ka kõik teised. Viimased küll väikese hirmuga hinges.

Hoidsin roosi hetkeks käes ja vaatlesin seda rahulikult.

„Kardad?“

Küsimus oli trotsitekitav.

Vaatasin tema hallidesse silmadesse ja tõstsin roosi suu juurde. Kuid enne, kui see huulteni jõudis, lasksin sellel tagasi alla vajuda.

„Aga mis mina sellest saan, kui teile oma verd loovutan?“ küsisin nina püsti ajades nagu ühele ärahellitatud kõrgseltskonna piigale, keda ma siin etendada püüdsin, sest isegi Dracula ei rahuldunud ja vähemaga.

„Teie, leedi Daphne?“  ta muigas ja ma teadsin, et see nüke läks täie ette.

„Mm, mina.“

Kui isand Zolte seda praegu näeks, oleksin ma hetkega siit majast kadunud. Aga ma võtsin selle riski. Klient on küll kuningas, aga mõnel üksikul korral võib seda reeglit ju natuke väänata. Täna näiteks.

Ta mõtles hetke ja sirutas siis ette oma käe, mille sõrmes säras tumehall lihtne sõrmus. Hõbedast kui ma ei eksi- tänapäeval on ka kuld ju hõbedast karva.

„Oo, härra David.“ Tegin pettunud näo. „Ma ei müü oma verd ei hõbeda ega kulla eest.“

Lootsin, et see lööb ta verest välja ja ma oleksin olnud päästetud, kuid selle asemel naeratas ta veelgi enesekindlamalt.

„Ja mida preili selle eest soovib?“

„Tervet õhtupoolikut. Teie minu käsutuses.“

Kust kurat see nüüd tuli? See ei olnud mitte mina, kes nii lolli idee äsja välja köhis. Meenusid Rowan ja tema kihlvedu.

Ta kulm tõusis ja mehed ulgusid võidu, karjudes, et ta kauba vastu võtaks. Naersin koos nendega ja vaatasin talle silmade särades otsa.

„Tänast?“

„Ei.“

David vaatles mind hindavalt, siis teisi, siis uuesti mind. Ootasin kannatlikult tema otsust.

„Kui ma ka verd maitsta saan.“ ei andnud ta järgi.

Heitsin Zacile aeglaselt nõusolekut küsiva pilgu, kuigi tegelikult poleks mul tema nõusolekut üldse vaja. Oma keha müümisega sain ma hetkel väga hästi ise hakkama. Jah, müümisega. Naljast oli asi kaugel ja kogu mu naerutuju kadus.

Ka Zacile ei meeldinud see enam eriti, ta nägu oli samuti tõisem, ent ta noogutas siiski.

Maad võttis haudvaikus ja ainus, mis kõlas, oli muusika, mida mängiti teises toas, et luua rohkem salongi eraldatuse mulje. Mulle tundus, et ruum muutus korraga väga väikeseks ja patjadel lösutajad kadusid kuhugi uttu, jättes alles ainult mind ja mu vastase.

Silmitsesin roosi kinnastatud käes ja otsisin sellelt teravat okast. Üht teravat okast- rohkem polnudki tarvis.

Tõstsin silmad ja vaatasin talle otsa, puurides pilgu nii sügavale tema hinge kui oskasin. Tõstsin roosi varre suu juurde ja embasin seda huultega, nii et see mulle sügavale alahuulde sisse lõikas. Võpatasin hetkel kui ta läbi naha jõudis ja üht tuhandetest närvirakkudest tabas, kuid säilitasin selle juures siiski väärika karguse.

See ei olnud valus, pigem nagu žiletiga sisse lõigates. Kõige valusam osa sellest oli aga kui okas haava aina laiemaks ja laiemaks surus. Suutsin haava tekitada tahapoole, mitte otse ette, kust see jubeda paistena välja oleks hakanud paistma. Kuigi, olin kindel et üles paistetab see nii või teisiti. Sellise haava asetusega ei olnud vähemalt näha, mis haavaga tegu oli ja ma võisin selle vabalt kuuma toidu süüks ajada. Imelik, et ma sellisel hetkel toiduainetest mõtlesin.

Keegi tüdrukutest kiljatas.

Tõmbasin okka huulest välja. See tegu osutus siiski eelnevaist hullemaks ja oli valusam kui arvasin. Panin huuled tugevalt kokku ja lasksin roosil seelikule vajuda.

Tundsin, kuidas soe, mõrkjas, veidi soolanegi vedelik mulle suhu valgus. Ma ei ütleks, et see paks oli. Huul tuikas, kuid ma ei avanus seda. Verd oli rohkem kui ma olin arvestanud. Mind läbis kuumalaine ja külmalaine üheaegselt, sest ei ole midagi toredat selles, kui sa omaenese verd mekkida saad.

Pakun, et David võis kõik need emotsioonid mu silmadest välja lugeda, kuid ta hoidis need enda teada. Ta nautis kindlalt igat hetke.

Muigasin ja peenike verenire väljus mu vasakust suunurgast, valgudes otse mu riiete suunas. Ma ei saanud suudki paotada, sest verd tuli nii palju.

Davidki paistis jahmunud, et ma selle ära tegin ja põnnama ei löönud nagu ta salamisi ehk lootnud oli. Kindlasti lootis ta seda. Ma vähemalt loodan, et ta lootis. Siiski, pärast hetke enda kogumiseks, sirutas ta käe ning puudutas kergelt mu verest punaseid huuli.

Ise hoidusin ma täielikult sellest, et neid puudutada, et vere voolu väiksemana hoida. Ma ei saanud keeltki vastu haava suruda, kuigi aju seda mul teha käskis ja ma seda ise ka kogu hingest teha igatsesin. Aga see oleks illusiooni rikkunud ja lihtsalt inetu välja näinud.

Ta naeratas võidukalt ja lähendas oma pea minu omale. Ta ei läinud kohe mu huulte kallale, mis oli isegi meeldiv, arvestades, et mu kujutlusvõime oli mulle loonud päris valusa pildi eesseisvast, vaid puudutas kõigepealt niret, mis hoolega lisa saades mu kleidile tilkus.

„Sa oled uskumatu.“ Sosistas ta seda niret vaimustunult imetledes ja suudles mind lõpuks, maitstes seda verd, mis suhu oli kogunenud ja kui enam midagi alles polnud – enamus nirises suunurkadest alla-, suudles korralikult, nii nagu suudlema peab.

Olin silmad kinni vajutanud, sest see oli uskumatult valus kui ta huuled kas või sekundi murdosa jooksul mu alahuulega kokku puutus.

Kogu minu lühikese elu kõige jubedam suudlus. Leedi Daphne oli järjekordselt oma ülesannete kõrgusel.

Kõige kõhedusttekitavam oli mõelda, et ma võinuks seda isegi nautida, aga kahjuks ei olnud ma sel ajahetkel piisavalt romantiliselt meelestatud ja seepärast oli minu jaoks tegemist vabatahtliku piinamisega. Kahju, see oleks võinud tõesti midagi toredat olla.

Ta laskis mu lahti ja astus sammu tagasi. Minu üllatuseks polnud ta üldse verega koos.

Ulatasin talle roosi, keerasin ennast ringi ja läksin oma troonile tagasi, mille kõrval ootas juba Kevin, lumivalge rätikuga kandikul. Haarasin kiiresti rätiku järgi ja prantsatasin tagasi istuma, kõigi pilgud minule suunatud. Mu käed värisesid ja naeratamiseks tuju polnud, sest  suhu immitses veel verd ja mu närvid hakkasid juba katkema. Terve see pidu oli minu jaoks kui suur ebaõnnestumine.

Heitsin neile etteheitva pilgu.

„Mis on?“ küsisin imestunult kui olin verejoad ära pühkinud ja ennast piisavalt kogunud, et ennast normaalsemal tasandil väljendada. Ma pole kunagi veel näinud nii kaameid nägusid kui mulle sel hetkel otsa vaatas. Ainuke, kes oli vähem kaamed, oli Zac ja David, kes omavahel kummalisi pilke vahetasid.

Kevin ulatas mulle tillukese klaaskausi paari jääkuubikuga, mille ma ühe liigutusega rätikusse mähkisin ja vastu suud toetasin.

Pöördusin  nüüd Davidi poole, kuid enne kui ma midagi öelda jõudsin, tõusis Zacery püsti ja teatas kõlaval häälel, et pidu on läbi.

Teist korda nad seda endale öelda ei lasknud ja kadusid kiiremini kui olid saabunud. Hüppasin ka ise püsti ja võtsin mulle vastu ulatatud käe, et minna ukse juurde külalisi ära saatma.

Minus tärkas hirm, et ma suutsin selle viimase trikiga kogu oma siinsele karjäärile kriipsu peale tõmmata..

Viimastena jäid minu juurde Zac ja David, mõlemad omaette muiates.

Me ei vahetanud sõnagi enne kui viimane džentelmen lahkus. Paistis, et mehed olid omavahel päris hästi tuttavad ja ma ei seganud nende omavahelist olelemist. Selle asemel vabandasin ja läksin tüdrukutele ütlema, et nad koristajad tuppa laseksid ja ise koju läheksid.

Mind ootas ees suur segapundar ja palju hirmunud nägusid.

„Issand kui hirmus! Ma ei teadnudki, et siin seda ka teha tuleb!“ halas Michelle nii heleda häälega, et mu viimane terve närv plõnniva heli saatel pooleks läks ja ma igasuguse tagasihoidlikkuseta tal kahe rinna vahelt korsetist kinni haarasin ja ta endale lähemale tirisin. Avasin suu, et talle paar räigemat sõna öelda, kuid ei suutnud- haav läks lahti ja sealt hakkas jälle verd tulema. Lasksin ta järsult lahti, nii et ta vastu seina paiskus.

Hakkasin õhupuudusest hingeldama ja toetusin ise ka vastu seina. Korrutasin endale kogu aeg, et ei tohi nutma hakata, ei tohi, kuid seda oli väga raske teha. Üks asi on teada, et sul on närvid läbi, teine asi on sellest teadmisest lähtuvalt tegutseda. Hetkel polnud sellest teadmisest aga mingit kasu.

„Rahunege, leedi, rahunege. See on nüüd möödas.“ Patricia kaisutas mind tugevalt ja ma klammerdusin vaistlikult tema külge, nagu päästerõngasse. „Kas lasen teie toa akna lahti teha?“

Noogutasin kohe kui mu hingamine taastus. Kohe kui tasakaalu tagasi sain, laskis ta mu lahti. Ma ei tahtnud teda lahti lasta isegi siis kui keegi peaks kohe teatama, et koridoris puhkes tulekahju. Patile polnud see vist esimene kord, sest kerge surve mu kätel oli kindel käsk, et on aeg lahti lasta ja kõik.

Ka teised tüdrukud kallistasid mind ja soovisid head ööd.  Välja arvatud Michelle, kes vaikselt minust mööda toimetati. See oli kummaline ja minu jaoks isegi ootamatu, et nad minu julgustükki nii kaastundlikult suhtusid. Samas andis see mulle piisavalt jõudu ka nüüd nende kahe härrasmehega tegeleda, kes mind hallis ootasid.

„Tasust räägime homme.“ Teatas Pat  tüdrukutele kindlalt, patsutas mulle veel õlale ja  sörkis teiste järel oma riietusruumi. Mul polnud tarvidust isegi seda öelda. Pat teadis juba niigi, kuidas asjad käisid. Olin ma tõesti nii etteaimatav?

Kevin oli ka vahepeal tagasi jõudnud ja sirutas minu poole kandiku uue lumivalge rätikukesega. Lajatasin verest läbi ligunenud riidetüki ilma igasuguse peenetundelisuseta peegelsiledale kandikule ja haarasin uue. Hingeldasin veel hetke, kergitasin siis kergelt  seelikusaba  ja läksin külaliste juurde tagasi. Nad istusid all vestipüülis seisval pingil.

Olin vihane, et minuga sellist lolli nalja tehti. Ma ei varjanudki, et olin sellest teadlik. Meil võinuks olla vähemalt nii paljugi viisakust pilkude vahetamine hilisemaks jätta. See vaevumärgatav akt nad ka reetis.

David märkas mind esimesena ja tõusis püsti. Zac, kes oli vahepeal mantli selga ajanud, järgis ta eeskuju ja nüüd ootasid nad juba mõlemad, kuni ma nende ette seisma jäin. David tõmbus veidi kaugemalegi.

„Ma tänan sind, kullake. See pidu jääb neile veel kauaks meelde. Suurepärane!“ Teatas Zacery imetledes.  Ta säras üleni ja paistis omadegi nii rahul olevat.

Poleks ta mu boss ja peakülaline oleksin talle nüüd ja kohe vastu vahtimist andnud, sest oli rohkemgi kui kindel, et see oli kokkumäng. Ja ma ei armastanud neid mänge eriti. Kahjuks kuulun ma nende inimeste hulka, kellele meeldivad komplimendid ja keda annab nendega mingil määral moosida ja kokkuvõtteks oli kõik, mida ma veel teha suutsin talle meelitatult naeratada ja poetada paar tänusõna, et ta tulla sai ja et ta asjaga rahule jäi ja et tulgu jälle…

Ta suudles mind kergelt juustele ja lahkus, väites, et limusiin ootab juba.

Lehvitasin talle ukse pealt hüvastijätuks ja pöörasin ennast solvunut kehastades Davidi poole, kes mind eemalt jälginud oli ja nüüd samuti mantlit selga toppis. Ootasin rahulikult, et ta oma asjatoimetustega ühele poole jõuaks.

Ta peatus täpselt minu ees ja ulatas mulle visiitkaardi. Võtsin paberilehe tema käest ja sirutasin käe kõrvale, sissekirjutuse letile ja haarasin sealt tindisulepea. Toetasin kaardi graatsiliselt vastu pukki ja kirjutasin sinna oma töötelefoni. Ulatasin lipiku talle tummalt tagasi.

David luges numbreid tähelepanelikult, naeratas siis iseteadvalt ja astus siis minust mööda.

Ei mingeid visiitkaarte- isand Zolte ei lubanud neid. Talle meeldis pigem, et kuuldus liiguks pigem suust suhu kui et on mingi lipaka peal kirjas, mille kaudu neid mingi suvaline tegelinski üles sai otsida. Muidugi olid majal MINGIDKI visiitkaardid, kuid neid sai ainult erisoovi esitanud pikemat aega klubi liikmeks olnud mehed ja ei keegi muu.

Hingasin poole kergemalt kui tuuleiil, mis ukse sulgemisel minu seelikusabast läbi voogas. Hakkasin endale kohe paremat meeleolu looma ja kukkusin vihaselt paremale ja vasakule käske jagama nagu viimane tola, suuümbrus paks nagu tomat.

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Roosisõrmus 4

Kell kukkus ja mu ukse taga seisid täpselt õigeaegselt kõik kolm isiksust, keda ma kõige vähem siia ootasin.

„Tere!“ kõlas ihust ja hingest läbi kõmisev alt ja minu üksildust aknalaual õunaga segas Patricia, kellele ma olin juhuslikult oma aadressi andnud. Eri vahe siis, kas ma seda ise mäletasin või mitte, igatahes siin ta nüüd seisis ja mind oma mandlisilmadega puuris. Ilmselt hinnates, kas ma olen piisavalt korralikult riides, et järgmisel hetkel ka teised mu ootamatud külalised sisse lasta.

„Pat!“ koristasin nii palju kui kurgus kinni olev õunatükk seda lubas. Mul pidi ikka täielik auk olema, kui ma talle eile veel ka võtme andsin, kuigi ma seda akti küll ei mäletanud.

„Tõmba vähemalt hõlmad koomale! Paks vorst teiselpool tänavat veel ei näinud!“

„Mida?“ mul pidi ikka päris suur tükki hallollust puudu olema kui ma ta enda juurde elama kutsusin. Emen ta igatahes ei olnud.

Armas Emen sellise kraakel kuninganna juures tundsin ma temast vahel vägagi puudust.

„Meil on külalisi!“

„Mida!“ Rapsasin oma helesinise hommikumantli kurguni eest kinni, kattes nii viisakalt ära selle alt särava ereroosa pidžaama. „Ked… OI, kurat! Pat!“

„Mis  sa mind süüdistad- ise kutsusid nad siia!“

„Miks sa… aga ma ei mäleta sellest mitte midagi…“ oigasin õudusest ja vajusin sinna samasse rohelisele diivanile ning peitsin valutava pea käte alla. „Ma ei mäleta eilset…“

Kõige valem hetk üldse ennast mäluauku juua.

