Category Archives: Kohvipood

Kohvipood – 30. oktoober, 2010, reede

Seisin seljaga leti poole kui kell ukse kohal kõlises. Pühkisin udupäiselt tolmu, liigutades ettevaatlikult punutud pudeleid, kuid vaatasin kiirelt üle õla, tehes kindlaks, et tegemist oli kõigest Nikolasega.

Ta astus sisse ja vaatas üllatunult pisikest rohelist hiina siidiga kaetud karpi akna laual. Ta sai aru, et ma käisin akna peal oleva karbi kallal. Oli mul üldse kahtlust, et ta ei pane mu väikest vallatust tähele? Unustasin ju akna pealt tolmu võtta ja karbi paremal küljel asetses reetlik puhas laik. Kui ta küsib, võin ju alati öelda, et otsisin midagi. Stressikuule näiteks, neid peidetakse ikka taolistesse karpidesse.

„Mul on sulle midagi.“ Teatas ta äkki jääkülmalt ning võttis selle aknalaualt.

„Pagan.“ Pomisesin endamisi ja mu süda hakkas uuesti valutama. Ehk oleksin pidanud ikkagi eemale hoidma ja mitte Robini udujutte kuulama. Mis siis kui ma poleks tohtinud sinna vaadata?

Ootasin kuni ta minuni jõudis ja karbi mu ette letile pani. Näppisin veel tolmulappi, kuid ei nõustunud seda ära ka panema, juhuks kui ma kätele muud tegevust ei leia.

„Sa otsisid jälle midagi?“ uuris ta, kulmud kipras ja nägu nurki täis. Ta olemuses polnud teragi huumorit ja ma olin kindel, oleks ma väike laps, oleksid õhtuks triibuliste pükste omanik. Muidugi ei olnud ma enam laps ja üle pika aja olin ma äkki taas õnnelik omades sünnitunnistusel aastanumbrit 1979.

„Stressipalle,“ vastasin venitamata, „neid kollaseid, millest Charlotte huvitatud oli.“ Nikolas nägi kohe, et ma valetan, käed kõige võimatumas poosis ümber rätiku, kuid ta ei öelnud midagi, raputas vaid aeglaselt pead.

Äkki taipasin ise oma ekslikku keelt, nähes samuti seost silmade, nende ümarate vormide ja kollaste kuulide vahel, mis tegelikult meie mõlema mäletamist mööda lebasid pisikeses hallis, veidi vettinud pappkarbis leti all. Neelatasin.

Ta tõmbas aeglaselt ninaga õhku, kallutas pea trotslikult vasakule ja avas aeglaselt karbi, mille vastu ma ennist nii suurt huvi üles olin näidanud.

„Ma pole sinna vaadanud!“ hüüatasin kähku, et ta jumala eest mulle karbi sisu ei näitaks. Robin väitis, et seal on midagi, mis oli kuulunud ühele endisele töötajale ja kuulub talle siiamaani. Kui ma selle üle sügavalt järgi mõtlesin, sai see tähendada vaid üht – see oli OSA kellestki ja silmateooria sai ootamatult väga põhjapaneva argumendi võrra rikkamaks.

„Kui sa pole siia vaadanud, miks sa selle peale siis hüppad?“

„Ma ei hüppa!“ lalisesin protestiks ja tõmbusin nina krimpsutades sammu tagasi. Ma ausõna ei hüpanud, ma lihtsalt…

Ta asetas kaane paika tagasi.

„Kui sa siin veel kaua vastu tahad pidada,“ ootasin kergendustundega ta loengut kuidas võõraid karpe ei näpita, kuid võta näpust, „pead sa kõigeks valmis olema!“ teatas ta hoopis ja lükkas kaane pealt ära.

Karp sisaldas kahte silmamuna, koos lihaga, millega nad silmakoopas välja sai kistud. Tal oli päris huvitav vaadata kuidas ma mitu kilo raskemaks jäin ja ehmunult nüüd tõepoolest sammu tagasi võtsin. Seejärel vaatasin ta muigel lõusta ja tegin demonstratiivselt öäk, enne kui lapi lahti tagasi rullisin ja tagasi riiuleid asusin puhastama, jättes ta üllatunult mu selga jõllitama.

Kuulsin kuidas ta karbi kokku tagasi pani ning pärast pisikest pausi ja nohisemist julges ta lõpuks ka küsimuse esitada.

„Ee…“ paus, „sa oled neid enne näinud?“ küsis ta köhatades, kuid ma jätkasin tolmutamist.

Ütlesin napi ei ja jätkasin oma tööd. Vahast silmamunad! Leidnud midagi muud, millega oma kergeusklikke töötajaid hirmutada. Hea oli, et ma enne karpi ei piilunud, oleksin vaesekese nalja päris ära rikkunud.

„Tavaliselt on see päris mõjus.“ Jätkas ta segaduses olles.

Ongi, mõtlesin endamisi tagasihoidlikult naeratades. Taevale tänu ei olnud leti tagustel riiulitel peegelseinu.

„Sa oled lihuniku tütar?“ uuris ta poole sapisemalt.

„Ei.“ Pöörasin end tagasi tema poole. „Ma olin hambaarst. Anatoomia on osa me elust.“

„Peale koroneri ei pea keegi loomulikuks, et töötab ühes ruumis koos kehaosadega.“

„Miks ma peakski – need seal on ju vahast!“

Muie, millega ta mind nüüd piidles ajas mu südamerütmi sassi. Ta ei vaadanud mind said-naljale-pihta-haha pilguga. See oli midagi hoopis kurjakuulutavamat. Ta avas aeglaselt karbi ja lükkas silmamunad minu poole, innustades mind neid lähemalt vaatama.

„Lase aga käia, võta nad pea peale.“ Lubas ta rahumeelselt, kuid ma ei pööranud ta näolt pilku ära. Ta ühmas magusalt, enne kui üle leti mu käe haaras ja mu vastupuiklemisest hoolimata selle enda juurde tõmbas ja ühe silmadest mu väriseva peopesa peale pani. „Tunneta, kuidas kuivanud liha su pöidlakurvi puudutab, silmamuna, mis su nahka kriibid.“

Mul tõusis klimp kurku ja silm kiskus niiskeks, tajudes täpselt seda, mida ta oma karvase häälega mulle ette ütles. Oleksin käe hea meelega ära tõmmanud kui ta sõrmed vähegi lubanud oleks.

Me ootamatu seisaku katkestas kell, mis ukse kohal äkki põrgulärmi tegi ja ma rapsasin käe ehmunult ta sõrmede vahelt, nii õnnetult, et üks silmadest jäi mulle pihku. Nikolas oli aga karbi juba kokku pannud ja tõmmates selle oma särgivarruka varju, kadus koos sellega tagaruumi, jättes mu kliendiga tegelema.

Tulijaks oli vanem mees, kelle tiirutav pilk oli alkoholiga särama lihvitud ja suu maigutas ilast, mida sealt voogas. Üritasin jääda viisakaks ja naeratada kui ta pilk varjamatult muu pluusikaelust piidles, kuid täna oli see kenasti kokku nööbitud. Samas polnudki nii kerge naeratada teades, et mu paremas peopesas oli peidus selline jälkus.

Vähemalt ei ole see marineeritud, lohutasin ennast, meenutades oma jubedat avastust paari nädala eest, kui ma ühe kinnise tünni kliendi soovil alla tõstsin ja sealt tilli ja mustsõstra lehtede keskelt paar surnud hiirt leidsin. Veel suurem oli mu šokk kui ma vabandust palusin, et need kaks õnnetut ennast purki ära olid uputanud ja klient viisakalt parandas, et just nende järgi ta oligi tulnud ja tegi asja, ega ma neid koos purgiga ei müü. Raputasin tummalt pead ja avaldasin arvamust, et ehk tahab Nikolas selle veel alles hoida.

Utsitasin vestlusega meest takka, et kiiremini teada saada, mida ta täpselt tahab. Midagi väikemehe kergitam… khm, selge. Andsin talle kähku vanatuntud kuivatatud tomateid ja ta lahkus.

Kohe ilmus leti taha ka Nikolas ning sirutas käe mu varanduse järgi. Andsin selle hea meelega tagasi ja suundusin vana ragiseva kraani manu käsi pesema, üle õla piiludes, kuidas ta selle oma paarilisega tagasi kokku viis ja siis poest lahkus, asetades karbi tagasi täpselt nii nagu ta seal enne minu uudishimu asunud oli.

 

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Kohvipood -20. oktoober, 2010, teisipäev

Hiiresabadega tüdruk tuli otse leti juurde ja maandus minu vastu baaripukile. Ta vaatas mind kiire pilguga üle ning pahvatas siis oma kiledal häälel: „Jep, täpselt nagu Freddy ütles – Niko palkas linalakast linnavurle! Sa ikka tiad, mis nägu mu paps läheb kui ta seda kraami sööb?“

„Oleneb, kelle laps sa oled?“ Küsisin rahulikult, kuid vastuse asemel hüppas ta püsti ja hakkas sahtleid ükskõikse pilguga läbi käima, sikutades need üksteise järel lahti ja suundus järgmise juurde. Freddy, nagu et Fredrick?

„Päätri titt, kes muu?“

Astusin leti tagant välja ja lükkasin need uuesti kinni, kaasaarvatud selle, mille sisse see kulmurõngaga nipsnina parasjagu piilus.

„Mida sa otsid?“

„Rohtu!“

„Defineeri rohi!“

Ta tahtis mulle vist vastata, ent tõmbas suuga peent tolmu kolm sahtlit edasi asuvast topsist ja mu süda jäi seisma. Saatanlik laps selline! Kas tal jäi keemia algkursus saamata?

„Jäta need sahtlid rahule!“ röögatasin vihaselt ja lõin sahtli kinni, hoolimata, kas ta sõrmed olid seal vahel või mitte. Lugesin kiiresti silti, mingi baijo… Nägin silmanurgast kuidas ta järsku kõikuma lõi ning sain veel õigel ajal jaole, et teda sirgu hoida.

Sikutasin ta käsipidi leti äärde ja otsisin kiiruga riiuleid ja neil asuvaid pudeleid läbi. Nikolas näitas mulle pudelit, ta võttis selle ülemiselt riiulilt kui ta näitas, mis on kõige argisemad probleemid. Lobeelialahus, see pani oksendama.

Leidsin pudeli ja pöörasin ringi samal ajal kui ta pea nõksuga ette käis.

„Ära mõtlegi!“ keelasin vihaselt ja tõstsin ta lõua kõrgemale ning sundisin ta suu lahti. Kruttisin pudeli hammaste vahel lahti ning tilgutasin pipetist talle täpselt ühe tilga kurku.

Talle tuli elu sisse ning ta pages peenutsemata tagaruumi peldikusse, kus ta veetis järgmised minutid öökides. Kui sealt kostus vee voolamist, läksin talle järele ja ulatasin talle rätiku.

Ta napsas selle mu sõrmede vahelt ning pühkis meigi oma kaunil noorel näol laiali.

„Sa tahad mind ära mürgitada või?“

„Nagu ma oleksin käskinud sul mööda poodi käia ja pulbreid sisse ahmida!“

Jumal, kus on alles perekond!

„Tee ennast korda ning siis räägime kui inimene inimesega, olgu?“ ütlesin rahulikumalt ning läksin ette tagasi, kus panin kannuga vett tulele ning otsisin välja piima ja mee. Mida iganes ta endale sisse tõmbas, see pidanuks ta mao uuesti maha rahustama, enamus neist pulbritest kaotasid poole oma jõust kui piimaga kokku panna.

„Nii,“ alustasin tema halli nägu lähemalt silmitsedes, „alustame sellest, mis su nimi on.“ Asetasin ta nina alla tassitäie kanget piimaga teed ning ulatasin käe edasi tema poole. „Mina olen Eleonor.“

Järgmise poole tunni jooksul sain ma targemaks nii Päätri seisundi kohta kui Nikolase rolli osas tema ravimisel. Ta lahkus pea samal ajal kui Nikolas tagasi jõudis ning mina, kelle keel sõlmis ennast kui iseenesest lahti kohe kui ta oma kurja pilgu minule pööras, rääkisin talle kõigest, mis ta äraolekul juhtunud oli. Välja arvatud selle kohta, mida ma pärast teada sain.

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Kohvipood – 15. oktoober, 2010, neljapäev

Väljas oli kiirabi!

Sellest teadmisest piisas, et mind voodist välja saada ning öösärgi väel akna peale saada. Lootsin, et nad pöörduvad kuhugi ära, eksivad aadressiga, kuid ei, nad tulid vahekotta. Kuulsin selgesti kuidas nad esimesest kolmest trepiastmest oma suure kanderaamiga üles tulid ja majahoidja nad Smirnova korterisse sisse juhatas.

Tõmbasin kähku pruuni hommikumantli ümber ja kuigi betoonipõrand oli jahe, läksin paljajalu ukse peale vaatama. Paula seisis oma kollase siidimantliga juba ees ning kõõritas ettevaatlikult üle logiseva käetoe.

„Mis juhtus?“

„Idaga midagi.“ Vastas ta kähinal. Ilmselt polnud ta seal kauem olnud kui mina.

Neil ei läinud seal kaua ja pelgalt mõne minuti pärast olid nad tagasi koridoris ja meesterahvas helistas kuhugi. Naine, kes ta selja taga seisis, raputas pahaselt pead, enne kui meid teisel korrusel kuulis ning meile otsa vaatas, kaastundlikult ohates.