„OI, tüdruk! Ära tule ütlema, et see oli sul esimene kord ennast nii täis kaanida! Seda ma küll ei usu!“

„Küll te olete lahke! Ma ei kasvanud just sellises seltskonnas, kus alkohol verd asendas!“

Pati reaktsioon oli etteaimatavalt külm ja ma ajasin ennast oiates uuesti üles.

„Kes meil siis külla tulid?“ küsisin alistunult ja loivasin köögist välja magamistoa poole.

„Kevin ja David. Kevini kutsusin mina, aga David oli ka ukse taga kui ma siia jõudsin. Paistab, et sa ise kutsusid?“

„Mäluke on kehvake, ei kutsunud.“

„Jah, kutsusid küll!“ mu näo lähedale kummardus suur nina ja hiiglaslikud roosad huuled. Oli kummaline teda sellisena näha: lühikesed teksad, paljas naba ja ereroheline pitspluus, mis vaevu kattis ära erepunase särgiku. Kõige ilusamad olid sinise servaga mustad nahksaapad, mille konts tuleks lisada politsei relvakollektsiooni. Või siis pakkuda erilisi treeninguid, et seda õieti kasutama õpetataks. Ja ma ei mõtle siin kõndimist.

„Te pidite eile kokku saama, kuid sa ei saanud ju teda vastu võtta- oya, milline jubetis sa seal kõrtsis välja nägid! Ja kes see kutt veel oli?- seega kutsusid ta ilmselt siia. Muidugi, väga kummaline mees, et nii hilja oma kihlvedu maksma tuli. Hmmh.“

Ta tõsine hääletoon oli juba ammu ületanud detsibellidelt lennuki ja ma patsutasin talle õlale.

„Aga…“ naeratasin ebalevalt ja otsisin seinalt tuge, et oma arvamust talle selgeks teha, kuid selle asemel tabas mind klaasitäis külma vett näkku. „PATRICIA! Kui sa seda veel kordad, lasen isiklikult su asjad välja tõsta!“ röögatasin raevunult, ent erksamalt kui need kaks sekundit tagasi. „Ma…“ jäin poole lause pealt vait ja vaatasin teda jahmunult oma hiiglaslike süütute silmadega. „David on siin?“

„Jah!“

Oli siis tarvis kohe nii. Ja ma nägin välja kui hernehirmutis- sassis juuksed ja väsinud nägu.

„Tead mis? Oot. Kus nad on?“

„Ootavad trepil. Mis siis? Kas kutsun nad sisse?“

„Jah, ei… Jah, kutsu nad sisse. Issand!“ ma jooksin paljaste jalgade müdinal juba magamistoa poolet, kuid jäin äkitselt seisma. „Aga miks sa Kevini siia kutsusid?“

„Minu asju tassima. Ma kolin ju täna sisse.“  Ta lappas ajalehed laualt kokku ja viskas viimase lahtise veinipudeli ära prügikasti, mille eest olin talle vägagi tänulik.
“Sa kolisid siia kaks nädalat tagasi.“ Tuletasin neiule meelde ja vaatasin ennast samal ajal õudust tundes kõrvalseinalt peeglist.

„Jah, aga mu tugitoolid ja kõik mu raamatud jäid sinna. Naabriemand oli nii lahke ja hoidis neid niikaua enda juures.“

„Oh, kama… Ok, kutsu nad sisse, MINA lähen duši alla ja teen ennast korda. Sa saad kindlasti nende lõbustamisega ise ka hakkama.“

„Hehee,  saan küll. Ära ainult venita.“

„Luban.“

See oli kõik, mis ma ütlesin. Ma lükkasin siniste kahhelkividega pisikese vannitoa ukse enda tagant kinni ja riputasin hommikumantli nagi otsa, mis iga hetk seina küljest lahti ähvardas tulla. Kuulatasin veel hetke, enne kui vee käima lükkasin.

David. Ma ei mõelnudki teda siia kutsuda. Ma ei mäleta üldse, et ma teda siia oleksin kutsunud. Nojah, ma ei mäleta nii mõndagi, mis eile toimus- kõik on sama udune kui kõrgmäestikus. Nii armas. Mitte.

Ühesõnaga, ma jõin ennast nii auku, et ei mäleta isegi seda, kuidas ma koju sain. Ei, noh, tore. Ma ei mäleta isegi, kellega ma koos olin eile. David see igatahes ei olnud- ma nägin teda üldse teist korda elus.  Kolmandat, kui mitte arvestada eilset.

Ta on muidu armas, selline kummaline olevus, kelle nägemine lihtsalt tummaks võtab ja kõik viisaka käitumise reeglid unustama paneb. Ses mõttes, et sa lihtsalt seisad ja ei tegutse.

Samas, Rowan oli samasugune- armas ja müstiline…

Vahel on mul tunne, et ma olen arstitädi, kes kõik haavatud linnupojad koju tarib ja neid meeleheitlikult terveks üritab ravida, märkamata tõsiasja, et teinekord võib linnukese asemel olla väike madu, kes sind salvab nii või teisiti, ole sa tema vastu nii lahke kui tahes.

Lasksin kahel roosal riidehilbul nurka vajuda ja tõmbasin järgmisel hetkel kardina ette, varjamaks seda, mida ma hästi näidata ei tahtnud.

Uurisin seda minimaliseerunud ruumi uue pilguga. Sel hetkel kui ma siia kolisin, olin ma lausa vaimustuses oma leiust- läbipaistmatu beeži tooni kardin sinistest kahhelkividest dušširuumis. Hetkel ei olnud ma kindel, ega see polnud mitte tunnustus minu väärastunud maitsemeele kummalisele vähikäigule. Dušikardin oli oma ülesande aga täitnud ja ma hingasin kergemalt, õnnelik oma valiku üle.

Seebitasin ennast korralikult sisse ja loputasin siis survepesurist purskava kevadise vihma temperatuuril oleva veega maha. Ma olin tõsine perfektsionist kui asi puudutas vee temperatuuri.

Hingasin õnnelikult sisse aroomi, mis tõusis mu värskeilt ihuliikmeilt ja olin õnnelik. Puhtalt õnnelik. Ega olegi ju palju vaja, et ennast kas või ühel ajahetkel õnnelikuna tunda.

Õhk. Kusagilt tuli tuulepuhang, mis pani dušikardina liikuma.

Ma ei märganud, millal uks avati. Kas ma ei pannudki seda lukku?

„Neetud!“ vandusin endamisi, kui avastasin kurva tõsiasja, et olin seebise käega üle silmade tõmmanud.

Põrandal lahti olev plaat krigises.

„Pat? Oled see sina?“ Olin pime kui kirikurott ja sama roosa kui vastsündinud põrsas. „Pat! Kui sa juba seal oled, ulata mulle saunalina- jätsin selle magamistuppa.“

Kuulsin, kuidas rahulikud sammud vannitoast lahkusid ja järgmisel hetkel naasid ning keegi kardina varjust mulle nõutu ulatas.

Otsisin seda tegelinskit oma kätega, kuid ei tabanud seda, ent see sirutus ise minuni.

„Tänan, võttis sul ka ikka igaviku!“ pahandasin teeseldud ja pühkisin silmad puhtaks. Vaatasin üles ja nägin beeži halo sees valget kuju.

„Pat oli rohelises…“ selle teadmise ajusse jõudmine võttis piisavalt kaua aega, et kuju mu kardina tagant taganeda jõudis ja uksest välja vupsas, selle viisakalt enda järel sulgedes. „PAT?“ karjusin täiest kõrist.

Sammud madistasid läbi magamistoa.

„Mis juhtus?“ avas ta ukse.

„Ma… kas…“ tahtsin talt juba küsida, kas ta vahetas vahepeal riideid, kuid märkasin siis ehmatusega, et kuju kardina taga oli roheline. „Amm, ee, ei midagi!“

„Jeerum, neiu! Sa ehmatasid mind!“

„Vabandust…“ pomisesin vaevukuuldavalt ennast tugevalt rätikusse mässides. See nali ei olnud armas, ei olnud kohe üldse.

Pat kadus ja ma pressisin ennast läbiligunenud kardina varjust ettevaatlikult piiludes duššinurgast välja. Seisatasin keset seda pisikest ruumi ja hoidsin hinge kinni, et miski mu kuulmist ei segaks.

Sealt ei kostnud midagi. See oli hea.

Sasisin ennast kuivaks ja tõmbasin ukse ettevaatlikult lahti- magamistoa uks oli kinni. Tänasin selle eest kõigevägevamat ja sikutasin endale kiiruga riided selga- uhke kollase satspluusi ja põlvedeni teksad. Kõige selle ümber tõmbasin ma mullatooni suurräti.

Need polnud minu riided, aga ma märkasin seda natuke liiga hilja ja ma ei viitsinud uuesti ka riietuma hakata. Pealegi hakkas dušši karastav mõju üle minema ja mind tabas taas pulseerivate veresoonte tuim kajav pulseerimine.

Tõmbasin magamistoa ukse ettevaatlikult lahti ja piilusin selle vahelt välja.

Tabasin pilguga suudleva paarikese oma uuelt, vaevu aastaselt roheliselt diivanilt.

„No kuulge! Te pole siin üksi!“

„Leedi Daphne!“ kostus hale häälitsus Pati alt.

Ma puhkesin naerma, puhtsüdamlikult ja murtud heasüdamlikkusega. Ma polnud tegelikult pooltki nii heasüdamlik kui ma välja paistsin. „Kuhu te siis minu külalise lükkasite?“ küsisin lõpuks pead raputades ja suundusin samal ajal kööki joogi järgi, mille ma varem valmis olin teinud, kuid mida ma sealt kuidagi ei leidnud. Kahtlustasin juba, et keegi on selle ära joonud kui ma poleks näinud munarebu tükikesi ja toRowanpüreed meenutavat sodi kraanikausi augus.

„KES MU JOOGIGA NII TEGI!“ karjusin pahaselt ja lasin kraanist vee jooksma.

„Mis joogiga?“ hüppas Kevin püsti, Pati põrandale lükates.

Välisuks käis.

„Istu maha, Kevin. Ma teen endale uue…“

Mu pohmellijook. Neetud. Mul oli seda just praegu väga vaja ja mikseri kasutamine mind käesoleval hetkel ei paelunud.

„Kas te saite oma asjad tassitud?“ küsisin ükskõikselt.

„Jaa, David aitas ka.“ Vastas Pat pahaselt Kevinil üle küüru tõmmates ja peksis pluusilt tolmukübemeid maha.

Pöörasin ennast järsult ümber ja märkasin alles nüüd, et keegi uurib mind pingsalt, täpselt külmkapi nurka tagant.

Ta tundus teistsugune kui siis. Võib olla oli see uuest soengust, mis oli kui negatiiv sellest, mis tal siis oli- hõbeblondid.

Lasksin pilgul tast vargsi üles käia. Mees teadis, mis talle sobib: valged kottpüksid, musta tribaltattooga valge pikkade varrukatega särk, käekell ja tagasihoidlik ehe… Ja valge-punase kirju suitsupakk näppude vahel kõikumas. Lisaks punane välgumihkel.

Vaatasin teda, sügasin tülpinult ninaalust ja astusin jultunult otse tema poole. Kuid hetk enne temani jõudmist lõin külmiku lahti.

„Pärast rasket tööd soovid ehk midagi joodavat?“

Ta kehitas õlgu.

Oi, kuidas mulle meeldivad mehed, kes õlgu kehitavad! Kõik need naised, kes selle pärast peavad selgeltnägijateks hakkama! Lihtsalt selleks, et mehe soove välja lugeda.

Haarasin külmiku ülemiselt riiulilt pudeli mahla ja ulatasin selle talle. Ise võtsin sealt aga šokolaadijoogi.

„Sylvia?“

Ma ei mõiganud kohe, et ta mind mõtleb, vaid vaatasin mehega tõtt, üritades meeleheitlikult ta silmadest välja lugeda, kas tema oli see valge kuju, kes piilumist harrastab. Ta üritas tükk aega rahulikuks jääda, kuid pidi siis siiski muigama, mis ta ka kohe ära andis.

Neetud, mu oma külaline on mind paljana näinud. Isand Zolte lööb mu kindlasti maha. Kui Mees muidugi suud pidada ei oska.  Samas, ta oleks seda kindlasti juba kuulutanud kui seda vajalikuks oleks pidanud.

„Sylvia!“ Pat peaaegu röökis seda mulle kõrva.

Ehmatasin end hüpnoosist – tal olid ilusad kuratlikud hallid silmad- ja neelasin ahnelt piima, mis mulle jõudu pidi andma.

Keerasin ennast Pati poole, silmanurgast jälgides, kuidas David olukorda ära kasutades ennast diivanile istuma sättis ja Kevini pehmelt öeldes sealt välja puksis. See diivan ei olnud nii pisike, et sinna ainult üks inimene mahuks, mõtlesin veel, kuid Pat tõmbas mu tähelepanu endale.

Ka tema oli silmanurgast poiste käitumist märganud.

„Sa…“ ta vaatles hetkeks lähenevat Kevinit. „Ma arvan, et me nüüd kaome. Näiteks, lähme burgerit sööma?“ viimane küsimus oli mõeldud Kevinile, kes ikka veel mulle haledalt otsa vaatas, nagu luba taodeldes.

See oli häiriv. Mul polnud hetkel mingit isu Twilight House reegleid järgides temaga mängida. Sest mis see muu seal oligi?

„Minge, minge…“ neelasin järgmise sõõmu ja toetasin ennast vastu jahedat külmkappi, oodates, et nad lahkuks.

David sättis ennast juba mugavalt istuma, tõmmates jala enda alla ja samuti oodates, et paarike juba kaoks ja meile mingisugust privaatsust annaks.

On armas, et ta seda soovis, kuid kahjuks polnud see minu soov. See oli viimane, mida ma tahtsin. Oleksin parema meelega tahtnud, et nad siia oleksid jäänud, aga kui Kevin nii peene vihjega minema kupatati, mis sa siis ikka teed.

Vajutasin raadio sisse ja võtsin teises diivaniotsas istet, rahulikult oma jooki sisse kaanides, nagu oleks see vaktsiin kõigi maailma haiguste vastu. Mida ta teatud mõttes ka on, kui mõelda kõigi nende kasulike bakterite peale, mis piimas hulbivad ja… miks ma üldse selle peale praegu mõtlen?

„Ma ei uskunud, et te enam tulete?“ alustasin lõpuks. Mul tõusis kananahk ihule- külm hakkas.

Ta naeratas.

„Ma ei arvanud ise ka, aga, jah, siin ma olen.“

See ei olnud päris vastus, mida ma ootasin, kuid samas oli mul hea meel, et ta ei hakanud ka niisama soppa suust välja ajama ja mingeid mõttetuid vabandusi välja mõtlema, mis minusse vaevu puutusid.

Ta uuris mind. Mitte korterit vaid mind.

Otsustasin sellest mitte välja teha ja pöörasin oma tähelepanu muusikale, aeg-ajalt oma veel niiskeid salke liigutades, et need klompi ei kuivaks.

„Kas sul oli mingeid kindlaid plaane, mida sa teha tahtsid?“ küsis ta äkki ja asetas pudeli diivani kõrvale.

Raputasin pead.

„Ei, ma ei arvanud, et sa enam tuled.“

Halleluuja, dialoogi mõte muutus just äsja mõttetuks mölaks.  Pealegi olime tagasi alguses.

„Sylvia…Kas see on su pärisnimi?“

Isand Zolte laseb mu lahti, olin kindel. Ma rikkusin praegu järjest kõiki kuldseid maja reegleid, mis tagasid, et see asutus töötaks. Üheks neist reeglitest oli pärisnimed kui tabud.

„Selle nimega mind õnnistati jah.“ Ma ei kõlanud kuigi sõbralik. Sellest oli isegi kahju ja ma tundsin ennast veidi süüdlaslikult, et sellist tõbrast mängisin, samas kui tema ütlemata armastusväärselt eneseväärikuse säilitas.

Ta muigas jälle. Huvitav, kui rikkaks ma saaksin, kui iga tema muige pealt kroonise saaksin? Palun, anusin mõttes, olgu sul veel teisi näoilmeid ka! Lõputult ükskõiksed mehed on jamad läbi käia ja väsitavad teise ruttu ära. Minu näiteks.