„Mis juhtus?“ hõikas Paula nagu oleks me vahemaa pool staadionit mitte üks korrusevahe.

Nad ei vastanud ja mu südamesse tükkis kahtlus. See vastik lõhn, mis terve selle nädala esimeselt korruselt tuli…

„Mis juhtus?“ nõudis Paula uuesti, kuid vastuse asemel läksid nad korterisse tagasi. „Kuulge! Ma küsisin teilt midagi!“ nõudis ta kannatamatult ning hakkas trepi poole minema, kuid ma kiskusin ta tagasi.

„Ära mine!“ keelasin tal kõvasti varrukast haarates.

„Miks?“

Ma ei osanud seda selgitada.

„Lihtsalt ära mine.“ Palusin vaikselt ning tõmbasin ta tasakesi tagasi käsipuu varju. Ta vaatas mind nagu oleksin talle öelnud midagi arusaamatut.

„Kas Ida…?“

Noogutasin. Samal hetkel jõudis koroneri auto kohale ning kuigi ma teadsin, et neil läheb aega ning ma jään tänu sellele hiljaks, ei liigutanud ma varba otsagi, et trepi pealt lahkuda. Paula seisis mu kõrval kui võlutud sellest kurvast vaatepildist, mis me ees avanes.

Nad ei võtnud isegi mütsi peast kui nad Smirnova surnukehaga majast lahkusid ja mind ärritas see rohkem kui see, et ma olin nädal aega tema korterist mööda tulnud ega teinud katsetki kontrollida, kas naisega on kõik korras. Oligi kuidagi vaikne olnud, ei ühtegi probleemi majja ööseks lastud kassidega, kes alumise korruse ukseesise alatihti täis sirtsutasid.

Mul oli raske uskuda, et see väike kühm seal all, kanderaami peal oli Smirnova. See tundus tema keha pikkuse jaoks liiga väike, enamus alusest oli tühi ja rihmad, mis olid tugevalt üle pruuni kattekile tõmmatud, tundusid üleval hoidvat vaid õhku. Kui ta karjus näis ta alati meie pikkune, isegi kui ta istus. Kui kummaline väike naine ta oli.

„Ma tahaks, et ta minu peale praegu väga vihane oleks…“ sosistas Paula äkki ja tõmbas ninaga õhku nagu hoiaks ta pisaraid tagasi.

„Mina ka.“ Vastasin vaevukuuldavalt ja neelatasin. Müksasin teda kergelt, et teda liikuma saada ning läksin end riidesse panema.

Kui ma korterisse jõudsin ja ukse enda järel kinni lükkasin, sain aru, et mu põsed on märjad. Ma ei mäletanud, et ma oleksin nutnud, kuid sellest hoolimata olid väikesed vaevu tajutavad pisarad voolanud üle mu põsenukkide ning rippusid mu lõua küljes nagu tillukesed pärlid.

„See naine ei olnud muud kui tüütus!“ ütlesin endale peeglis otsa vaadates, ent kohkusin kohe kui hirmsasti see kõlas. Tõmbasin hommikumantli hõlmad koomamale, sest mul hakkas järsku väga külm.

Vahetasin kähku riided, et vähegi sooja saada ning läksin tööle, ilma et oleksin midagi söönud või kohvigi teinud. Ma lihtsalt ei suutnud praegu.

Ma ei selgitanud Nikolasele, miks ma hiljaks jäin, kuid ta ei küsinud ka. Sättisin end kiirelt leti taha sisse ja jäin tahtmatult luuderohtu põrnitsema, mis üleöö leti servale oli ilmunud.

Ta luges mulle ette, kes tema juurde täna tulema pidid, kuid peale fakti, et keegi oli tulemas, ei registreerinud mu peas rohkem midagi. Kell oli veel vähe, vaevu ennelõuna, ta ei võtnud kedagi enne ühte vastu.

„Tee endale kummeliteed.“ Nõudis ta äkki ning ma taipasin, et ta oli mind viimased kümmekond minutit kõrvalt jälginud. „Ülevalt neljas, paremat kätt.“

Heitsin talle küsiva pilgu, ent nõustusin vastumeelselt. Mulle ei meeldinud kummeli maitse ei lapsena ega nüüd, kuid mul oli vaja midagi.

„Mis juhtus?“ küsis ta samal ajal kui ma kraanist vett lasksin. „Tülitsesid kellegagi?“

Me teadsime mõlemad väga hästi, kui ta ütles kellegagi, mõtles ta selle all konkreetselt Augusti. Mu sõber oli talle silmnähtavalt vastumeelt ning ma ei saanud just väita, et August tema vastu soojemaid tundeid peidaks.

„Ei, ei midagi sellist.“

Ta noogutas, nagu taibates, et see pole üldse tema muregi ning tõmbus juba tagasi kui ma endalegi ootamatult tõe välja ütlesin.

„Mu naaber leiti täna hommikul surnuna.“

Ta tardus paigale ja vaatas mulle jahmunult otsa.

„Tuli välja, et ta on nädala jagu juba surnud, kuid kellelgi ei tulnud pähegi kontrollima minna.“ Lisasin tuimalt. „Üleeile oli üüripäev. Eks ta selle pärast läkski vaatama, et kuhu ta raha jääb…“

„Surm ei ole kerge.“ Ütles ta lõpuks kui oli mu vaikides ära kuulanud. „Isegi kui tegemist pole lähedase inimesega.“

Turtsatasin ebameeldivalt, meenutades tahtmatult oma võigast kokkupõrget omaenda peegelpildiga ning sain veel sõnasabast kinni. „Ta polnud kellelegi kuigi lähedane.“ Vastasin vastumeelselt ning pressisin huuled kokku, et ülejäänu enda teada jätta. Surnutest halba ei räägita, ta ise ütles mulle nii.

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Kohvipood – 12.oktoober, 2009, esmaspäev

Mu esimene nädal uuel töökohal kujunes sama katsumusterohkeks kui oli rohuliblesid meie vastas ilutsevas pargis. Ehk veidi vähem, kuid närve kulutas see omajagu ning järgmised viis päeva läksin ma koju ainult magama, sest informatsiooni oli palju ning kogu selle peale ainult minu enam mitte nii õppimishimuline aju. Korruta, korruta, korruta – see oli ta moto. Ta hüüdis suvalisel ajahetkel tagant nimetusi ning kui ma ei teadnud, mis see oli, sundis mind kogu riiulit uuesti ette võtma. Oleksin ma õhtul veel midagi vähegi informatiivset vaadanud, oleks mu vaene hallollus susinal keema läinud.

Lisaks tundsin ma Augustist puudust. Meie vahel oli ennegi nääklemist ette tulnud, kuid mitte kunagi midagi nii laiaulatuslikku.

Kui mõni arvab, et tööpäev on argipäev, ei ole nad sisse astunud me nurgapealsesse poes. Minu päev algas röökimisega tagant juba enne kui ma uksest sissegi sain, kuid kui ma järgmisel esmaspäeval taas tööle julgesin minna, ei häirinud see mind enam niivõrd, et kodus paaniliselt küüsi närida ning paberile pluss-miinus tulpasid maalida. Ta ajas hirmu peale.

Ei, ta karjumine ei häiri mind, lubasin endale viimast korda ning lükkasin ukse enda ees lahti.

„Sa sinine sitavälk! Sa panid liiga palju! Tahad meid ära tappa või?“

Tardusin ukse peale ja andsin endale sügavalt aru, et tegelikult häirib ta karjumine mind küll. Ma polnud inimene, keda võis pisiasja eest läbi sõimata nagu oleksin ma äsja põhjustanud Jupiteril maailmalõpu. Ma olen õrna hingega noor daam.

„Ei pannud!“ vaidles Fredrick vastu. „Ma ei tapa ei sind ega su kalu, ma olen seda teinud juba kaheksakümmend aastat!“

Fredrick oli siin? Nojah, kunagi tuli talle ikka otsa vaadata.

Sulgesin enda järel ukse ja kuigi kell tegi päris korralikku lärmi, ei ilmunud kumbki röökija kontrollima, kes tuli. Nad puhastasid akvaariumi! Turtsatasin kergelt, enne kui taipasin kui imelikult see kõlas. Kui kaua?

„Ma võin nüüd vist karjumise ära jätta.“ Teatas Nikolas kõmiseva häälega.

Kuulasin vaikides edasi.

„Miks sa seda tegid?“

„Juhuks kui mul halb tuju tekib. Kas kristallid on juba lahustunud või ei?“

„Kui sul halb tuju tekib, siis sa ju ei karju.“

„Tema peale lausa võiks – ta nägu läheb siis…“

Kui ta mu nüüd pealtkuulamiselt leiab, ei jätagi ta karjumist, taipasin kiiresti ja tõmbasin ukse selja taga vaikse kriiksuga uuesti lahti. Ootasin hetke ning lajatasin selle pauguga kinni tagasi ja tegin leti poole paar krapsakamat sammu, et mind hästi kuulda oleks.

„Kas ma teen teed?“ hüüdsin üle tühja poe ja lükkasin mantli õlgadelt.

Nikolas ilmus üllatunult kardina tagant ja ma nägin esimest korda, milline ta selle lõputu lukuga džempri all välja nägi.

Mu mantel jäi poolel teel tukkuma, mu kätest kadus igasugune jõud.

Ta kandis selle all valget särki, aga ta nahk selle all…

Ta lihtsalt seisis seal, rabatuna. Teda häiris, et ma teada sain, see oli ta näost näha. Ta oleks ilmselt paljugi öelnud, kuid ta oli silmnähtavalt jäik ega suutnud kokkupressitud hambaid lahtigi teha.

Sinine! See oli hele kuma, nagu seisaks ta sinise valguse käes, kuid mu silmad ei petnud mind – ta oli sinine! Ma polnud varem midagi sellist näinud, kuidas see inimese puhul üldse võimalik oli?

Lasin mantlil tooli peale vajuda ja sirutasin tahtmatult käe tema suunas. Ta ei tõmbunud eest ära, kuigi vaevalt ta sellest endale aru andis, sest ta nägu oli hirmust kaame. Lasin sõrmedel pehmelt üle ta käeselja joosta. See oli tõeline! Nahk vetrus ning värv selle pealt ei kadunud, isegi kui ma kergelt ta sõrmenukki muljusin.

„Sa oled sinine!“ sosistasin üllatunult, mispeale ta isegi ei iitsatanud. „Su käed on…“

Mu pilk tõusis ta rinnale, mis oli veidi sinakamat karva kui ta sõrmed, mis rätikusse klammerdusid. Ka see oli värvi poolt määritud.

„Kuidas see juhtus?“ küsisin üllatunult ning torkasin tema rätikut hoidvat kätt mitu korda, üritades end kindlalt veenda, et tegu polnud mingi totra naljaga.

„Allergia.“

Heitsin pilgu ta näole ja ta kordas. Ta naeratas, silmad säramas kui taevatähed.

„Ma olen allergiline. Selle neetud sinise peale, millega akvaariumis bakteritega võideldakse.“

Turtsatasin küllaltki ebasõbralikult, ent tõmbasin käe eemale. „Muidugi.“

„Mina tahan musta teed ja suhkruga!“ müristas Fredrick ja lükkas tardunud Nikolase oma teelt kõrvale. „Pane midagi peale, tõsiselt, sa näed välja nagu sul oleks väga külm.“

Vaatasin teda üsna avalikult, ainult tee kallamise ajal vaatasin ma kõrvale, kuid kohe kui kuum jook tassides oli, maandus mu pilk tagasi ta kätel. See ei tundunud nii sinine võrreldes ta rindkerega. Tahtsin teada, mis seda põhjustada võiks, kuid ei julgenud ta käe ulatusse sattudagi, sest kohe kui ta mu pilgu avastas, tõmbusid kulmud kipra.

Peagi seisiski Fredrick mulle selja taha ning sõnastas Nikolase ärritunud mühatused ühte ainsasse lausesse. „Talle ei meeldi kui teda koheldakse kui tsirkusetola!“

Vaatasin talle otsa. „Miks sa nii ütled?“

„Sest sa oled teda viimased pool tundi vahetpidamata jõllitanud?“

„Kohe kindlasti mitte pool tundi!“ protesteerisin ning vaatasin oma teetassi põhja, kuhu oli järgi jäänud vaid puru. „Ma ei joo teed pool tundi…“

Järgmisel hetkel käis uksekell ja me vaatasime mõlemad sinnapoole, ainult selleks, et näha ta eemalduvat kuju, mis oli taas kurguni mantlisse mähitud.

„No näed, saidki hakkama!“

„Millega? Ma ei vahiks teda sedasi kui…“

„Kui sa teaksid, mis seda põhjustab?“

Noogutasin.

„Pole minu saladus.“ Raputas ta pead. „Pane kohvi valmis. Kui ta tagasi tuleb, kulub see tal peaselgituseks ära.“

„Ja mina? Peaksin kaduma?“ küsisin vaikselt.

„Nääh. Ta rahuneb kiiresti. Kuid ära täna head kohtlemist oota.“

Ta toppis mantli selga ning ma pesin samal ajal tassid puhtaks.

„Kui ma suren,“ küsis Fredrick ootamatult, „sa tuled minu matustele ka, eks? Ilma kutsumata.“

Keerasin end ehmunult ringi. See tuli ootamatult.