Äkki ta nägu elavnes ja ta uuris kiiruga käekella.

Heitsin talle veidi kartliku pilgu ja kallutasin pudelist endale piima näole, nii et see mind köhima pani ja mööda põske alla voolas.

„Neetud.“ Ohkasin pahaselt ja lipsasin keelega üle põse, nii kaugele kui see ulatas.

Ta puhkes naerma. Kummaline heli oli see, mis ta kõrist väljus. Selline vaba ja vallatu ja sõbralik.

Sõbralikust naerust tundsin ma puudust. Emenist tundsin ma puudust. Süda muutus raskeks ja mu silmad täitusid hetkeks kurbusega. Ta vaikis kohe.

„Kas midagi on halvasti?“ uuris ta tähelepanelikult mind piieldes.

„Ei,“ üritasin naeratada. On raske sellest lahti lasta, mis sul kunagi oli. „Ei ole midagi.“

Ma ole nii kaua püüelnud selle poole, et ma ei peaks sellele mõtlema, kui samas piisab vaid ühest suvalisest vollist, kui ma juba oma vana rahvast tagasi igatsen.

„Sa tunned neist puudust, jah?“ küsis ta äkki.

See ehmatas mind. Tean ,et poleks pidanud, aga siiski. Pöörasin oma ammendamatu tähelepanu tema kummituslikule kujule, kes mu ees peesitas. Köögiaknast langes kena hele päikeselaik täpselt tema juustele, moodustades lisaks kõigele veel hõbedase sära ümber ta õrnpeente juuste.

„Ja nii sünnivadki inglid…“ pomisesin endamisi.

„Mis?“

„Ei, ma…“ olin tema kujust nii lummatud, et oli raske talt silmi äragi tõmmata. Näpistasin ennast kergelt käest, et ennast mõistuslikku seisundisse tagasi tuua ja tõusin püsti.

„Jah, ma tunnen neist puudust.“ Sosistasin vaevukuuldavalt ja läksin cd-de riiuli juurde, et sealt uus plaat valida.

„Eriti…“ Ta istus seal ja ootas, et ma jätkaks.

Ta juhtis vestlust. Ma taipasin seda kohe kui ta siia maha istus, ent mu psüühikat eriti ei huvitanud, mis psühholoogilist mängu tema peal parasjagu harrastati.

„Oma toanaabrist.“ Ütlesin iseenesest.

Leidsin lõpuks otsitu ja surusin selle poolvägisi cd-mängijasse ning klõpsasin selle käima. Hetk hiljem kõlasid vaikses toas klaveri ja viiuli duett. Laul oli juba poole peal kui ma aru sain ,et see ei olnud õige plaat ja see, mida ma arvasin, et ma sinna toppisin, oli hoopis selles karbis, mida ma hetkel käes hoidsin.

Ohkasin ja lasksin karbil tagasi laua peale vajuda ning läksin tagasi diivani juurde, kus David vaikides ootas.

„Ta oli selline… täiuslik Päikesetüdruk.“ Sõnad hakkasid iseeneslikult suust voolama ja kajasid muusika taustal kummaliselt. „Kord,“ ma hakkasin oma mõtete üle itsitama, „kord käskis ta mul keset tolmust teed tekikese peale pikali heita ja sinisesse taevasse vahtida. Lihtsalt niisama. Ta arvas lihtsalt, et ma pean hoo maha võtma ja puhkama.“ Puhkesin naerma. „Üks auto oleks mulle peaaegu otsa sõitnud ja juht sõimas mu pärast läbigi, et näe hullu- heitis nüüd veel ristteele mahagi.“ Vaikisin hetkeks, sest taipasin ,et ka tema naerab.

„Tal olid ilusad sinised silmad. Ja kõige kohutavamates toonidest kokku pandud kostüümid! Ma arvan, et ta oli punkar, kuigi ta seda mulle kordagi tunnistanud pole. Oi, aga iseloom! See oli fantastiline!“ ma olin endalegi märkamatult elavamaks muutunud. „Poistel oli kehv esinemine ja me tantsisime poolpaljalt lava peal enne nende järgmist laulu, et rahvast üles kütta. Ma poleks kunagi seda teinud kui ta poleks mind poolvägisi lavale kiskunud.“ Ohkasin kurvalt, tundes, kuidas masendus tagasi tuleb. „Jah, võib öelda küll ,et ma tunnen temast puudust.“ Silmanurgad kiskusid vesiseks.

Pühkisin pisarad ära.

„Miks sa nutad?“ küsis ta rahulikult, targal ilmel naeratades.

„Ma olin täielik tola, et ta sinna niimoodi maha jätsin. Ta oli mulle raskel ajal toeks, aga siin teda ei ole. Ma tahaksin teda nii väga praegu näha…“

Ohkasin südamest, et kurku tõusvat klompi alla tagasi suruda.

„Võta,“ ta sirutas midagi minu poole, kuid ma ei taibanud kohe, millega tegu.

Vaatasin teda üllatunult. See oli mobiiltelefon.

„Mis ma sellega teen?“

„Helista talle.“ Ta kehitas õlgu ja naeratas.

Mis tal küll selle naeratusega on, ma ei saa aru.

„Aga,“

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Ta tunneb sinust kindlasti sama palju puudust kui sina temast.“ Ta tõusis ja haaras diivani seljatoelt oma suitsupaki ja koputas seda korra, et uut suitsu kätte saada.

Vaatasin teda juhmilt nagu kastruliga pähe saanu.

„Ma ootan väljas.“ Vastas ta mu sõnatusele ja muigas samas, sättis siis sigareti huulte vahele ning kadus seda süüdates ukse taha.

Panin telefoni enda kõrvale diivanile ja põrnitsesin seda vaikuses.

Lõpuks ei pidanud ma kiusatusele ikkagi vastu ja sirutasin käe mobiili järgi.

See number on mulle elu lõpuni pähe kulunud. Lõin klapi lahti ja kuulasin, kuidas ta oma sisselülitamise meloodiat mängis. Valisin värisevate näppudega esimesed neli numbrit ja viskasin siis mobiili endast eemale tagasi diivanile.

Tõmbasin jalad enda alla krõnksu ja ootasin, mõistmata, miks ma seda neetud numbrit lõpuni ei võinud valida.

Tegelikult teadsin ma põhjust. Olin endale vandunud, et ma ei pöördu kunagi oma vana elu juurde tagasi, et ma jätan kõik sinna maha ja ei võta midagi uude ellu kaasa.

Muidugi oli see lihtne- Rowan ja Kitto ja nende lollid naljad ja lõpuks… see oli nii ammu, kuid kui sellele mõelda , tuleb see kõik ju nii lihtsalt tagasi mu mõtetesse. Ma vihkasin seda elu. Julmalt vihkasin. Poleks ma sealt ära tulnud, oleksin teinud kindlasti midagi, mida ma kahetsenuks.

Hea nali- nagu ma siis ei teinud. Loll olin, et rasedaks jäin ja veel lollim ,et Rowanis oma tulevast nägin. Muidugi oleks parem olnud kui ma viisakalt sinna oleksin jäänud ja pea püsti ajanuksin, näidates kogu maailmale kui tugev ja võimas ma olen ja et miski mind ei murra.

Aga ma ei olnud tugev. Ma ei kannatanud seda enam välja. Liiga palju jama ja mõttetut jahumist asjade ümber, mis iga hingetõmbega aina mõttetumateks muutusid kuni need olid nii tühised, et sõid sult hinge seest. Nagu suured mustad augud keset kosmost, mis muudkui tirivad, kuid vastu ei anna midagi.

Samas, mis oli Emenil selle kõigega pistmist. Tema ja Derren olid rohkemgi kui mõistvad. Poleks neid olnud, poleks mind siingi… Ma pean ikkagi helistama ja ütlema ,et minuga on kõik korras. Lihtsalt selleks, et neid rõõmustada. Muidugi kui nad mind hoopis sõimama ei hakka. Kuid selle olen ma kindlasti ära teeninud ja pean lihtsalt vastu võtma.

Haarasin uuesti lahtise mobla poole ja tagusin sisse viimased numbrid, enam mitte nii värisevate sõrmedega.

Hallo?“ hele naisehääl võttis toru.

See hääl! Ma jumaldan seda häält. Ühtäkki oli kõik jälle korras.

Hallo?“ hääl teiselpool muutus nõudlikumaks.

„Oh, vabandust, tere! Emen.“

Sylvia?“ tüdruk teises otsas muutus vägagi elavaks ja karjus kusagile kaugemale. „Derry- see on Sy!“

Hakkasin omaette naerma.

Oh, jumal küll, sa oled ikka poolearuline, et sa alles nüüd helistad! Me olime ju täitsa mures!“ pragas neiu õnnest peaaegu karjudes.

Tüdruk! Mis sa teed? Kus sa oled? On midagi juhtunud?“ röögiti kõrvalt telefonitorru.

„Kuula!“ hüüdis Noah vahele.

Lapse hääl, kellegi lalisemine.

„Hei, oled sa ikka veel seal?“

„Jah, ma olen veel siin.“ Naersin õnnest ja nutsin samaaegselt. See oli ikka minu jaoks kui unenägu, et ma lõpuks neile helistasin.

Saa tuttavaks, see on Martha Eva!“

„Tore tutvuda.“

Ta on minu ja Derry lapsuke hällis!“

„Teie?“

Jaa! Ta saab kevadel nüüd aastaseks. Ja siis, kui ta on piisavalt vana, tuleme sulle külla! Kuuled, plika? Me tuleme sinna! Muide…“

Kuulsin ,kuidas telefonitoru kõrvalt ära krabati ja Derry ilmus telefoni otsa.

„Kus sa elad üldse? Mis su telefoninumber on? Kallima nimi, sünniaasta ja politsei failid!“

Ära lollita, Kukruke! Anna see nüüd siia!“ telefon vahetas taas omanikku. „Ära pane teda tähele, kullake. Räägi, kuidas sul läheb?“

See oli esimene hetk, kui ma ka kõnelda sain.

„Päris hästi. Ma käin tööl ja… elan ridaelamus linnaservas ilusas pargiga ümbritsetud kohas. Mul on ka toanaaber- Pat. Ta on selline lahe tüüp, kellega on vast täitsa hea koos olla.“

Vast?“

„Nojah, ma olen temaga alles teist nädalat koos.“

„Vahi! Või kohe nii!“

„Aga sinu vastu ta ei saa. Kuule, mida Noah teie juures teeb?“ Ma mõtlesin, et seal oli midagi, mis nagu kokku ei klappinud.

Oh? Poisid on siin külas. Noah on nii tore- ta on meil lapsehoidjaks ja puha. No muidugi, ega ma siis sellise pagasiga, nagu temal lapsehoidmises on, ukse taha saa jätta. Pealegi käin ma ka nüüd tööl ja juhendan joogaklasse kohalikus kultuuriklubis. Mis tähendabki, et ma pean nüüd jooksma, et õigeks hetkeks kohale jõuda. Tšau! Kalli-kalli, kullake. Ära sa jumala eest enam nii pikka pausi hoia, kuuled? Ma annan nüüd toru Derryle- sa annad talle nagu kord ja kohus aadressi ja telefoninumbri, eks?“

„Kindlasti. Nägemist!“

Telefon vahetas taas omanikku ja otsa sattus hoopis Noah.

„Tere, suhkrutükike. Derry ei saa hetkel vastata- väike äpardus mähkmetega- aga ma olen rõõmuga nõus olema nende automaatvastajaks. Nii, et lase aga tulla. Vastus jätta pärast tooni: piiks!“

Naersin omaette, kuid läksin mänguga kaasa.

„Aadressiks on Moonmace, Loo tänav 125, boks 4. Telefoninumber… mm, ma ei tea. See pole minu telefon. Mm, ütleme siis nii, et ma helistan teile ise.“

„Derryle see ei meeldi kui sa telefoni numbrit ei anna.“

„Ta elab selle üle. Aga kuule, ma pean nüüd ka tormama. Tšau! Ja kallista teisi minu poolt, eks?“

Kindlasti, tüdruk, kindlasti. Tšau!“

Ja toru pandi hargile. Plaksasin klapi kinni ja hingasin õnnelikumalt ja kergemalt.

Ma peaaegu hõljusin üle boksi ja otse uksest välja, nii et pidin äärepealt Davidile, kes oli ennast trepile istuma sättinud ja nüüd suitsu pahvis teha, otsa lendama.

„Hehee, nii hea kohe?“ imestas ta ennast püsti ajades ja pükse puhtaks kloppides.

Ulatasin talle särasilmil telefoni tagasi ja naeratasin üle tüki aja õnnelikult.

Ta viskas suitse minema ja toppis oma varanatukese tagasi tasku.

Ma võtsin ta kõrval istet ja jäin jalge ees vingerdavat vihmaussi uurima.

Ta maandus tagasi minu kõrvale ja uuris samuti seda ussiraasu mõne hetke.

„Kuidas kollasejuukselisel läheb?“ uuris ta äkki, silmi ussilt tõstmata.

Hüppasin kui välgust tabatuna püsti ja jäin teda jahmunult vaatama.

„Sa… tunned Emenit?“

„Miks sa nii arvad?“ Ta puhkes närviliselt naerma.

„Sest ma ei mäleta, et ma oleksin seda maininud, et tal kollane pea on.“  See on nii labane põhjus, et sellest stseeni teha. Eriti veel mina, kes ma oleksin pidanud olema väljapeetud ja rahu ise kõikvõimalikel juhtudel.

„Niisama pakkusin.“ Tuli ta rahulikult situatsioonist välja.

Seisin seal veel mõne hetke kui lollakas, tõeline kloun. Ainult ülilaiad püksid ja suur punane klouninina oli puudu.

„Vabandust.“ Tuli peagi üle mu huulte.

„Pole midagi. Sul on päris närviline nädalavahetus olnud. Tule, istu nüüd tagasi.“

Tegin nagu palutud, kuigi veidi vastumeelselt, sest olin ikka veel veidi tundlik oma rumaluse koha pealt.

Istusime mõne aja vaikides ja vaatlesime, kuidas inimesed mööda tänavat edasi-tagasi käisid. Üks vanapapi viis oma pekingi paleekoera  jalutama, samas kui keskealine naine käis sisseoste tegemas ja tuli tagasi hoopis teistsuguse kaabuga kui läks.

„Tead, mis?“ ta toetas ennast vastu ust nagu sisalik, kes ennast varakevadise päikese käes soojendab, „Sa oled hoopis teistsugune kui ma arvasin.“

Kõhistasin naerda, oskamata selle peale midagi mõistuslikku vastata. Oli see nüüd kompliment või pettumus- mine võta kinni.

„Ma ei suuda siiani uskuda, et sa seda endaga tegid.“

„Mida?“ Ta jutt oli segane.

„Kas huul on ikka veel paistes?“

Puudutasin vaistlikult suud, vajutades kergelt haavale, millest nüüdseks oli alles ainult pisike täpike.

„Huul? Ah see… ei, see tõmbus varsti tagasi.“

Tõmbasin jalad enda alla ja sättisin ennast paremini istuma.

„Näita.“ Ta tõmbas ennast mulle lähemale ja võttis kergelt alalõuast kinni, et huult paremini uurida.

Ma ei ole nii ligidalt pooltki nii perfektne kui kaugusest! Mulle meenusid kõik need pisitillukesed vistrikud ja kergelt kuivetunud huuled, mida iga natukese aja tagant narmastada armastasin ja hambad, mis hommikul pesemata jäid. Appi, ma olen põrgus ja vajuda pole enam kuhugi. Varbaotstel hakkas mokasiinides jahe. Väga jahe.

Siiski, hoidsin pea kõrgel ja lasksin tal seda vaadelda, kuigi iga mu rakuke kiskles, et minema pääseda.

„Sul on õigus, see on tagasi tõmmanud.“

Naeratasin talle, huuled võimalikult kinni, et oma hingeõhku iseendale hoida.

Ta vastas mu naeratusele ja tõmbus tagasi.

„Sul on samasugused huuled kui mu õel.“ Teatas ta lõpuks ning sättis uue suitsu ette.

Siin, väljas, see mind ei häirinudki. Tuuleiil oli ka minu poolt, nii et ma ei tundnud hetkekski tubaka lõhna.

Naeratasin selle komplimendi peale juba laiemalt. See meelitus mõjub alati, tehku naissugu mida iganes, et selle vastu võidelda.