„See, kuidas sa Kolesniku omale tulid. See oli hea, mul on hea meel, et sa tulid.“

Noogutasin, tabamata, mida ma talle äkki lubasin. Vähemalt ei olnud ta enam pahane ja ma naeratasin kergendatult, sest mu südames rõkkas järsku seesama kevadine sügisehommik, mis mind sama päeva alguses rõhunud oli.

„Ma luban, ma klaarin Nikolasega ära.“ Andsin lubaduse, ent ei teadnud veel isegi, kuidas ma seda tegema peaksin.

„Pole hullu,“ naeratas ta kohmetunult vastu, lehvitas ning läks.

Fredrick oli lahkunud kui Nikolas äkki kardina varjust välja tuli ja mu esimese hooga röökima pani.

„K-kuidas sa siia said?“ pressisin käe vastu südant, et seda rahustada. „Sa ehmatasid mind!“

„Salaukse kaudu. Pealt kuulata pole ilus.“

„Ma ei kuulanudki pealt.“ Teatasin pikema mõtlemiseta ja nägin silmanurgast kuidas ta suu kõrvuni venis. „Ma vähemalt ei kuulnud palju.“ Parandasin kähku. „Sel ajal kui te vaidlete, võib keegi vabalt poe tühjaks tassida ja siis ei paneks te ka täh…“

„Hästi.“

Kõik. Jutt lõpetatud. Ootasin veel hetke, rullides sõrmede vahel pluusi serva nagu algkooliealine. Ta vaatas mulle otse silma ning ma hoidsin kogu jõudu abiks võttes pilgu kindlalt ta näol.

„Hästi!“ Teatas ta uuesti ning ma keerasin end kui vibust lastuna ringi ja hakkasin masinlikult kohvi otsima. Pressisin kaane purgi pealt, lugesin neli kuhjaga lusikatäit pulbrit filtrisse ja lükkasin veekannu sisse tagasi.

Järgmisena haarasin leti alt minikülmikust tetrapakendi, mille põhjas ilutses väga väike kogus piima.

Ta jälgis mõnda aega vaikides kuidas ma vee kohvifiltrisse nirisema kallasin, pakendi vilunud baaridaami liigutusega kätte võtsin, selle nina kinni vajutasin ning siis kogu jõust seda raputasin. Siin sai ta kannatus otsa ja ta küsis madalal kurguhäälel: „Mida sa teed?“

„Lattet.“ Vastasin tõsiselt ja andsin piimapakile hoogu juurde. Pressisin meelega endale ette näo nagu see oleks mu igapäevane tegevus. Mis sest, et ma alles minuti eest esimest korda selle peale mõtlesin.

Ta seisis veel mõnda aega, adudes kui tõsiselt ma seda mõtlesin ning muigas siis. Kallasin piima kohvile peale ja tundsin uhkust kui vahututt kogu musta joogi ära kattis. Ta ei öelnud midagi, kuid ta hommikune tõre olek oli haihtunud.

Sirutasin käe pakiga Nikolase ja ta irevil hammaste poole. „Mul jätkub kahele?“

Ta käsi voolas ilma kutsumatagi must mööda ja ta tõmbas savikruusi enda juurde. Ta rüüpas sealt sõõmu ning noogutas.

„Siis on hästi.“

Ta kadus tagatuppa enne kui mul jätkus jõudu tema vastu protestida. Lülitasin kannu uuesti sisse ning ootasin kuni vesi pahinal keema tõusis, viskasin filtri minema ning täitsin uue kahe lusikatäie pulbriga. Ma jälgisin salamisi kuidas ta teed jõi, sõõm korraga, lastes sel suus ringi käia enne kui sõõmu lõplikult kurgust alla laskis minna.

Jeh, neli lusikatäit on kindlasti korralik suutäis.

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Kohvipood – 1. oktoober, 2009, neljapäev

Ma läksin ta hauale. Ma ei mäleta, kuidas mul õnnestus välja uurida, et ta Laiusele maetakse, kuid sinna ma lasin Augustil end viia.

Kuid galantsusel on piirid ning Augusti oma sai otsa hetkel kui me kirikuaiani jõudsime. Ta ei jätnud autotki seisma.

„Näe,“ sikutas ta oma põuetaskust rahakoti ning ulatas mulle sealt 50 krooni, „see peaks sind koju tooma kui sa ükskord mõistusele tuled!“

Võtsin selle solvunult vastu, ma polnud arvestanud, et pean raha kaasa võtma.

„Ma juba ütlesin sulle, et tahan vaid mehele austust avaldada!“

„Enne seda Brešnat sul küll sellist mõtet ei olnud!“

„Bedrišek! Ja ei, ma ei mõelnud sellele enne. Kuid see ei tähenda, et ma austust ei võiks avaldada! Oleksin niikuinii matustele läinud, kuid ema korraldas need nii kiiresti, et ma ei saanud!“

„Ja nüüd saad?“ põrutas ta vihaselt.

„Nüüd saan!“

„Sa teed seda ainult bossile pugemiseks!“ ei andnud ta alla, üritades mind ümber veenda.

„Ja sina minu ärritamiseks! Ma ütlesin, et lähen!“

„Siis hakka minema!“

„Mul ei lähe kaua, tuled ehk kaa…“ üritasin uuesti, kuid ta ei lasknud mul lõpetada.

„Tuled bussiga!“

Hüppasin autost välja ja lõin ukse pauguga kinni ning mu tuhin kadus kummide vilinal, millega ta mööda teed kadus.

Surnuaial ei tohiks vaielda, meenutasin karmilt ning üritasin lõõgastuda. Veel vähem karjudes.

Kõndisin vaikides mööda klibust teed kuni nägin eemal mitut mustas mantlis kuju ning värsket kääbast, mille peal olid säravpunastest nelkidest pärg. Kuna nad olid seal ainukesed, ei olnud erilist vahet, et ma seal kedagi ei tundnud.

Nad lahkusid sealt vaid mõni hetk enne kui piisavalt lähedale jõudsin, et midagi öelda. Fredrick, Nikolas ja veel mõned inimesed.

Ka üks naine. Ma ei märganudki teda ennist, ilmselt seisis ta meeste ees. Noor oli ta, minust vaid paar aastat vanem ja elegantselt riides ja ma üritasin palavikuliselt tuttavaid jooni leida kuni ta mind üllatunud pilguga uuris. Imelik oli kellegi matustel palavikuliselt hirmu tunda, ega me teise matuselisega sugulased polnud. Imelik oli, et ma ei näinud kedagi oma suguvõsast, ei ema ega tädisid.

Õnneks lahkusid nad teist teed. Sundisin end rahunema – isegi kui nad nägid mind, ei lugenud see ju midagi. Ma tulin oma sugulase matustele. Kontvõõrana. Kutsumata.

Läksin nende järel kääpale ning seisin seal hetke ja hingasin sisse värske haua lõhna.

„Kaaslasele kesk ajaloo keerdkäike.“ Lugesin ühe pärja pühendust. „Sõbrale ja kaaslasele.“ Lugesin teiselt.

„Eleonor? Ma arvasin sa ei tundnud Kolesnikut?“

Kuulsin enne ta samme killustikul, kuid ta hääl mu kõrva ääres tuli sellest hoolimata üllatavalt lähedalt.

„Ei tunne.“ Nõustusin vastumeelselt ning asetasin kaasa toodud gardeeniad teiste pärgade kõrvale. Need polnud küll matuselilled, kuid millegipärast ei tahtnud ma täna hommikul muid osta. Ta haud oli kummaliselt hall. Nagu Augustist vähe poleks, nüüd arvab tema ka, et ma tegin seda vaid talle pugemiseks.

„Su ema isegi ei öelnud, millal matused on.“ Jätkas ta madala kurgutoonil. „Inimesi ei kaevata tavaliselt üles, et nad saaks maetud sinna, kuhu nad seda esialgu soovisid.“

Mu sõrmeotstel hakkas külm. Kas ta mattis mu vanaonu ümber? Keeldusin talle otsa vaatamast. Vaatasin hoopis naist, kes minust eemaldus, ebalevalt teda saatva mehe küünarnukile toetudes. Ta piilus aeg-ajalt selja taha, silmitses mind põgusalt. Ta nägi nüüd välja noorem kui enne, haua kõrval seistes. Küllap oli see matustest, kalmistul olid kõik vanemad. Isegi kaheaastased lapsed olid kui miniatuursed väärikad täiskasvanud, keda ootas ees seesama saatus, mis äsja tabas nende ema-isa – vanemate kaotus.

Ma kuulasin kuidas Nikolas kindaid kätte tõmbas, kiirustamata, surudes naha tugevalt ümber igat sõrme.

„Leiab ta siin rahu?“ küsisin, üritades vastikustundest mitte välja teha.

„Ta oli siit pärit.“ Vastas ta ning asetas käe mu seljale, nagu märgiks, et on aeg minema hakata.

„Vähemalt ta perekond teab, kus ta on. Nad olid sellega nõus?“ küsisin lihtsalt vaikuse katteks. Linde oli siin palju, kuid nad vaikisid enamasti, nagu kokkuleppe korras. Surnuaed ikkagi, siin ei otsita elu taga, siia peidetakse elu.

„Perekond?“ Ta ühmas tõsiselt. „Teie oletegi ta perekond.“

„Ei, ma mõtlen ta naist, lapsi.“

„Tal polnud neid. Hetkel olete veel vaid teie ja te ema.“

Ta rõhutas seda nagu otsides mõttekaaslast, kes nõustuks, et mu ema oli liiga agar teiste elu korraldama. Ammugi kui nad juba ise maamullas olid. Ma ei saanud ju oma ema maha teha, eriti võõra ees, kellega mul polnud peale töösuhte midagi ühist.

„Ta lubas mu kohtusse kaevata.“

Jep, see kõlas nagu minu ema.

„Kahjuks ei saa ma valida, keda ta kohtusse kaebab.“ Andsin mürgiselt mõista, et ma ei soovi seda vestlust edasi arendada. Ma ei laskunud nii madalale.

„Loomulikult,“ nõusuts ta viivitamatult. „Ma mõtlesin lihtsalt hoiatada, juhuks kui ta oma ähvarduse teoks peaks tegema.“

Ühmasin tujutult, see tegi omamoodi naljagi ning südames hoidsin ma talle pöialt, juhuks kui ema peakski oma mõttesähvatuse teoks tegema. Pole hullu, kinnitasin endale, ehk läheb tal see vastik mõte üle.

Me jõudsime ta tumesinise auto juurde. Ülejäänud seltskond seisis ja ootas. Fredrick ajas end oma masina najalt püstigi nagu tervituspost, millega Pariisis kihutajaid ohjeldatakse. Ta ilmselgelt ei oodanud mind siia. Tabasin, et teised võtsid ta liigutusest tuld ning hetk hiljem tundsin end kui sissekanne entsüklopeedias, kus ma sobisin illustreerima sõna „kahtlane“.

„Ma viin su koju?“ pakkus Nikolas viisakalt minu ja mind põrnitseva lipuvarda vahele astudes.

Vaatasin talle üllatunult otsa.

„Ei, pole vaja.“

„Sa oled autoga?“

Hingasin sisse ja mõtlesin juba midagi teravat, sest Augusti käitumine ajas mul praegugi veel hinge täis, kuid raputasin vastuse asemel pead. „Ei, ma lähen bussiga.“

Ta vaatas mind pikalt tummalt.

„Sellise külmaga?“

„Miks mitte? See on väike koht…“

„Sa istud ees.“ Teatas ta pikema jututa ning hakkas ees minema.

„Ma just…“

„Ma võin su ju Jõhvis maha panna kui soovid?“ segas ta vahele ja jäi seisma.

Mida ta öelda tahtis?

„Siit ei lähe bussi, ainult Jõhvist läheb ning seegi tuleb alles õhtul kaheksa paiku. Karin tahtis bussiga tulla.“ Selgitas ta. „Kui sa meiega ei taha tulla, peaksid vist Augusti järgi kutsuma?“

Ühmasin kohmetunult, kuid ei öelnud midagi. Ta muutus selle peale valvsaks ja kortsutas kulmu.

„Sel juhul tuled meiega. Ma ei jäta sind siia üksinda keset põldusid mingit bussi ootama.“

Ta keeras selja ja hakkas uuesti minema. Ma vaatasin talle jahmunult järele, hirmunult jaheda maa külge aheldatud. Mind ehmatas kui ärritunud ta selle peale oli, et August mu siia jättis. Ta isegi ei teadnud, kas ma olin seda ise palunud või oli see Augusti algatus. Kuid kuna ma teadsin tõde, ei suutnud ma maha salata vastikut piinlikkust, mis mind närima jäi, taibates, et August oleks saanud hoopis teistmoodi käituda ning džentelmenina mind mu raskel retkel saatma tulla. Mis sest, et talle see ei meeldinud. Minu pärastki oleks võinud ta oma uhkuse pooleks tunniks alla neelata.

Ma ei tahtnud nendega minna, ma tundsin end siiski kontvõõrana, kuid siia ma ka jääda ei tahtnud. Päike loojus juba varakult ning pimedas mingit oletatav bussi oodata, mida ei pruukinud tullagi, oleks olnud puhas lollus.

Fredrick põrnitses mind. Ta uuris mu samme, mu musta mantlit ja tuulest räsitud põski. Kuid ta ei öelnud midagi ning laskis mul ilma etteheideteta autosse istuda. See suurendas mu süümepiina, sest nüüd tundsin ma selgelt kui valesti August oli käitunud ning kui teistmoodi ma ikkagi olin. Kui teistsugune August oli.