„Vana su õde on?“

Sugulased on sellepoolest toredad, et kui muidu jutt otsa hakkab saama, siis neid on alati hea taga rääkida.

„Hetkel,“ ta tõmbas sõõmu sügavale kurku, silmad sära täis ja hakkas köhima. „sinust vast aasta vanem. Aga sellised huuled olid tal viiRowan kui ta oli kolmeteistaastane!“

Suskasin talle jalga külge.

„Au!“ Ta toppis kiiruga suitsu huulte vahele ja vangistas jala, nii et ma ei saanudki seda enam kätte ja nägin, kuidas mu mokasiin kus seda ja teist trepi ette maandus. Järgmisel hetkel kiljatasin juba nagu kaheaastane kui teda kõhu pealt kõditada.

Ta ainult itsitas selle peale ja laskis mu jala lahti, ning sättis ennast tagasi seina vastu.

Jätsin oma jala talle põlve peale, mis tekitas temas veidi ebamugavustki, kuid ta jäi ikkagi rahulikuks ja keskendus pigem oma suitsule, mind kõõrdsilmselt kiigates.

Hingasin sügavalt sisse, lükkasin ettevaatlikult teda mitte silmist lastes ka teise jalanõu jalast ja sirutasin ka oma ülejäänud viis varvast tema põlvedele välja.

Ta ainult ühmas selle peale meelitatult ja laskis mul seda teha.

„Ja Jumal ütles: saagu valgus. Ja valgus sai. Ja ta nägi, et see on hea.“ Dikteeris David äkki.

Olin oma pea taha vastu seina lasknud vajuda ja põõnasin seal vaikselt, päike nägu soojendamas ja tuul varbaid jahutamas.

„Mh?“ avasin silmad ja heitsin talle segase pilgu.

„Piibel?“

See kõlas väljakutsuvalt. Kinkisin talle selle eest naeratuse. Ma võisin olla maalt ja hobusega, aga nii mats ma ka ei olnud.

„Ma tean, kust see pärit on.“

Ta oli suitsetamise lõpetanud ja soojendas ennast samuti päikese käes.

Ta oli kenake, ei saanud mitte vastu vaielda. Kergelt keigarlikult riides- heledad püksid ja moodne pluus, aga see ei olnud erilise tähtsusega. Loodan vaid, et ta oma pükse siin trepi peal täna ära ei riku.

Päike oli juba loojumas. See tuli mulle üllatusena- ma arvasin ,et on alles hommik, kuid ilmselt ma siis eksisin. Aga kuna mul oli puhkus, siis ei lasknud ma sel faktil ennast häirida.

Mu jalad olid ikka veel tal süles.

„Mis sa vaatad?“ küsis ta äkki, purustades nii mu kauni unelemise.

„Mis mõttes?“

„Sa oled mind juba viimased viis minutit vaadanud.“

„Tõesti?“ ta noogutas. „Vabandust,“ pöörasin kiiresti pilgu kõnniteele. „ma ei saanud ise arugi.“

Õigel hetkel vaatasin kõrvale, et näha kahte tumedat varju meile lähenemas. Tõstsin käe päikesevarjuks silmadele ja uurisin tulijaid tähelepanelikult.

„Tahad sa öelda ,et te veetsite kogu selle pärastlõuna siin, verandal peesitades nagu kuninga kassid?“ pahvatas tuttav hääl ja Patricia toetas ennast rõõmsal ilmel vastu posti.

Ka Kevini näol vinkles kerge naeratuse varjund.

„Paistab nii,“ vastas David ka minu eest ja kõik, mida ma tegema pidin, oli kelmikalt irvitada. Ta oli mu jalgadest kinni võtnud ja mudis neid nüüd kergelt.

Poleks ta ometi seda teinud! Ma tundsin, kuidas ühtäkki tuhat sipelgat mu veresoontes endale teed rajama hakkasid ja oigasin valust, mis mu tuimi jäsemeid läbis.

„Kramp, kramp, kramp, kramp!“ soigusin äkki ja haarasin käega lihasest, mis kui vibunool pingule tõmbus.

David naeratas selle peale iseteadvalt ja liikus peoga säärtpidi ülespoole, seda tugevalt masseerides.

See oli nii valus, et ajas mind nutuäärele. Kuid mõne sekundi pärast oli valu taas kadunud.

„Sa oled kui ingel.“ Ohkasin südamest ja vajusin tagasi kössi.

„Niimoodi polegi mind keegi veel kutsunud.“

Pat tegi meie olesklemisele aga kiire lõpu kui teatas, et tema tahab ühtäkki tuppa saada.

„Miks sul sinna on vaja minna?“ küsisin imestunult talle alt üles vaadates.

„No nii lolli küsimust sinu suust kuulda on lausa ülim alandus!“ röögatas naine näost punetades ja kiskus mu jalad minu karjumise saatel ukse eest ära. Mind tabas raske uks ja võinuksin vanduda, et kolme päeva pärast värvub see õla piirkond raudselt helesiniseks.

Lükkasin ukse tema järgi kinni ja mu silme ette ilmus naerust kõvera Davidi ja Kevini kuju.

„Te olete täielikud tõprad!“ pahandasin teeseldult ja ajasin ennast hädiselt püsti.

Ka David ajas end püsti, jalgu enne põhjalikult sirutades. Ja astus minu imestuseks mitu sammu ilma igasuguste kõrvaliste vahenditeta.

Pidin kadedusest lõhki minema, sest kõikusin ise hullemini kui jonnipunn.

Karjatasin hoiatuse ja sirutasin käe esimese ettejuhtuva asja poole, millest kinni haarata.

„Oi, kuule!“ Kevin hüppas kiiresti mulle ette ja ma klammerdusin kindlalt tema pruuni jakki.

„Sa ei kujuta ettegi kui tänulik ma sulle praegu olen.“ Ohkisin ennast üles ajades.

Kuulsin, kuidas auto ette sõitis.

Davidi nägu muutus hetkeks tõsiseks, kuid ta naeratas siis sama rahulikult kui enne.

„Ma pean minema.“

„Juba?“

„Jah.“

„Mis siis ikka- ilusat päeva sulle siis!“ soovisin talle nii rõõmsalt kui oskasin, kuigi süda jäi veidi kurvaks, sest temaga oli tõesti mõnus istuda.

Ta naeratas kurvalt. „Õhtut ikka.“ Soovitas ta vaikselt ning keeras meile selja.

Vaatasime kurvalt, kuidas ta minema kärutati ja ma ajasin ennast Kevini najalt püsti.

„Neetud!“ oli kõik, mis mul suust tuli ja ma suundusin tuppa, nagu poleks mu jalgadel midagi viga, ega enam olnudki, jättes Kevini endale tummalt järgi vaatama.

Pagan, ta on lahedam kui ma arvasin.

 

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Roosisõrmus 5

Hiilisin talle lähemale, tõstsin kinga võimalikult kõrgele ja lajatasin selle siis õnnest särades vastu tema kitiinkestaga varjatud pehmet keha.

„HAA! Kätte sain su!“

Tõstsin pisikese pruuni olluse jalgupidi üles ja saatsin ta avatud köögiaknast välja.

„Mida sa teed?“

Pat oli otsustanud ka lõpuks üles ärgata ja haigutas laialt,  seistes magamistoa uksel, kehakatteks vaid peenikesed pitsiread.

„Peksan kinga vastu maad.“ Teatasin irooniliselt ja viskasin nimetatud eseme tagasi ukse ette.

„Seda ma näen, aga miks sa seda teed?“

Heitsin talle ülbe naeratuse ja pöördusin tagasi nõudepesu juurde.

Ma pidasin ennast juba parajalt harjunuks teadmisega, et mu korterinaaber poolalasti mööda maja ringi tormas. Õigupoolest küll ainult aluspesus, sest paljaks ta ennast minu silme ees kunagi ei koorinud, vähemalt mitte teadlikult.

Ta oli oma pikad mustad juuksed krunni keeranud ja sellest siis oma 4-6 kudumisvarrast läbi torganud. Patricia armastas kududa- beebiriideid. Aga ta polnud selles eriti osav ja nii nägin ma vardaid pigem tema juustes kui mingis kudumis. Peamiselt selle pärast, et tal puudus kudumise juures kannatus. Aga ta ei vandunud sellele teadmisele alla, vaid jätkas iga kord saatanat sõimates oma tööd. Ja lõpetas selle siis uuesti kümmekonna minuti pärast sassis lõngapuntraga. Mille ta järgmisel päeval uuesti lahti harutas ja kõik võis uuesti otsast alata. Ausalt öelda ei mäletanud ma, et ta ühtegi kudumit lõpetanud oleks.

„Kudumine ei edenenud?“ küsisin siiski.

„Ei. Ma arvan, et Caroline peab leppima kolmnurkse tekiga.“ Vastus oli selgelt piiritletud ilmetu näoga ja ma ei pärinud rohkem, ainult itsitasin endamisi. Ta ignoreeris mind ja orgunnis endale hoopis  klaasitäie mahla.

Oleksin küsinud, kuidas eilne pidu Twilight House’s läks, kuid jätsin selle tegemata. Kuigi me töötasime ühes majas, ei kippunud kumbki meist teisele oma eelmise õhtu tööst juttu tegema. See maja haaras niigi  lõviosa meie ajast ja me ei tundnud vajadust sellega ka ülejäänud aeg sisustada. Seega ma vaikisin ja kolistasin nõudega edasi.

Äkki hakkas Pat mu selja taga köhima.

„Vaata! Vik hirmutab jälle vanaprouasid!“ Vaikset tuba läbistas tema madal naer.

„Mida? Kus?“ kiikasin kiiruga mulle näidatud suunas ja tõepoolest- naabrimees jooksis taldade padinal mööda kõnniteed, näost punane kui peet. „Oh, issand. Ta jättis ennast jälle ukse taha?“ katsin suu ehmunult kätega, et mitte teise õnnetuse üle naerda. „Jeerum!“

See oli armas algus päevale.

Jälgisime mitu minutit kuidas vaene mehike ümber kvartali spurtis ja lõpuks hirmust karjudes ühe memmekese eest ära pages, et mitte pihta saada naise kõvade nagadega käekotiga.

„Kas päästame ta ära?“ küsis Pat lõpuks, kui oli oma isu täis naernud.

„Peaks vist küll. See naine võib tal veel midagi elutähtsat ära koksata- vaata millised ogad sellest kotist välja turritavad!“ puksusin edasi.

„Jaa, peaks talt küsima, kust ta sellise ostis, ostaks endale ka.“

Isehakanud modell oli viimases hädas juba meie kõnniteel ja tormas kiirust maha võtmata ukse poole.

Jõudsin ukseni siiski esimesena ja tõmbasin selle lahti, nii et ta vastu suurt peeglit prantsatas, mis meie külalisi tervitas.

Väljendasin paari lapseliku väljendiga oma vastumeelsust, et meie peeglit nüüd tema rasvane kehajälg kaunistas ja lükkasin ukse vanamemme nina ees kinni. Ta ei andnud aga alla, vaid kukkus ust peksma, lubades politsei kutsuda ja meid kõiki vangi saata.

Lasin tal oma isu täis kloppida ja ootasin kuni vaikseks jäi, enne kui Sigi poole pöördusin.

„Oh, te ei kujuta ettegi, mis minuga juhtus! Need uksed! Lukud! See vajus jälle kinni! Ja ma panin seekord rätiku vahele!“ ulgus noormees meile vabandusi.

Ta oli üks neist lootusetutest juhtumitest, kes ei jõudnudki arusaamale, et asi polnud mitte selles, et ta luku taha jäi, vaid selles, et ta paljana lehte käis ära toomas. Aga harjumustel on paeluv komme mitte ära minna. Ta ei olnud pahatahtlik liputaja, ainult vaene tudeng, kellega alalõpmata midagi juhtus.

Ma ei viitsinud neid vabandusi enam kuulata, kuid mul polnud kavaski teda katkestada.

„Ok, leedi Godiva, tõmba see endale ümber, ma toon niikaua su võtme.“  Patricia viskas talle diivanilt pleedi ja mina suundusin kööki küpsisepurgi järgi, kuhu ma selle enda arust viiRowan pannud olin.

Tõmbasin purgi kaane lahti ja seda polnudki seal. Tühjus.

„Patricia, võtit ei ole siin.“

Kuulsin, kuidas mehemürakas mürtsuga diivanile vajus kui seda kuulis.

„Ära sa märgi! Kes siis raudoksiide eraldavat asja küpsiste juures hoiab! Ma toppisin selle sinna, kus sul ülejäänudki võtmed on.“ Viskas neiu üle õla ja suundus riideid vahetama.

Juhtusin õigel hetkel aknast välja vaatama, et näha, kuidas meie maja ees peatus tavaline politsei auto ja sealt väljusid kaks suurt kasvu täisvarustuses politseiniku. Neil oli vastas sama proua, kes ennist Sigi mööda tänavat taga ajas.

„Pole võimalik! Ta kutsuski politsei!“

„Kes?“

Maini politseid ja Patil on nahkhiire kõrvad, räägi põrandapesust ja ta on kurt.

„See mammi, kes Vikist kiiremini ähvardas joosta!“

Toppisin kiiruga purgile kaane peale tagasi ja läksin neile ukse peale vasta.

„Ära neid jumala eest sisse lase!“ anus Vik ja sel hetkel tundsin, et ma võin kannatada kõike, millega ta hakkama saab, kuid mitte tema vingumist.

„Lõuad!“ käratas Pat külmalt.

Tõmbasin sügavalt hinge ja avasin ukse. Vahetasin tulijatega paar viisakust ja kuulasin siis kui rahu ise ära kogu selle sopa, mis vanaema suust välja tuli. Kes oleks uskunud, et üks korralikul aastakümnel kasvatuse saanud daam nii roppe sõnu kasutab. Oleksin ma sel hetkel talle vahele seganud, oleks daam veel rohkemgi närvi läinud ja me ju ei tahtnud, et ta närvid ainuüksi Sigi nägemisest, mis polnud teab mis vaatepilt iseenesest, üles ütleksid.  Ka politseihärras säilitasid rahu.

„Ma tahan, et see pervert kinni pandaks!“ lõpetas vana naine oma argumenteeritud kõne.

Ohkasin märkamatult ja seletasin siis napisõnaliselt, milles lugu tegelikult seisnes.

„Kas ta on praegu siin?“ küsis seersant sõbralikult.

„Vik, tule palun siia.“ Nõksasin pead ja ootasin, kuni noormees meie juurde jõudis. Pat pidi talle isegi kerge müksu andma, et ta kiiremini veniks.

Järgnes pelk usutlus ja kui nooruk oma eksimust tunnistas, toimus vabanduste vahetamine.

„Ja miks te siis kodus ei ole?“ küsitles noorem politseinik edasi.

„Ta varuvõti on siin.“ Vastasin tema eest. „Ma ei jõudnud seda veel üles otsida.“

Paistis, et politseinikud jäid rahule ja lahkusid, vana naine nördinult kannul nõudmas, et talle vähemalt trahvigi tehtaks.

Kujutasin ette, milline kultuurišokk see talle olla võis.

Politsei sõitis minema ja ma jäin vanamammit põrnitsema. Ta paistis ikka veel tige ja ta pidas vajalikuks ikkagi ise õiglusega tegeleda ja hakkas sõimu saatel minu poole tulema, ent ma olin ülbem ja lasksin uksel kinni vajuda, talle viimast korda etteheitvalt naeratades.

Sasisin mõtlikult juukseid ja läksin tagasi elutuppa, kus tõin nähtavale keskmist mõõtu puust kirstukese ja hakkasin ükskõikselt kõlistades seal tuulama.

„Kas ta läks ära?“ küsis poiss hirmunult ja sai vastuseks vihase kloppimise, mis esikust kostis.

„Ei,“ vastasin külmalt silmitsedes päikese käes ühte klaasist võtit, mille ma juhuslikult tänavalt leidsin. Tõin selle koju, sest kui palju satutakse võtme peale, mis on tehtus klaasist.

Tagumine ukse taga kestis veel paar minutit ja siis kadus.

Jätkasin võtmetes tuulamist. Pat ja Vik istusid samal ajal mu vastas ja paistsid juba päris tüdinenud.

Koputamine ukse taga hakkas jälle peale.

„No nüüd aitab! Kas ta on keskajast või?“ vihastasin ja tormasin ust avama, tõmmates samal ajal juba pluusi üle pea, et talle sobiv vastuvõtt korraldada.

„Sylvia! Mida sa teed!?!“ ahhetas Patricia jahmunult.

„Teen nii, et ta siia enam kunagi oma jalga ei tõstaks!“ nähvasin raevunult ja viskasin pluusi kaares talle tagasi. Tõmbasin järsu liigutusega ukse lahti ja röögatasin. „Jätke meid juba rahule!“ Ja läksin näost lubivalgeks.

Seal ei seisnud mitte see nii-öelda daam, vaid David, valmis veel korra koputama. Vaatasin temaga nii kaks sekundit õhku ahmides tõtt ja plaksasin siis ,ise näost punane,  käed rinna peale risti.

Ta uuris mind üllatunult ja muigas lõbusalt.

„D… David!“ kogelesin kui hällilaps ja põrkasin ukse pealt tagasi elutuppa, kus Pat kogenud liigutusega mulle mu sinise T-särgi tagasi viskas. Katsin ennast sellega kiiresti kinni, sest selga tõmbamiseks mul aega ei jäänud.

Kuidas sa siis nüüd inimesele otsa vaatad?

David järgnes mulle ettevaatlikult muiates.

„Kas ma tulin halval ajal?“ küsis ta rahulikult, ent muutus poole elavamaks kui ka Vikit nägi.

Mida kõike sellistest situatsioonidest välja ei loeta! Vik istus ka nagu viimane tola tuhmi näoga ja vahtis tema ette ilmunud ingellikku valget kuju.

Mul jooksis peast läbi mõte, et nad võisid Zaceryga ühte klubisse kuuluda- mõlemad kandsid valget. Oleks ma siis teadnud kui õigus mul oli.

„Ei! Pole vaja!“ hüüdsin kiiruga. „See pole mitte nii nagu paistab.“ Üritasin päästa mis päästa annab. „Ma seletan…“

Minu üllatuseks ei tormanudki ta välja, vaid toetus hoopis muiates vastu seina. „Olgu,“ see paistis talle nalja tegevat. „seleta.“

See võttis mu tummaks ja ma ei osanud ühtäkki midagi öelda ja Pat hüppas püsti, et mäest alla veereva lollustekaariku juhtimine enda kätte võtta.

„Vik on liputaja!“ hüüdis ta hetkegi mõtlemata.

Tekkis piinlik vaikus. Vajusin mõttes aina sügavamale ja sügavamale.

„Ei ole ma mingi liputaja!“ urahtas mehepoeg diivanilt ja tõmbas oma ainuma katte veelgi tugevamalt ümber.

„Ta on tahtmatu liputaja,“ valas Pat veelgi rohkem õli tulle.

„Mida…? Ei, ma jäin ju ainult luku taha.“

„Porgandpaljana.“

„Aga vähemalt sain ma oma ajalehe kätte.“

„Mida tal hetkel enam pole.“

„Koer viis ära.“

„Kindlasti.“

„Ausõna!“

„Enne või pärast intsidenti vanamutiga?“

„Enne!“

„Sinu võti!“ käratasin vahele ja ulatasin poisile selle, mille järgi ta tuli.

See võeti torina saatel vastu ja nooruk tatsas tusaselt Davidist mööda.

„Anna veel võti naabrinaistele hoida!“ hüüdis ta veel ukse pealt ja tõmbas ukse pauguga kinni.

Pat saatis talle mingi itaaliakeelse sõimusõna järgi ja mina… olin kindel, et ma olen jõudnud läbi maakoore Hiinasse. Elu on nii roosiline.

Vaikseks jäi. Väga.

See ei meeldinud mulle. Mõtlesin, mida öelda või kuidas käituda või mida ta sellest välja võiks lugeda, kuid ma ei julgenud talle otsa ka vaadata.

„See on päris huvitav lugu.“ Möönis mees lõpuks.

„Ja täiesti tõsi!“ teatasin kiiresti ja tõmbasin seal samas särgi selga tagasi, hoolimata kas ta nägi siis midagi või mitte, sest kui ma hetk varem järgi mõtlesin, siis polnud mul põhimõtteliselt seal enam midagi, mida ta juba näinud poleks.

Pat uuris tähendusrikkalt oma pikki tumesiniseid küüsi ja tegi meist välja nii vähe kui võimalik. Pakkusin, et ta nautis seda segast olukorda täiel rinnal.

Sikutasin pluusi veelgi rohkem alla kui ta tegelikult pidama oleks jäänud, rahustasin end maha ja küsisin siis kergelt väriseval häälel: „Ja mis sind siia tõi?“

„Mind?“ Ta vaatas mind üksisilmi ja oli kusagil väga kaugel ära. Hetk ennast kogunud, möönis ta lõpuks. „Ma mõtlesin minna teed jooma. Ja kuna ma juba siin olin, siis mõtlesin sindki kaasa kutsuda. Aga te olete vist väga hõivatud.“

„Ma tegelesin küll… Äkki jääd siia? Jood siin teed?“

Ta vaatles mind pikalt ja naeratas siis oma nukrat naeratust.

„Olgu, miks ka mitte?“

„Ok.“ Ohkasin südamest. „Ma… panen siis teevee keema.“ Ja möödusin tast kiiresti, et tegusat koduperenaist mängida.

Ta võttis Pati kõrval istet ja vaatles teda pikalt, nagu juureldes millegi üle. Mõtlesin, et nad on paras paar üksteist lõbustama ning jätkasin rahulikult, süda ikka veel tugevalt värisedes, sest põksumise faasist oli see juba ammu üle, nõudepesu.

Vesi läks pahinal keema ja ma valmistasin kiirelt kannutäie musta teed. Pühkisin käed rätikusse kuivaks, pöörasin ennast ringi ja jäin rabatult keset tuba seisma. Pat oli mulle teadmata hetkel kus seda ja teist kadunud, David oli aga oma heleda pintsaku seljast võtnud ja uuris mind nüüd nagu rahu ise.

Välgutasin talle hetkeks oma hambaid ja uurisin, kuhu piiga läks.

„Ta läks magama tagasi.“

„Eilne kudumismaraton ei läinud tal vist tõepoolest õnneks.“ Venitasin moka otsast võttes istet neljakandilisel tumbal, mis lauakese juures seisis. Iseenesest armas asjake, kui mitte arvestada võigast musta pitsiga ääristatud suureõielist tumepunase mustriga katet. Aga minu meelest pidi igas kodus olema midagi, mis sinna ei sobinud, et välistada mõtet, et sina sinna eales ei sobi. Omamoodi patuoinas.

„Ta koob?“

„Tean, kõlab uskumatult.“

Ma pole ammu teda nii lõbusana näinud.

„Ma mõtlesin, et need orad ta juustes on lihtsalt ilu pärast.“

„Enamasti ongi.“

„Sa ka armastad käsitööd teha?“ küsis ta juba kindlamalt ennast sisse seades.

„Ei, ma ei kipu eriti niitigi kätte võtma kui otsest vajadust ei ole.“

Ootasin vaikselt, et ta selle peale midagi ütleks, kuid ta vaikis, mind pealaest jalatallani silmitsedes.

Avasin juba suu, et midagi jaburat küsida, kuid kuulsin väljast auto mürinat. Kortsutasin üllatunult kulmu ja vaatasin teda küsivalt. Osutasin pöidlaga  ukse poole.

„Sulle tuldi juba järgi?“

Nõudlik tagumine uksel.

Ta vaatas mind sama üllatunult ja raputas kiiresti pead.

Puhkesin naerma ja hüüdsin, ise juba ust avama tormates, selja taha.

„Tead, mis? Sa peaksid endale oma auto muretsema! See, kuidas sulle kog…“

„Aga ma tulin oma autoga!“

Jäin poole sammu pealt seisma. Ta hääl kõlas, nagu oleksin tabanud nõrka kohta, kuid see ainult õrritas mind.

„Tõsiselt?“

„Jah.“

„No siis…“ kehitasin õlgu ja tulin kekseldes laua juurde tagasi.

„Sylvia!“ ta tundus pahane.

Ohkasin ja läksin uuesti ust avama. Selle tüübiga ei olnud selliste asjade kohapealt ka nalja. Kogu mu hea tuju oli kadunud. Raske on sellistel, kes ei suuda tühistest asjades nalja näha. Tõmbasin ukse lahti ja vaatasin tõtt kulleriga, kelle lühikesed püksid olid natuke liiga liibuvad tema hiiglaslike jalalihaste kohta.

Mees paistis segaduses olevat.

„Tere!“

„Tere! Leedi Daphne?“ Ta rõhutas igat silpi nagu oleks tal lugemisega raskusi.

„See ka veel!“ pomisesin endamisi, hingasin sügavalt sisse ja välja ning manasin näole rahuliku ilme. „Jah?“ Väga huvitav oleks olnud teada, keda ta ette oli endale kujutanud. Tavaliselt on see mingi sado… nojah.

„Palun kirjutage siia alla…“ sirutas ta minu poole musta värvi aluse sinise pastakaga. Nägin tal kaenla all suurt pruuni ümbriku. Võtsin siiski aluse, vehkisin oma varesejalad nõutud kohale ja sain ümbriku oma valdusesse. Soovisin paksudele kintsudele head teed ja lükkasin ukse kinni, ise mõtetega ümbrikut avamas.

Tulin tagasi laua juurde ja võtsin uuesti istet, visates ümbriku hooletult lauale.

Davidi pilk jäi sellel samuti pidama.

„Sa ei avagi seda?“ ta hääl oli leplik, nagu üritades eelnevat parandada.

„Hiljem.“

Talle ei meeldinud mu vastus, kuid ma ei lasknud ennast ka ümber veenda. Majast tulevad kirjad olid ainult minu silmadele mõeldud ja seda reeglit ma murda ei kavatsenud.

„Tegelikult…“ David alustas pärast hetkelist vaikust, ikka veel kirja silmitsedes. „ma tulin siia, et paluda sul üks pidu korraldada.“

Kui mu pilk veel ei reetnud, kui vastumeelt see mulle hetkel oli, siis mu peaaegu ümberkukkumine toolilt oleks pidanud sellele iseenesest juba tähelepanu viima.

Ta keha tõmbus pingule ja käed liikusid kiirelt rinna peale risti. Oli näha ,et mu käitumine oli talle solvav. Tõmbasin oma emotsioone tagasi, kuid ma ei tundnud ennast enam üldse hästi. Ta oli valinud kõige ebameeldivama koha töö mainimiseks, seega vabandasin ennast kähku uimasusega , et ma pean teatud kohas ära käima ja lahkusin kiiresti ruumist.

Läksin läbi magamistoa, kust leidsin eest Patricia, kes oli ennast mu voodil vägagi mugavalt sisse seadnud ja krõmpsutan soolaseid kõrsikuid, lapates samal ajal läikiva paberiga ajakirja.

Pööritasin talle silmi ja läksin otse vannituppa, jättes ukse piisavalt lahti, et ta järgneda julgeks.

Olin loll, et arvasin, et selline kenadus võiks ühte peokorraldajasse ära armuda ja ma sain nüüd ropsuga selgeks, miks majas sellised reeglid olid kehtestatud. Nagu paistis, ei olnud need mitte asjata ja mina, ullike, pidin taolise asja taas raskemat teed pidi selgeks saama.

Pat järgnes mulle kergel sammul, nagu oli oodanud ja jäi mulle selja taha seisma.

„Ta tuli siia leedi Daphnega rääkima!“ tundsin, kuidas see lause mul üle huulte vohas, segunedes pettumusega, mida oli aina raskem peita. Lasksin kraanist vee jooksma ja rahustasin käe tukslevaid sooni külma joa all.

Pat ei öelnud selle peale sõnagi, kallistas mind ainult hetkeks.

„Palu tal lahkuda, palun?“ sosistasin ärevalt.

„Oled sa kindel?“ küsimus oli tõsine ja nõudis tõsist vastust.

Noogutasin, ent raputasin hetk hiljem  pead uuesti.

„Ei, ma ei ole kindel. Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et…“ surusin hambad risti ja sõrmed rusikasse. „Ohh! Eks ma pean seda vist siiski tegema, kui klient seda soovib.“

Pat patustas mulle õlale.

„Kas tulen sinuga kaasa?“ küsis ta tõsiselt, ent ma raputasin pead.

„Ei, see kõnelus on konfidentsiaalsem kui see, mida  sa pihitoolis ütled.“

See oli samas ka vastus minu meeleheitele, sest kui aus olla, meenutas see töö tõepoolest preestriametit ja nagu preestergi, pidin ma olema iga kell valmis kõiki selle ameti kohustusi täitma, soovisin ma seda või mitte.

„Oi, tänan! Mu usk muutus kohe poole tugevamaks!“ pahvatas ta vaikselt, üritades mu tuju paremaks muuta. See õnnestus.

Astusin uuesti elutuppa, kus läksin esimese asjana cd-mängija juurde ja lükkasin ühe rahuliku plaadi masinasse.[1]

Ootasin, et masin õiged tuurid sisse saaks ja pöörasin ennast alles siis Davidi poole, nägu tõsine nagu alati ja ootasin. Kujutlesin endale oma rohelise kleidi selga, et oleks kergem õhkkonda sulanduda ja küsisin siis, kui ta ikka veel alustanud polnud, milline see pidu olema peaks, mida ta soovis.

Ta uuris mind nagu haavata saanud koer. See muutis mu näo ainult karmimaks. Kui ta oli siin töö asjus, siis nii ma temasse ka suhtusin, nagu igasse teisesse külalisse. Mingil seletamatul põhjusel ei suutnud ma tööd ja lõbu hästi omavahel segada, mitte nagu River Oakis.

Ta nägu valgustas kummaline kurb naeratus ja ta hääl muutus taas mahedaks, nagu siis kui ma temaga esimest korda vestlesin. Ta paistis segaduses olevat.

„Nagu ma juba ütlesin, sooviksin ühe peo korraldada.“

Lähenesin talle aeglaselt ja valasin talle veel teed tassi sisse. Oleksin talle midagi kangemat pakkunud, kuid siin majas ei leidnud sellist asja hetkel.

Võtsin ta kõrval diivanil istet.

„Ja milline see pidu teie arvates välja peaks nägema?“ küsisin treenitud rahulikkusega. Lükkasin salgud, mis mu silmadele olid langenud, eest ära. Need segasid mind, kuid praegu polnud õige hetk mingit klõpsu otsida.

„Ma soovin selle korraldada kinnisele ringkonnale.“ Vastas ta kuivalt, nagu igapäevast vestlust pidades.

Ta kordas ennast, see ei olnud hea vestluse eesmärk ja ainult segas mind. Siiski, ootasin rahulikult, et ta oma kokutamisest üle saaks.

„See oleks tegelikult üllatus ühele mu vanale sõbrale, kes tuleb mulle kaugelt külla. Ta on… kuidas seda nüüd öelda… karmima kultuuri esindaja.“

Toetasin ennast mõtlikult tahapoole, ainult kergelt seljatuge puudutades. Kulm kerkis tahtmatult kõrgemale.

„Karmima kultuuri esindaja?“ kordasin ta lauset vaikselt. „Ja te soovite midagi, mis talle muljet avaldaks?“ küsisin jutu jätkuks.

„Jah, midagi nagu te Lasdofile korraldasite, ainult… karmimat.“

Mu suunurki valgustas kurblik naeratus, miks ma küll teadsin, et asi selleni jõuab? Oleksin pidanud olema rõõmus, et ta kui klient seda mäletas, kuid millegipärast tegi see mind ainult nukraks.

Tõstsin pilgu ja vaatasin talle selgesilmselt otsa.

„Ja… mida te mõtlete karmima all?“ Tahtsin lisada verisemat, kuid me ei tohtinud klienti suunata.

„Ma tahan raudselt näha piinamist.“ Tuli otsekohene vastus. Ta jäi ootama, et ma selle peale nägusid tegema hakkaks või mida iganes, igatahes jäi ta vait, silmad säramas peas.

Ohkasin südamest. Piinamist. Oleks oodanud, et temasugune inimene oleks millegi moodsama või isikupärasemaga välja tulnud, kuid samas ei tundnud ma ennast ka eriti puudutatuna, et üldse midagi arvata.

„Kui mitmest inimesest on jutt?“ jätkasin küsitlemist.

„Kümmekonnast. Mitte rohkem.“

„Mul on vaja teada täpset arvu. Tüdrukuid kaasa ei lubata.“

„Olgu, annan selle teada järgmise paari päeva jooksul.“

„Millal te seda pidada soovite?“

„Ma pole päris kindel, nädala pärast? Kuidas teile sobib.“

Tegin peast kiired arvutused.