Nikolas istus autosse. Jälgisin peeglist kuidas teised end tumerohelisse Hondasse sättisid. Kõigepealt Kariniks kutsutu, siis Fredrick. Must Mazda täitus ülejäänud seltskonnaga ning sõitis meie ees minema.

„Fredrick on veel pahane.“ Konstateerisin lühidalt.

„Ta saab sellest üle.“

„Tõesti?“ Raske uskuda. „Tead?“ alustasin väljakutsuvalt. „See geeniasi, mida Fredrick nii oluliseks peab.“

Ta keskendus juhtimisele. „Mis sellega?“

„Arvestades mitu põlvkonda minu ja vanaonu vahel on… On ju võimalik, et ma kannan endas lahjendatud versiooni oma vanaonust, eks? Ma ehk polegi nii halb?“

Ta puhkes südamest naerma.

Kui keegi räägib oma astraalkogemusest, siis nüüd ma tean, mida see endast kujutas. Ta naer tabas mind kui haamer, mis mu hinge kuhugi kaugele autost välja lennutas. Lausa roosiline oli näha, kuidas ma end oma tulevase tööandja silmis loodusseaduste osas täielikuks nulliks tegin.

 

„See on väga hea.“ Teatas ta ja piidles mind kõrvalt, üritades ilmselt määrata kui tõsiselt ma seda praegu mõtlesin, mis mu suust välja vupsatas. „Ma ütlen talle edasi.“

„Ma ei taha Fredrickiga raksu minna enne kui ma teda üldse tundma saan õppida. Ta tundub heasüdamlik.“

Nikolas noogutas.

„Fredrick on praegu veidi tundlik. Ütleme nii – Kolesnik polnud halb inimene, kui midagi, siis ei muud kui ekslik. Lihtsalt ta viimane trikk, see… „ ta jäi äkki vait. „Aga nüüd aitab sellest. Mees on surnud. Fredrickiga saab samuti kõik korda. Ma luban.“

Ma polnud päris sama meelt, kuid uskusin teda.

Järgmised pool tundi veetis ta mind intervjueerides, nagu ta alles kaaluks minu kandidatuuri. Kui ta kümme minutit enne Tartut vaikseks jäi, olin veendunud, et olin suutnud teda veenda oma sobimatuses, sest mul puudusid nii erialased teadmised kui kassaaparaadi kasutamise oskus. Keeltest rääkimata –inglise keelt ma isegi mõikasin, tänu seriaalidele, vene keelest sain aga aru ainult oma eriala piires ning kunagi õpitud soome keelest olid vaid riismed järgi.

Pole hullu, lohutasin end, esmaspäeval lähen ikkagi kohale. Siis seletan, et ta võiks mind vähemalt nii kaua tööl hoida kuni ta sobivama inimese leiab.

Ta pidurdas järsku, tõmmates mu ohutusrihma valusalt pingule. Heitsin talle küsiva pilgu, Nikolas oli seda nägu nagu tahtnuks paar kõvemat sõna öelda, kuid ta hoidis end tagasi. Ta vaatas otse ning hetk hiljem järgisin tema oma, juhtides silmad tumesinisele autole, mis meile väravas nagu püssist ette lendas.

„August!“

Mu rihm oli kinni ega tahtnud liikuda, enne kui Nikolas selle ise lahti päästis.

„Eleonor, oota…“

Ma ei kuulanud teda, vaid astusin uksest välja. Nägin Augusti ehmatus kui ta taipas, et ma autos istusin, kuid kohe asendus see vihaga, millega ma viimastel päevadel agaralt tutvust sain teha. Ta tagurdas veidi ja sõitis meist mööda, sundides Nikolast oma ust koomamale tõmbama.

Vaatasime kuidas ta ümber nurga kadus, enne kui julgesin uuesti Nikolase poole vaadata.

Hoidsin pilgu maas ning lükkasin ukse kähku kinni. Mul polnud sõnu, et Augusti hirmsat käitumist vabandada. Ta oli tänasega rebinud mu hingest tüki ning sellega halastamatult mänginud ja see ei meeldinud mulle põrmugi.

„Eleonor!“

Vaatasin talle otse silma.

„Esmaspäeval tuled?“

Kortsutasin kulmu, sest ei osanud kohe mõelda, kuhu ta mind kutsus, kuid siis sain oma mäluga kontakti ja noogutasin. Ta kõlas murelikult.

„Mis kellaks?“

„Kümneks.“

Kuna ma ei öelnud rohkem midagi, istus ta oma musta masinasse ning sõitis minema. Vihma hakkas tibutama ja see sundis mu lõpuks tuppa minema, kuid tahtmist eriti polnud.

 

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Kohvipood – 29.09.2009 teisipäev

Otsisin paaniliselt panga järjekorras oodates oma id-kaarti kui mu mobiil järsku ereda häälega paanikanuppu meenutas. Kuna ma pidin olema järgmine, kõlas selline vahelesegamine eriti julmana. August helistas. Oli laupäev – ilmselt unustasin temaga kohtumise ära.

See mees on siin.“ Ütles ta ilma peenutsemata.

Ma pillasin käekoti pauguga põrandale kui ma seda kuulsin. Mind hakkas ta telefoni etiketi puudumine juba häirima. Teinekord polnud tal mingit paanikat, kuid viis, kuidas ta oma kõnesid alati alustas, pani mu südame hirmust põksuma.

„Mis mees?“ ei saanud ma aru ja korjasin ärritunult koti üles. Kohas, kus sind ümbritses hiirvaikus, ei olnud selline tähelepanu eriti ebameeldiv.

Venelane, väidab, et sa käisid eile tema juures.“

„Kes?“ ma vist kuulsin valesti. „Ma pole ühegi venelase juures käinud, vähemalt mitte eile…“

Üritasin meenutada kõiki neid kohti, kus ma eile läbi käisin, kuid kuskil ei suhelnud ma venelastega, ainult eestlased ja tš… Fredrick? Bedrišek?

No ta igatahes väidab, et käisid ja jätsid oma rahakoti ka veel sinna! Rahakoti, kus on sinu kodune aadress!“ lisas ta madala kurguhäälega.

Keerasin otsa ringi ja läksin otse pangast välja, sest mul polnud enam mõtet kaarte kinni lasta panna kui need nii kenasti ise minu ukse taha tulid.

„Ma tulen kohe sinna!“ Lubasin ja tahtsin mobiili taskusse lükata.

Aga mida ma seni teen?“

Ma vaevu kuulsin seda ja tõstsin telefoni kõrva äärde tagasi. „Pakud talle kohvi? Ma tulen nii kiiresti kui saan.“

Kümme minutit hiljem olin ma tagasi ja lükkasin ähkides korteri pruuni tepitud ukse lahti. See oli seal viimane jäänuk korteri eelmistest eludest, mil see oli sisustuse tippklass. Minu lisandid talle piirdusid filigraansete ristikheina meenutavate trukkide lisamisega. Uks ise oli korras ja mina mitte nii rikas, et talle mõni moodne asendaja leida.