„Kas te soovite maja täielikult üürida või ainult osaliselt?“

„Täielikult.“

„Millal teie sõber saabub?“

„Nädala pärast.“

Muidugi, kui mõttetu minu poolt.

„Jah, muidugi.“ Üritasin naeratust teeselda. „Pean ka isand Zoltele teatama.“ Tõusin ja võtsin märkamatult tühjenenud kannu. „Annan teile teada, mis kuupäevaks on võimalik ruume kinni panna.“ Läksin kööki ja asetasin kannu kraanikaussi. „Kas soovite veel teed?“ küsisin valjemalt.

„Ei. Peangi minema hakkama. Tulen Twilight House’st ülehomme läbi, siis räägime pikemalt.“

Noogutasin.

„Nägemist.“ Ma ei vaevunud teda ukseni saatma.

Nägin, et ta soovis veel midagi lisada, kuid jättis selle targu tegemata.

Uks vajus ta taga kinni ja ma jäin temast kööki maha, ohates südamest. Isand Zolte saab väga pahaseks kui avastab, et see peosoov on tulnud väljaspool mu tööaega. Otsustasin, et suudan selle kuidagi siiski muude asjade hulka ära peita ja suundusin tagasi elutuppa tasside järgi, üritades meeleheitlikult töömõtteid peast pühkida.

„Kas ta lahkus?“

Vaatasin kurvalt Pati poole, kes magamistoa uksel seisis ja mind kummaliselt piidles.

„Jah, ta läks.“

Võtsin tassid ja viisin need tagasi kööki. Olin nördinud, et minu mässulik meel majareegleid murda nii järsu ja totra lõpu pidi leidma.

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Roosisõrmus 6

Ma seisin akna juures ja värisesin. Isand Zolte ei lasknudki mind lahti nagu ma olin kartnud, või isegi lootnud. Selle asemel karistas ta mind kahe väga terava piitsahoobiga abaluude vahele. Miks sinna? Sest korset oleks altpoolt löögid üsna ära neutraliseeritud. Löögid olid valusad ja väga geniaalselt paigutatud.

Zolte oli vihane. Ma nägin seda tema pruunidest silmadest. Kuid rohkem piinas mind tema pilgus pettumus, mis mulle osaks sai. Ta ei karjunud minu peale, mõmises ainult vihaselt ja pööras ennast tooli peal ringi. See liigutus ehmatas mind, kuid ma jäin paigale. Olin ükskõik millise tema reaktsiooni ära teeninud ja olin ennast vaimselt selleks ette valmistanud. Sellegipoolest ehmusin ma sisimas iga ta liigutuse peale ja mu kõigutamatu enesekindlus kadus uskumatu kiirusega, samas taktis nagu mu põksuv mehhanism rinnus oma lööke kirja paneb.

Ta kabinet ei olnud suur, piisavalt küll, et ära mahutada maksimaalselt kolm inimest. See oli sisustatud kõige paremas tavas juugend stiiliga, sisaldades kõikvõimalikku kombinatsioone taimedeks nikerdatud  lilledest ja lehtedest. Võiks öelda, et ruum oli hunnitu ja väga pehme oma olemuselt. Ka oli see koht pime saades valgust romantismist pärit maali taha peidetud lambist ja laual ilutsevast pikavarjuga lambist.

Mul oli vaja õhku! See koht lämmatas nii mind kui minu suust tulevaid sõnu, mis üritasid mõttekalt kokku võtta minu paari viimase nädala mõtlematut tegu.

„Niisiis, ta tegi teile tellimuse väljaspool House’i?” küsis ta tõsiselt, olles minu poole seljaga.

„Jah, isand, ta tegi mulle tellimuse väljaspool House’i.” Ma ei leidnud põhjust, miks hakata välja mõtlema vabandusi, mida ta niikuinii ei usuks.

„Ja kuidas on võimalik, kõikide me majareeglite juures, et ta teadis, kes te väljaspool maja olete?” uuris ta edasi.

Ma ei vastanud kohe, vaid pidasin pausi, et lause korralikult läbi mõelda, vahtides seda inetut ollust, mida ta lambiks nimetas. Ta laud oli alati enamjaolt tühi, tehes ruumi suurele pruunide kaantega raamatule, kuhu ta märkis üles kõik, mida ta vajalikuks pidas ja pastakale, mida ta selleks tegevuseks kasutas.

Tõmbasin ninaga õhku ja minu üllatuseks ei lõhnanudki see tolmu ja kopituse järgi, nagu ma mäletasin viimasest korrast kui ma siin viibisin- siis kui ma siia majja tööle asusin.

„Daphne?” ta hääl oli nõudlik. Ta oli üks väheseid siin majas, kes teadis kõigi töötajate tegelikke nimesid, kuid ta ei kasutanud neid kunagi. Et mitte halba eeskuju seada, mõtlesin.

„Minu eelmisele koosviibimisele sattus härra, kes tundis mu ära. Nad on vanad sõbrad.” Ma ei saanud seda kindlalt väita, kuna otseset allikast see teadmine mul ei pärinenud, kuid hetkel sobis see ideaalselt.

„Kas on arvata, et see teadmine, kes te olete, läheb ringlusesse?”

See küsimus oli kohustuslik ja ma raputasin pead. Ma teadsin, et kui läheb lahti jutt, et kas või üks meist on avaldanud kellelegi oma identiteedi, võib nii mõnigi arvata, et see on loomulik ja tüdrukutelt seda pärima hakata. Ärrituda polnud siin midagi.

Talle ei meeldinud minu pearaputus- ta nõudis meilt alati täisvastuseid.

„Ei, mõlemad härrad on maja reeglitest teadlikud ega soovi oma kohalviibimist paljastada.”

„Kas pidu sisaldas diskrimineerivaid seiku?”

Ma ei osanud sellele vastata.

„Sa ikka lindistasid koosviibimise?”

„Jah, isand Zolte, kaamerad olid sisse lülitatud.”

Kõik koosviibimised siin majas olid lindistatud, juhuks kui mõnel külalisel peaks mingeid pretensioone olema või pidanuks keegi üritama majalt midagi välja pressida. Ebaeetiline? Kindlasti, aga samas oli ebaeetiline üldse sellise klubi olemasolu, nii et eetilisusest oli niikuinii asi juba kaugel ja see morjendas siinset rahvast kõige vähem.

Ta jätkas minu küsitlemist veel mõne minuti, laskis mul siis ümber pöörata ja tooli seljatoest kinni võtta ning, nojah, ma ei hakka seda enam kirjeldama. Ainus, mida ma sellest mäletan oli kaks valusööstu ja hetkeline pimedus. Ma ei nutnud, sest olin selle ära teeninud ja kuigi see oli palju rohkem kui ma olin oodanud, kadus valu kiiresti, jättes endast maha tuikavad vermed.

Viimane, mida ta soovitas teha, oli kanda täna salli või vahetada mu õhuline tualett millegi vähem paljastava vastu. Pöörasin ennast rahulikult ringi ja vastasin jaatavalt, kuid läksin samas näost valgeks kui nägin ta käes Cat O’ Nine Tails[1]’i. Vannun, et nägin vaimusilmas, kuidas mu haavad punetama löövad ja neist veri mu rohelisele kleidile voolas.

Lõvisüda oleks äärepealt ära minestanud kui oma ühe uhkema näputöö peal verepritsmeid nägi. Beth, kes mul kleiti seljast ära aitas, tahtis muidugi verist kohta suudelda, kuid antud obadus hoidis teda seda tegemast. Valu oli tagasi ja šokk jõudis mõistusele järgi. Ma keeldusin nutmast, mille peale keha reageeris värisemisega ja kui palju ma ka ei püüdnud seda vaigistada, vappusin ikkagi üle keha nagu mõni külmavares.

„Kas helistan teie tänasele kohtumisele ja lükkan selle edasi?” küsis Kevin areldi, kuid raputasin pead.

„Ei, ma võtan ta vastu.” Surusin läbi hammaste kui Beth nördinult ja ilmselge tahtmisega mulle piina valmistada korsetti koomamale tõmbas, et punast kleiti mulle selga tõmmata.

Niisiis seisin nüüd siin, seljas tumepunane kleit- sest roheline oli tõepoolest kergelt verine- ja õlgadel narmastega veinipunane siidsall.

Kuulsin, kuidas uks vaikselt avati ja Kevin sisse hiilis ning mulle peaaegu kõrva ääres olles lõpuks sosistas, et isand Matties on siin.

Andsin märku, et härrasmees, kelleks ma teda enam mitu päeva ei pidanud, sisse juhatataks ning samal ajal kui käsku täideti, taandusin targu tagasi oma tooli juurde, kus ma siiski istet ei võtnud.

David astus sisse, seljas taas tumedad rõivad nagu oleks ta teel matustele ja vaatas mind siis küsivalt.

„Istuge.” Naeratasin kui nõiutult ja vaevalt toetusin oma toolile, oodates rahulikult, et ta ennast mu kõrval toolil sisse seaks. Naeratus mu huulil oli ajutine. „Ehk soovite midagi värskendavat?”

Teda paistis mu formaalsus häirivat, sest ta uuris mind põgusalt, nagu üritades kindlaks teha, mis korrast ära on, kuid hetk hiljem taipas ta vist ise, mis vea ta oli teinud. Minu üllatuseks suutis ta jääda täiesti külmaks ja see tekitas mus trotsi segamini pahameelega.

„Musta teed.“

Kui klassikaline.

Tõstsin elegantse liigutusega laualt kellakese ja helistasin seda täpselt kaks korda. Kevin ilmus kohe ja ma andsin soovi talle edasi. Endale tellisin sama, kuigi ma ei tundnud üldse selle järgi vajadust. Samas oli see hea vaheldus jutu vahele.

„Kas ma pean sind nüüd teietama?“ küsis ta äkki labaselt mulle tõsiselt otsa vaadates.

„Kui te seda soovite.“ Vastasin rahulikult, peaaegu sosinal.

„Ei, ma ei soovi seda. See segab mind.“ Ta oli taas asjalik.

„Olgu.“ Saatsin talle võrgutava pilgu ning toetusin nii õrnalt kui mu hetke seisund seda lubas vastu tooli seljatuge.

„Kas sa saad selle peo korraldada?“ Ta ei viidanud ka üldse aega. See meeldis mulle, sest nii oli lootust pääseda maksimum pooletunnise vestlusega.

„See on võimalik.“

Tee saabus. Ootasime mõlemad vaikides, et Kevin lahkuks. Enne kui ta läks, tegi Kevin oma esimese vea kogu minu teenistuses oleku ajal ja saatis mulle külalise ees mureliku pilgu. Vastuseks sai ta kulmukortsutuse.

„Lahku!“ käskisin teda julmalt ning pikk kuju oli hetkega ukse taga.

David uuris mind üllatunult.

„Kas midagi on valesti?“ küsis ta murelikult.

„Ei, ei ole.“ Olin taas rahu ise.

„See pidu… Kas teil on ideid, mida seal teha?“

Tõmbasin kopsud võimalikult õhku täis ja lasin selle tasase pahinaga uuesti välja. Selle kostüümi korsett oli kõrgem kui rohelisel ja serv asetses täpselt haavade peal. Mul läks hetkeks silme eest mustaks. Pidin äärepealt kokku vajuma, ent sain enesevalitsuse siiski tagasi.

„Oleneb, mida te seal näha tahate.“

„Ma ei tea, mida te pakute?“

Nii tore on kui sind kupeldajaga segamini aetakse.

„Raudselt ei luba ma tüdrukute moonutamist- neil ei tohi järgmisel päeval olla ühtegi püsivat nähtust nende kehadel. Nägu ei puutu.“ Mõtlesin ärevalt endamisi, mida veel lisada, kuid korsett segas mu mõtlemist, pigistades mu nahka. Mul oli palav. Ajasin ennast rohkem istuli.

„Te keelate ka kõik lõbusa ära,“ torrutas mees mu kõrval huuli, üritades vist nalja heita, et pinget veidigi leevendada.

See ei õnnestunud, sest ma tundsin, kuidas mul sees ainult hullemini keerama hakkas. Selle triki eest oli Beth surmale määratud. Kohe kui ta selle kleidi mul seljast aitab võtta, on ta ametist vabastatud.

„Sellega peaks kõik öeldud olema.“ Sosistasin vaevukuuldavalt. „Mitmele inimesele pidu on?“ küsisin tusaselt, kergelt hingeldades. Tahtsin väga püsti tõusta, kuid olin veendunud, et kui ma seda teen, kukun kohe ära ja tema ees ma minestada ei kavatsenud.

„Kolm. Mu sõber, tema kaaslane ja mina.“

Ja kuhu sai kümme? Nojah, maksmine ei käinud õnneks külaliste arvu pealt, vaid selle pealt palju pidu tegelikult maksma läks.

„Ma nõuan ka teie kohalviibimist.“

„Loomulikult.“ Vastasin võimalikult lühidalt, et mitte rohkem hingata kui mul oma elus hoidmiseks vaja oli.

Ta vaikis ja uuris mind murelikult. Istusin sirgelt ja vaatasin enda ette põrandale, kus seisis mu tooli kõrval väike jalapink.

„Mitu tüdrukut te soovite?“ küsisin jutu jätkuks.

„Kolme. Oled sa kindel, et sinuga on kõik korras? Sa oled kahvatu.“

„Ma olengi kahvatu, härra Matties.“

Ta ajas end sirgu ja uuris mind lähemalt.

Hingasin sügavalt sisse, kuigi rinnakorv pigistas, ja surusin kogu oma olemasoleva jõu pilku, millega talle otsa vaatasin.

„Nojah.“ Vastas ta arusaavalt ning pööras tähelepanu väikesele teetassile. Inetule rohelisele serviisile väikeste kuldsete lilleõitega. „Kolm tüdrukut- üks tumeda peaga domina ja kaks heledapäist.“

„Kas te soovite tugeva iseloomuga või eelistate nõrga iseloomuga seltsilisi?“ Tõmbasin teetassi endale lähemale ja surusin huuled vastu leiget serva. See ei olnud oluline küsimus, kuid ma lootsin ,et see toob mulle meelde mõne olulise küsimuse, mida ma veel polnud proovinud.

Ta ühmas lõbusalt ja rüüpas oma teed, mind kummaliselt uurides.

Jah, see teema polnud ka minu jaoks nii võõras kui ta võinuks arvata. Mingiks profiks ma ennast aga ei pidanud, sest kui aus olla, siis ei suutnud ma sellest vaimustuda sellisel hulgal ,et seda millekski pidada.

Ta juurdles endamisi.

„Nõrga. Mu sõbrale meeldib kui nad karjuvad.“

Ahah. Jätsin oma arvamuse lisamata.

„Daamid on eelnevalt asjaga kursis, seega…“

„Nad ei tohi näidelda!“ segas David vahele. Ta krimpsutas pahakspanevalt nina. „Pole midagi jubedamat kui teeseldud karjumine.“

Vaatasin teda üllatunult.

„Hästi, ma säilitan neile üllatusmomendi.“

Pat – Pat oli mu dominant. Ma teadsin seda kohe kui ta ütles tumedapäine dominant.

„Ka ei taha ma, et tegemist oleks tüdrukutega, kes siin tavaliselt töötavad.“ Ta purustas mu idee sama kiiresti kui mul oli olnud võimalus see endale tekitada.

„Kas teil on teada, keda te soovite?“

„Dominant peab raudselt olema proff. Ja tüdrukud samamoodi. Üks neist peab mõistma, mis toimub, teine mitte.“

„Hästi.“

Märkasin, et olin maha rahunenud ja unustanud kui tugevalt korsett mu ümber oli. See oli hea, sest suutsin taas keskenduda ka muule peale selle neetud riietuseseme. Jätsin selle seega sinnapaika ja hakkasin palavikuliselt mõtlema, kust saada nii lühikese aja sees dominant ja kaks ohvrit? Ta jättis mulle peo jaoks niimoodi ainult kolm päeva.

Ta oli tee lõpetanud.

„Kas soovite veel teed?“

Tuli kaminas praksus soojalt, valgustades teda kollakalt ning tehes ta näojooned poole teravamaks kui need tegelikult olid.

Ta raputas pead ja sõlmis sõrmed kõhu peale kokku.

„Ja varustage end verega- Steve armastab verd ja kui ta seda ei saa, võib ta tõepoolest kedagi lõikuma hakata.“ Ta elavnes seda öeldes rohkem kui mulle meeldinuks.

Väga kummalised sõbrad tal.

„Ta saabub siia laupäeval, pidu on siis õhtul…“ta ootas mult kinnitust, noogutasin, „kell 10?“

Ta ajas mind segadusse oma pidevalt muutuva isiksusega. Uurisin teda varjatult lähemalt ja pidin taas kord veenduma, et ta oli mulle kusagilt väga tuttav, kuid nagu eelminegi kord ei suutnud ma meenutada, kust.

„Sa vaatad mind jälle selle pilguga…“ äratas ta mind äkki. Kas ma olin tõesti nii läbinähtav?

„Vabandust, ma ei …“ tõmbasin ennast kiiruga sirgu ja sisistasin endamisi pahaselt, sest haavad olid põrgulikult valusad.

Ta tahtis selle sisina kohta kindlasti küsida, kuid ta ei küsinud, vaid tõusis ootamatult.

„Olgu, ma pean minema.“

Tõusin sahina saatel püsti ja vaatasin teda üllatunult. Olin endas pettunud. Ma ei osanud tema läheduses enam üldse käituda või teda ennetada.

„Kohtumiseni,“ ta astus sammu minu poole ja kummardus lähemale, et mind põsele suudelda, kuid tõmbasin järsu liigutusega lehviku seelikule lahti. Ta mõistis sõnatut käsku ning tõmbus kohe tagasi.

„Head päeva, härra Matties.“ Ütlesin külmalt talle taas otsa vaadates. Hoidsin hinge kinni nagu väike plika ja see ajas mind vist rohkem närvi kui teda.

„Tänan.“

Ta oli kohkunud minu ootamatust jahedusest ja järgmisel hetkel oli ta taas tema ise. Ta oli pettunud, ma teadsin seda.

Uks mehe järgi vajus kinni.

Ohkasin südamest ja pidin rabanduse saama, taibates, et ma ei suutnud kuidagi taas sisse hingata. Haarasin laualt kella ja vajusin põrandale käpuli, ise meeleheitlikult õhku ahmides. Beth ja Kevin tulid kohe jooksujalu.

„Ma ei saa hingata,“ sosistasin vaevukuuldavalt ja nägin silmade ees juba virvendusi. „Beth…“

Toibusin hiljem kui mulle nuuskpiiritust nina alla topiti. Peab ütlema, et see oli päris vänge lõhnaga.

„Ära…“ üritasin kätt näo eest eemale tõrjuda ja krimpsutasin nina. Olin veel segaduses, kuid esimene mõte oli siiski, et ma saan taas hingata. Ahmisin õhku sisse nagu uppunu, kes on taas veepinnale jõudnud.

Avasin silmad ja vaatasin enda ümber sahmerdavaid inimesi. Kevin kükitas mu kušeti kõrval, endal nii ehmunud nägu peas, et ma võinuks talle laksu anda ja see poleks ka midagi muutnud. Tema kõrval seisis kääridega Richard, kes oma pisikese käekesega mu kõhtu paitas ja Beth, kes seisis teisel pool kušetti hoides käes hõbekandikut külmavee kausi ja valge rätikuga.

Hetk hiljem mäletasin juba kõike. Tõmbusin vibuna istuli, haarasin tüdruku käest kandiku ja ulatasin selle Kevinile ning haarasin jõuliselt tüdruku kostüümi kaelusest ja keerasin rusikat niipalju, et tüdruk läkastama hakkas.

„Kui sa oma tänast trikki veel kordad, tulen põrgust tagasi ja lasen su isiklikult oksa tõmmata! Kas on selge?“

Ma peaaegu röökisin vihast, mis mu sisse oli kogunenud, kuid ta ainult naeratas võidukalt.

Mõistsin, et ta üritas mu võimu kõigutada ja tema silmis oli see väike võit. Kui ma nüüd talle vastu ei hakka, üritab ta ükspäev mulle veel pähegi istuda. Nagu viiendik, kes arvab endast liiga palju.

Lükkasin ennast kušetilt üles ja kuigi kleit oli raske ja takistas mul liikumist, virutasin talle nii kõva kõrvakiilu kui suutsin. Ta kukkus põrandale, kuid ma ei lasknud teda veel minema, vaid lajatasin oma terava kontsaga saapa tema puhvseelikust läbi, nii et ta minema ei pääsenud ja kummardusin uuesti tema virila näo lähedale.

„Ja saadan su tagasi koju tükk haaval iga kahe kuu tagant kuni sinust on järgi ainult silmad. Su silmad annan ma aga tänavakassile, kes maja ümber jalutab.“ Lõpetasin oma argumendi ja keerasin talle selja. Olin sel hetkel täiesti kindel, et olen võimeline oma ähvarduse teoks tegema ja ma usun, et ta luges selle ka mu silmadest välja.

Tüdruku nägu muutus lumivalgeks kahasse meigiga, mis üritas seda juba niigi pleekinuna näidata ja ta lõpetas korrapealt oma valjeneva ulgumise.

Ma teadsin, et tema gothiliku välimuse taga oli tegelikult väga habras neiu, kes polnud aru saanud pooltest teguritest, mis ühest wannabest tõelise gothicu teeks. Surma saada tahtis ta aga kõige vähem ja kuna ta poleks siin majas mitte esimene olnud, kes siit vigasena lahkub, ei hakanud ta kahtlemagi, kas see on võimalik või mitte. Igatahes, ähvardus toimis.

„Aita see kleit mul seljast ära!“ pöördusin Richardi poole. „Kurat, teine kleit ühe päeva jooksul.“ Kirusin endamisi ja kiskusin ise juba pluusi seljast. “Beth!“

„Jah, preili?“

Vaatasin tema ärgast kuju, kes nüüd alandlikult minu ees mulle kurvalt otsa vaatas. Kui ta lootis, et see ta karistust vähendab, siis ta eksis rängalt.

„Too sinine kleit.“

Oleksin tahtnud ta päeva pealt lahti lasta, kuid teadsin kahjuks liiga hästi, kui raske on hankida toatüdrukut, kes tegelikkuses vastaks ka neile nõudmistele, mis siinne maja neile esitas. Ja erinevalt teistest ei soovinud ma enda kõrval pikkade jalgadega ajusid kes on siin ainult meeste pärast. Bethil puudusid aeg-ajalt nii ajud kui ka pikad jalad, seega sobis ta mulle ideaalselt.

Ta tormas minema nagu oleks tuulispask toast üle käinud ja minu seltsi jäid ainult mehed.

„Sa lõikasid tõepoolest nöörid läbi?“ olin üllatunud, et ta oli võimeline seda üldse tegema, eriti kui ta ennist paari veretilga peale minestama kippus.

Ta ei vastanud, vaid pakkis kleidi minu ees nukralt kokku.

„Nööri on mul veel- ma saan nöörid asendada.“ Ütles ta lõpuks siiski omaette ning keeras ennast minekule, pikk seelikusaba selja taga põrandat pühkimas.


[1] Piits, mis hargneb üheksaks ja mille otsa on mõnikord seotud väikesed kuulid. Kasutati karistamisel sõjaväes ja orjade puhul.

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Roosisõrmus 7

Mind häirib see pidu, ma ei suuda seda kuidagi moodi endale meeldivaks muuta. David häirib mind. Pidi ta selle jutuga üldse minu juurde tulema? Kõik oli korras ja nüüd…

Kolm tundi peoni ja ma ei suuda majjagi siseneda- seisan juba tund aega silla all ja vaatan, kuidas pimedas särava valgusvihus kallab ülevalt vett alla nagu seisaks keegi sõna otseses mõttes pangega sillal. Jahe on ja mu hingeõhk aurab, kuigi on varajane suvi. Ja laupäeva õhtu kohta liigub väga vähe inimesi ja armunuid, keda siin ikka ootaks. Peidan ennast siin veel natuke, siis lähen.

Ma pole veel riideski ja pidu on nii lähedal. Tavaliselt riietusin juba varakult mõnda oma ürpi, kuid täna puudus mul selleks igasugune tahtmine.

Tõmbasin jope ihule lähemale ja jälgisin tuimalt, kuidas vesi kivide vahel pragudes endale teed rajas ja mu kingakontsale lähemale hiilis. Keegi oli sellest vaevu sammu paremale hiljuti koni maha visanud. See tundus oma kujult nii värske ja täiuslik, et see ei saanud mitte üle tunni vana olla. Ka ila selle otsal polnud veel jahtunud ja ära auranud. Kolm sammu sellest vasakul seisis seina vasta toetatuna kergelt karvase olekuga puidust nelinurkne kepp, mis ähvardas iga hetk ümber kukkuda, kuid mingi ime läbi seda siiski ei teinud.

Nägin endale lähenemas kollases jopes vanemat meest ja siniste käistega vihmakeebis väikest tüdrukut. Laps vadistas lõputult oma juhtumistest ja vanaisa- isa jaoks oli ta minu meelest natuke liiga hallipäine- kuulas põnevusega, pigistades tugevamalt noore piiga kätt, mis tema sõrmede ümber oli kangestunud. Mees juhtis tüdruku must kaarega mööda, nagu kartes, et ma olen narkomaan või joodik.

Ei saa just väita, et ma sel hetkel palju parem välja nägin, sest ma polnud öö otsa sõbagi silmale saanud ja mu silmaalused olid üsna sinised. Tunne oli ka nagu peksasaanud koeral. Pühkisin veepritsmed, mis juustelt silmadesse langesid ära ja surusin ennast tugevamini vastu rõsket seina. Niiskus tungis vaikiva kindlusega läbi mu riiete ja mul hakkas peagi jahe.

Mobiil mu taskus hakkas värisema ja ma haarasin selle järgi, surudes külmast kanged sõrmed tugevalt ümber masina, nagu kartes, et see sealt välja libiseb ning klõpsasin kolme eri nuppu, enne kui kuulsin tuttavat heli.

„Hallo?“ köhatasin nukralt torusse.

„Kus sa oled?“ konkreetne madal kurguhääl pani mu kõrvakiled kumisema.

„Tere Pat…“

„Sa tead ikka, et sul on kohustused mitte lõbustused, kohustused mis ei kannata enam oodata? Kevin helistab juba kolmandat korda, et teada saada, kas sa täna ikka kohale jõuad!““

„Yes, mommy, I will go…“ entusiasmiga ma täna ei hiilanud.

„Siis hakka astuma!“ ja mobiil lülitati välja.

Tõmbasin mantli endale lähemale ja sirutasin käe välja, et tunda vihmapiisku. Mu nördimuseks ei olnud midagi muutunud.

Tegin esimese sammu vihma kätte, surusin jälgi külma maha ja astusin ka teise jalaga märja kätte. Ja otse keset lompi, nagu hetk hiljem märkasin. Olidki liiga head, et tõsi olla kingad. Põrnitsesin neid, kuid leidsin, et neid polnud mõtet niigi kaua imetleda ja astusin edasi pimedusse, kuhu valgus enam ei ulatunud.

Twilight House’i jõudsin vaevalt veerand tunniga, kuid isegi siis ei suutnud ma siseneda, vaid ootasin värava taga nagu päevavaras. Hoidusin suure leinapaju varju, et Sig mind ei näeks, kuid minu üllatuseks polnudki teda ukse peal.

See julgustas mind natuke, sest olin nii või teisiti hiljaks jäänud ja ma suundusin julgust kokku võttes sinna kuhu lõpuks välja pidin jõudma- majja sisse.

Andsin oma üleriided piigale, kes mind tervitama jooksis ja astusin raskel sammul trepist üles oma nii-öelda kontori poole. Kontoriks ma seda tegelikult ei kutsunud, sest suurt magamistuba väikese eesruumiga kõlvanuks kontoriks ainult teatud elukutse esindajale, kelle hulka ma õnneks ei kuulunud.

Tellisin Kevinilt piparmündi teed ja lasksin Bethi kutsuda, et ta aitaks mul riidesse panna. Ettevalmistused peoks lõppesid tegelikult juba eile, seepärast polnud mul ka erilist kiiret, kuigi teistel paistis liigagi palju tegemist olevat.

Beth saabus kleidiga. Otsustasin täna punase satiinivahu kasuks.[1]

Jälgisin peeglist juukseid kuivatades, kuidas tüdruk seeliku voodile lehvikukujuliselt laiali sirutas ja korseti selle kõrvale valmis pani. Riietusin kiirustamata lahti ja tõusin, et ta saaks mulle alusseeliku selga aidata. Ma ei armastanud seda volangikuhja, kuid ilma selleta oleks pealne satiin sama inetu olnud kui kartulikott.

Me ei vahetanud kahte sõnagi kogu protsessi juures, mis võttis aega pea veerand tundi. Isegi siis, kui ta korsetti selga passitas, ei teinud ma piuksugi. Ta kompis mind iga paari tõmbe tagant korralikult rindkere ja kõhu ulatuses ning pean ütlema, et see oli esimene kord, kui ma ei pidanud õhku ahmima, vaid korsett istus nagu valatult. Paistis, et kolme päeva tagune kärkimine tuli talle kasuks, sest see tüdruk tõepoolest pingutas, et oma kohta hoida. See oli hea, sest oleks olnud tõesti tüütu hakata kedagi uut otsima ja teda välja õpetama ning ma olin täiesti nõus talle uut võimalust andma.

Kleit oli ilus ja hoopis erinev mu tavalistest Viktoria aegsetest kostüümidest. See andis mulle eelise, sest uskusin, et  näitan stiilimuutusega, et ma ei ole etteaimatav nagu vana kits hernekoti kõrval. Seepärast värvisin eelmisel õhtul ka juuksed ära kaotades niigi tuhmunud rohelised triibud ja asendades need puhta ühtlase hirvepruuni tooniga.

Kleit seljas, võtsin peegli ees istet. Kogu see tegevus tundus mulle tuttav. Ehmatasin ennast peeglist vaadates, sest taipasin äkki, et kogu mu elu siin majas oli muutumas rutiiniks. Mõistsin nüüd, miks ma ei suutnud kõigest hoolimata panna ennast millestkigi hoolima- ma olin muutumas tuimaks.

„Preili?“ Beth oli lõpetanud mu juuste harjamise ja vaatles mind imestunult.

Laksasin suu kinni.

„Mis on?“

„On teiega kõik korras, te paistate hajevil?“

Uurisin teda hetke ujedalt ega ta sellega midagi saavutada ei üritanud, kuid taipasin, et nii mõnigi lause tema suust võib olla ka siiras kaastunne, mis pani mind omakorda halvasti tundma, et ma temasse eelarvamusteta ei suutnud suhtuda ja ma noogutasin mõtlikult pead.

„Millise soengu täna teeb, preili? Teil on nüüd nii ilusad pruunid juuksed… Nii harjumatu kohe! Kas jätan nad lahti või…“ Ta sattus taas hoogu kui taipas, et ma ei pidanud tema vastu vimma.

„Tee nagu soovid, Beth, aga tee kiiresti.“ Ütlesin leebelt naeratades.

Ta sattus sellest õhinasse ja surus järgmisel hetkel mulle lokitange juustesse. Sulgesin silmad ja tukastasin kuni ta mulle soengut sättis. Olin tõepoolest väsinud ja tema taas vaba olek rahustas omamoodi ka mind.

Ärkasin üles kui tundsin korraga sooja kätt õlale asetatavat. Avasin ehmunult silmad ja vaatasin üllatunult enda ümber. Pilgutasin paar korda silmi ja hingasin rahulikult välja.

„Te olete valmis, preili.“ Teatas Beth mulle kõrva sosistades ja asetas viimase asjana mulle kaelale hõbedase kee, millel särasid kolmteist kunstteemanti ja keskel punane tehisrubiin. Ta kükitas minu ette ja ulatas mulle purpurses karbis samas stiilis kõrvarõngad.

Heitsin pilgu peeglisse ja vaatlesin ennast rahunenumalt- ta oli mu juuksed osaliselt üles sättinud, nii et vaba osa suurte lokkidena mulle õlgadele langes ja need mõlemalt poolt punase orhideega kaunistanud. Kust ta need küll välja võlus?

Võtsin talt kõrvarõngad.

„Sa oled täna ennast ületanud, Beth.“ Ütlesin talle vaikselt ja kinkisin vaesekesele naeratuse, mis ta näo kohe särama lõi. Lükkisin rasked ehted oma kohtadele ja küsisin siis, palju kell on.