„Nii et te peate poodi?“ kuulsin Augusti kähisevat häält. Ta oli veidi külmetunud ja kandis isegi salli ümber kõri, et inimesed pärimise jätaksid. Talle tuli au anda – ta vähemalt üritas viisakaks jääda.

Jäin paugu pealt seisma, kuid pausist, mis jutuajamisse tekkis, sain aru, et mu tulek ei jäänud märkamata. Sikutasin kiiresti sügiskingad jalast ja viskasin koti väikesele mänguasja kastile, mille ma kingade jaoks olin kodunt kaasa võtnud.

„Õhtust!“ astusin seina tagant välja ning üritasin sellest pentsikust nägemusest mitte erutuda. Nikolas istus sügavale vajununa mu beežil diivanil ja August tema vastas, samuti sügaval tugitooli kangakurdude vahel. Need toolid polnud mõeldud meestele, kes tahtsid üksteise üle valitseda või aristokraatset isalõvi mängida, vaid naisele, kes armastas padjakuhjadesse mattuda ja ennast sinna unustada. Mulle.

Naeratasin tahtmatult ning teenisin Augustilt kohe hukkamõistva kõrvalpilgu. Jätsin selle tähelepanuta ja vabandasin hilinemise pärast.

„Te unustasite oma rahakoti poodi.“ Tõusis Nikolas ja ulatas mulle mu rahakoti, mis selle ajani tema kõrval diivanil oli lebanud.

Võtsin selle masinlikult vastu ning tänasin teda. Ta muigas. Ma ei suutnud pilku ära tõmmata ega otsustada, oli see eilse pärast või Augustist, kelle ülim armukadedus tema juuresolekul järsku õitsele lõi. Oli kummaline teda pärast eilset tsirkust uuesti näha. See pidi olema ikka eriti piinlik kui ta mu mapi ja koti eest leidis kui ta tagant ruumist naasis. Lisaks kiirele vallandamisele pidi ta nüüd tegelema ka koti tagastamisega.

Tajusin, et ma ei tunne kohvi lõhna.

„Kohvi?“ pakkusin hirmuga pooleks ning andsin talle viipega märku uuesti istet võtta. Muie ta näolt ei kadunud ja see tegi mind juba murelikuks.

„Ma ei tulnud kauaks,“ ütles ta ja sättis end mugavalt istuma tagasi. Ma ei vaadanud selja taha, kuid aimasin selgelt, et kumbki neist ei jälginud praegu mind, vaid teineteist.

„Tõesti?“

Mul hakkas külm kui see Augusti suust välja vupsas, nagu süüdistus. Ma polnud varem teda nii armukadedana näinudki, isegi mitte siis kui keegi avalikult mulle klubis lähedale puges. Võrreldes Talvoga, kes Heleni elu nii mõnelgi korral armukadedushoogudega põrguks muutis, oli ta lausa kullatükk! Ja ometi häiris Nikolas ta igat keharakku niivõrd, et vaene mees oli surmkindel kaotuses, mis teda ees ootas.

Imelik mõeldagi, arvestades, et siin polnud mitte midagi. Ma hindasin Augusti sõprust ja lähedust rohkem ega olnud nõus seda iga ettejuhtuva äkkarmumise vastu vahetama.

„Ma tulin küsima, kas ta saab esmaspäeval alustada.“

Sundisin end lusikatäisi lugema ning hingasin kergendustundega.

„Oleksin helistanud,“ vabandas ta kiiresti, „kuid ta jättis rahakoti maha ja kuna ta maja jäi niikuinii tee peale…“

„Mida te õieti müüte, mister Bedrišek.“

„Nikolas, palun.“

„Nikolas.“ Nõustus ta vastumeelselt ning võttis kruusi, millega ma kergelt ta õlga puudutasin. See oli ekstra kange, et ta mürgist keelt veidigi taltsutada.

„Vastavalt seda, mille järgi kliendil vajadus on. Taimsed ravimid peamiselt.“

„Hiina meditsiin?“ küsis August huvitult. Ta oli üks nendest, kes uskus, et tänapäeva moodsal ajastul pidi kogu ravimisprotsess olema rangelt arstide käe all. See polnuks esimene kord kui meil selle üle vaidluseks läks ning ma andsin kerge peanõksuga talle märku, et ta ka praegu seda teemat ei puudutaks.

Ulatasin vaikides Nikolasele tema kruusi ja nägin veel hetkeks kuidas ta pilk mind ja Augusti kiirelt hindas.

„Kuidas te oma poodi kutsute?“ üritasin teemat muuta. Ta muigamine häiris seda enam mida kauem ta seda tegi. „Ma ei näinud poe ees silti.“ Selgitasin juhuks kui ta aru ei saanud.

Ta võttis mult tassi ning mõtles hetkeks kohvi silmitsedes.

„Kohvipood.“ Vastas ta kahtluseta. „Aga kohvi me ei paku.“

Ma polnud enam kindel, kas mu otsus sinna tööle minna oli õige. Vaikus, millega August seda naljakatset tervitas, pani mind kahtlema, kas ma tegin õieti, et temaga nõu ei pidanud, kuhu ma ennast tööle pakun.

August jäi istuma kui ma Nikolast ära läksin saatma.

„Su onu oli hea mees.“ Pööras ta end järsku ringi ja vaatas mulle otsa. „Tal olid omad vead,“ lisas ta mõtlikult, „kuid ta oli sõber ja häid sõpru pole kunagi liiga palju.“

Ta noogutas ning astus välja, rebides käepideme mu käest ning sulgedes ukse enda järel. Seisin seal tummalt edasi. Ta avaldas mulle kaastunnet inimese eest, keda ma isegi ei tundnud ja mul oli häbi. Ma polnud õige inimene selliste avalduste jaoks, need pidanuks minema inimestele, kelle jaoks ta oli tähtis, tema lähedastele.

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Kohvipood – 28.09.2009 esmaspäev

Kaks päeva hiljem saabus koos ümbrikuga, mis mulle koju kätte toodi. Kulleri poolt. Saadetis koosnes kahest ümbrikust üksteise sees. Imestasin, mida see endast kujutama pidi, kuid ta vaatas mulle sellise näoga otsa kui ma kohe talle allkirja ei anna, viib ta paki postkontorisse tagasi. Veidi pahane, sirgeldasin talle lõpuks ikkagi nõutud nime paberile ning avasin sealsamas püstaku uksel kirja.

Väiksema ümbriku külge oli kirjaklambriga kinnitatud kollane silt: „Teil pole vaja kohale tulla, me saadame te asjad postiga.“

Kortsutasin kulmu ja keerasin väiksema ümbriku ringi. See