„Poole tunni pärast saabuvad härrad.“ Vastas Beth nutikalt, hoidudes tegelikku aega paljastamast. Mind see eriti ei häirinud kuna olin niigi viimase 24 tunni jooksul kaotanud igasuguse ajataju.

„Kas seltsidaamid on saabunud?“ Nimetasin neid tinglikult nii, kuigi see oli mulle vastumeelt neid nii kõrge tiitliga austada.

„Jah, saabusid poole tunni eest- panevad parasjagu Sinise Varjutuse toas varustust üles.“ Beth väristas õlgu. Ta ei üritanud enam minu juuresolekul mingit hoolimatut tõbrast mängida, vaid jäi aina rohkem iseendaks, mis oli mulle poole rohkem vastuvõetav. Võinuksin teda isegi oma nooremaks õeks pidada kui oleksin kõrvale jätnud kogu selle jama, mis tema ümber tiirles.

Sinise Varjutuse tuba asus Öökuninganna kõrval ja kujutas endast kolme eraldatud sopiga mitte kõige suuremat tuba. Soppe eraldasid üksteisest rasked hallikassinised kardinad. Valguslahenduselt oli see kõige õnnestunum ruum, kuigi sel puudusid täielikult aknad. Teadsin, et kunagi oli Sinise Varjutuse tuba olnud osa Öökuningannast, kuid pärast kummalist õnnetust need eraldati. Ei ole kunagi huvi tundnud, miks.

„Olgu, otsi mulle lehvik, ma arvan, et kohtun lõpuks tänaste kaastöölistega.“ Ajasin ennast kõikudes üles. Olin mahe nagu vaarikamoos! See oli lausa hirmus- ühel vähestest õhtutest kui minust pidi saama karm kuninganna oma valdustes, on mu hääl pehme kui mesi ja enesetunne sama unistav kui jõehobul. Piparmünditee ei paistnud enam mingit efekti omavat. „Ja las Kevin lisab sooja, kuni kraadiklaas näitab 25 kraadi.“

„Jah, preili!“ Ta tahtis juba minema tormata, kuid ma tuletasin talle meelde lehvikut, mida ma ikka veel saanud polnud.

„Oih, vabandust!“ kiljatas ta hirmunult ning hakkas mu lehvikusahtlit läbi tuulama. Tal võttis seekord ainult kaks minutit, et lehvik üles leida ja siis tormas ta juba teist ülesande poolt täitma, samal ajal kui mina läbi vaikse pea pimeda maja Sinise Varjutuse toa poole sahisesin.

Kui püsti tõusin, tajusin raudse kindlusega, kuidas soe õhk mu ümbert lahkus ja mul hakkas jahe. Oleksin hea meelega endale midagi ümber võtnud, kuid see ei sobinud mu karmi stiiliga, mille puhul ma juba niigi kahtlesin, kas ma üldse võimeline olen seda tegema.

Astusin unistavalt Sinise Varjutuse poole, kust kuulsin juba eemalt karjumist. Domina võimutses. See pani mind kulmu kortsutama, sest kuigi ma ise ka mingi hell lilleke ei olnud, ei laskunud ma kunagi nii madalale, et nende peale karjuda.

Laksasin lehviku kinni, lasksin ta rippu ja lükkasin uksed enda ees lahti, lastes nii tuppa hädasti vajatud valgust. Olin kui teisest maailmast kui ma nüüd seda seltskoda nägin- kõik mingil määral riietatud lateksisse, igalt poolt ripnemas mõni nöörijupp või muu liikumist kammitsev ideeke.

„Sa peni! Ma ütlesin, et võta kaasa naeltest vöö!” röökis lateksisse riietatud leedi näost punetades ja virutas tema eest hoiduvale neiule tugeva jalahoobi. „Mitte nahkvöö!”

Köhatasin viisakalt, et tema tähelepanbu võita, kuid sellest polnud abi ja karjumine jätkus.

Kui ta hakkas juba järgmiseks löögiks hoogu võtma, avasin suu ja ütlesin nii valjult ja mahedalt kui suutsin- mu hääl kadus kiiremini kui ma soovisin, külmetuse tõttu ilmselt.

„Liha tuleks ikka hoida puutumatult, et ka härrad neist mõnu saaksid tunda!”

Minisaali tekkis vaikus.

Seisin ikka veel ukseavas, nii et valgus langes mu selja tagant ja see moondas tema pisut nägemust.

„Kes sa selline oled, et sõna julged võtta, lits?” ahmis daam õhku ja tormas juba minu poole, kuid ta ärplemine jättis mu külmaks.

„Leedi Daphne, teile on kiri,” ulatas Kevin äkki meie vahele pisikese hõbedase kirjaga kandiku. Naeratasin mürgiselt ja haarasin kerge liigutusega kirja järgi. Naine ahmis hetkeks õhku ja avas juba suu, et vabandada, kuid keerasin talle varjamatu üleolekuga selja ning astusin mitu sammu neist eemale, sukeldudes ahnelt beeži ümbrikukesse, millel ilutses tilluke käsitsi kritseldatud loorberileht[2]. Sealt libises välja oliiviroheline kaart.

Lugesin pingsalt kaardikest.

„Kevin?”

„Jah preili?”

„Kirjaga tuli kaasa plekkkarp, kus see on?”

Ta sirutas minu poole tillukese plekktoosi, mille külgi ja kaant kaunistasid nõelaga tehtud kaunistused.

Avasin karbikese ja vaatasin nelja ristipeaga tabletti. Laksasin kaane kinni tagasi.

Ma ei osanud midagi öelda, lihtsalt ei osanud enam- kogu oma mitmeaastase kogemuse juures oli tema esimene, kes suutis vähem kui kahekuulise tutvuse juures kõik mu põhimõtted ja tõekspidamised kaalule panna. Olin ärritunud ja kohutavalt pettunud.

Pressisin kirja tugevalt rusikasse kuni see keskelt moondus ning panin selle siis tagasi kandikule koos karbikesega, millega see oli tulnud.

„Vii need mu magamistoa lauale!” käskisin tõsiselt. „Seda ma ei luba!” Vandusin endamisi ja plaksutasin käed puhtaks ja läksin tagasi salongi. Seal käis kogu sebimine edasi vaikuses, kuigi teatud kärkimise saatel.

Seda võisin ma endale lubada,et ta vahetevahel nende peale käratab, kuid lausröökimist ei pidanud ma heaks tooniks ei väljaspool maja ega ammugi siis siin.

Jälgisin mõne hetke nende tööd, enne kui märkasin Kevinit enda poole tulemas.

„Härra soovib teiega enne rääkida, preili.” Ta ei kõlanud just kuigi optimistlikult.

„Milline härra?” kortsutasin kulmu, sest ta teadsi väga hästi kui halb mu nimemälu oli ja ta ikka kippus mulle lähenema lausetega, nagu mingi härra või proua s… Pole tähtis.

„Milline härra, Kevin?” küsisin uuesti, kui vastust ei tulnud.

„Isand David, mam.”

„Kevin!” Ma võisin olla nii mõndagi, aga abielus ma veel ei olnud.

„Vabandust, preili.”

„Kus ta on?” Kohati mind häiris, et ma pidin temast igat infokildu kui tikutulega välja peilima.

„Ta ootab teid salongis, preili. Kas juhatan ta siia?”

„Ei, ma lähen sinna, palu seltsidaamidel kiirustada.”

„Jah, preili.” Ta tegi kerge kummarduse ja lahkus. Tõmbasin kindad, mille vahepeal kätte olin jõudnud panna, uuesti käest ning surusin need tugevalt niiskesse pihku.

Olin minutiga ukse taga, paiskasin pooled enda ees lahti ja tormasin kui tuulispask nende vahelt läbi. Keerasin end järsult ringi, virutasin uksed uuesti enda järgi kinni ja jäin, käed puusas tema haledat selgitust ootama, miks oli ta saatnud mulle neli kahtlase päritoluga tabletti, ilma , et oleks andnud mingitki selgitust nende omaduste kohta.

Ta seisis akna juures ja pahvis uut sõõmu suitsu. Ukse paukumine ehmatas teda veidi, kuid ta jäi siiski rahulikuks.

„Sylvia,” alustas ta mesimagusalt naeratades, heitis mulle ühe ainsa pooluimase pilgu ja pööras siis akna poole tagasi. Ta tundus purjus olevat, kuid selleks olid ta liigutused veel piisavalt koordineeritud. Ma ei mäletanud, et oleksin kardinad lasknud eest ära tõmmata?

„Mis on reegel number üheksa? Ütle mulle, mis on siin majas reegel number üheksa?” ei mingit vastust. „Seltsidaamidele ei tohi midagi sisse tuua!”

„Ma tean,” pomises ta endamisi ja süütas juba järgmise sigareti.

„Miks sa siis midagi sellist teed?” olin omamoodi ahastuse ja üdini pettumuse seisundite vahel.

„Sest… Pidu jääb ära!” teatas ta järsku ja ma märkasin, et ta käsi värises kui ta vaevu süüdatud suitsu visalt postamendil asuvasse tuhatoosi lõpetas.

Vajusin rabatult oma toolile.

„Kuidas palun?” küsisin hetke pärast kui olin suutnud ennast piisavalt koguda.

„Pidu jääb ära,” kordas ta vaiksemalt, kuid ikka veel haavalehe moodi värisedes. „Ma mõtlen… ma maksan kõik kulud, mis on siiani tehtud, et pidu korraldada ja… ja tänaseks tellitud tüdrukud saavad oma tasu…”

Ta pilk eksles üle kogu toa, nagu otsiks see midagi, kuid minuni see ei jõudnud. Ta vältis mu pilku sama kindlalt nagu välditakse muhkkatku.

„Pidu jääb ära,” kordas ta närviliselt.

Hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin palavikuliselt, mis tal küll viga võis olla, et ta nii halb välja nägi- pesemata ja väsinud. Samas tajusin, et mu mõtlemine on hetkel väga pärsitud, sest ma ei suutnud enda  jaoks välja tuua ühtegi mõistlikku seletust, miks visata mu mitme päeva töö ühe hetkega prügikasti.

Mu käsi liikus automaatselt kellale ja ma helistasin seda paar korda, mille peale Kevin pea ukse vahelt sisse lükkas.

Ma ei osanud seda kuidagi öelda või selgitada.

„Teata palun kõigile ,et pidu jääb ära- las daamid panevad oma asjad kokku ja lahkuvad. Ütle, et ma võtan nendega ise ühendust. Teata valvurile, et …” ma ei lõpetanud lauset.

„Kohe, preili.”

Viimane lause võis küll segane tunduda, kuid see oli ainult viisakam väljend selle kohta, et ma lubasin ka oma teenijad koju, tahtsid nad seda või mitte. Olin õnnega koos, et Kevin diskreetne suutis olla ja käske osaliselt poole sõna pealt mõistis.

Kevin kadus ja me jäime taas kahekesi, valgustatuna pisikesest kaminast toolide taga.

„Vabandust,” jätkas ta, kuigi ma olin juba lootust kaotamas, et ta üldse midagi ütleb, „ma oleksin juba hommikul pidanud teatama, aga… ma ei tea- kiire oli.”

Ta ootas vist, et ma talle midagi vastaks, kuid ma ei saanu mõhkugi aru, mis lahti oli.

„Pole midagi, istu.” Pakkusin  nii igaks juhuks ja tõusin, et talt mantel seljast aidata. Imestasin, et ei Kevinil ega Bethil ei olnud seda mõtet pähe tulnud. Garderoobitüdrukuid täna polnud.

Ta vaatas mind kummaliselt kui talle lähenesin, naine kes aitab mehel mantlit seljast võib mõnele eluvõõrale tõepoolest kummaline näida, ja võttis mantli ise seljast ning viskas minu toolile, nii et ma sinna nüüd raudselt tagasi ei saanud istuda.

„Kas te soovite peo edasi lükata?” küsisin, et formaalselt edasi minna.

Ta pilk oleks võinud tappa.

Ma ei saanud enam mitte millestki aru. Ta haaras toolilt kiiresti oma mantli ja enne kui ma reageerida jõudsin, oli ta uksest väljas.

„Mida paganat? Mis ma ütlesin?”

Tormasin talle järgi ja sain vaevu enne treppi tal mantliservast kinni.

„David? Mis on?”

Ta pööras end vihaselt ümber ja lükkas mu oma järsu liigutusega trepile pikali.

„Sa oled kõige südametum inimene, keda ma eales kohanud olen!” röökis ta nii, et maja vappus ja ta vakatas samal hetkel, üllatunud oma hääletoonist.

„Ma ei mõista…”

Ta pea vajus longu ja keha ühes sellega, kuid järgmisel hetkel sirutas ta mulle juba käe. Kahtlesin, kas peaksin selle üldse vastu võtma.

Ta tõmbas mu püsti.

„Steve sai eile õhtul südameataki.” Teatas ta lõpuks oma muutliku tuju põhjuse. „Ja sina pärid mingi peo toimumise kohta.”

See kõlas väga nördinult.

„Anna andeks, ma ei teadnud…” sosistasin ehmunult. Olete kunagi tundnud, nagu kallataks teid veega üle? Sšauhh ja valmis.

Kuidas ma võisin nii tundetu olla? Ja isekas? Aga samas võisin ausalt väita, et ma ei olnud olukorrast teadlik.

Sirutasin käed tema poole, et teda kallistada, ise kartes, et ta selle lihtsa žesti ära põlgab, kuid ta ei teinud seda. Ma ei julgenud enam sõnagi poetada, kartes, et võin järjekordselt orki lennata ja teda sellega haavata.

„Tule,” soovitasin lõpuks ja tõmbasin ta endaga kaasa, tagasi magamistoa poole.

„Ma olen nii väsinud,” ohkas ta endamisi, „olen  nii kaua üleval olnud, et…” ta hõõrus juba niigi punetavaid silmi.

Naeratasin talle kurvalt tunnustavalt ja sulgesin uksed meie järel.

„Ma ei saa aru, ta teeb ju pidevalt trenni…”

Võtsin talt kuue uuesti seljast ja asetasin korralikult kokku murtult toolileenile. Järgmisena harutasin lahti lipsusõlme.

„Ja sööb korralikult.”

Ja asetasin ka selle riideeseme teise kõrvale.

David laskis kõigel sündida ilma igasuguse vastupanuta ja mul ei kulunud kaua, et ka ta kingad jalast saada.

„Tule,” kutsusin uuesti ja tõmbasin teda kättpidi voodini, kuhu ta iseenesest pikali vajus. Tõmbasin talle päevateki peale ja heitsin ise selle siidisele pinnale tema kõrvale, näod vastamisi.

„Ta on kõigest kahekümne seitsme aastane… Minust ainult aasta vanem! Kuidas on see võimalik, et ta saab südameataki…”

Ta pomin muutus aina vaiksemaks ja vaiksemaks, pahvatades siis taas mõneks üksikuks hetkeks ja vaibudes seejärel taas kuhugi kaugele.

Silitasin ta pead.

Pärast järjekordset pahvakut olin ma siiski sunnitud midagi ütlema, kuigi teadsin, et hetkel ei ole sel ka erilist vahet, kas ta mõistis, mida ma öelda kavatsen või mitte.

„Aga vähemalt on ta elus?” sosistain talle otse kõrva.

Ta ei avanud enam silmigi, ainult suunurk tõusis hetkeks rõõmsaks ühmatuseks ja siis järgnes ainult kerge norin.

Jäin ta kõrvale veel veidikeseks ja vaatasin, kuidas ta magas, ent siis tabas mind paanika ja ma ei tahtnud enam tema kõrval olla. Mitte veel, korrutasin endamisi, ma ei või tema kõrval ärgata, kunagi hiljem ehk.

Tõusin ja jätsin ta sinna magama. Võtsin tagavaramantli, mis oli kapinurga taha peidetud ja lahkusin. Valvurile ütlesin veel, et ta mehe enne kella kaheksat hommikul üles ajaks, et too viisakal tunnil veel jalga jõuaks lasta ja jätsin selleks õhtuks majaga hüvasti.

Ma ei tundnud ennast enam nii hirmsa inimesena, vaid lihtsalt inimesena. Omamoodi valdas mind isegi õnnetunne, et olin lõpuks ikkagi õieti käitunud, mida see siis ka tähendama pidi.


[2] Daphne tähendab kreeka keeles loorberit.

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus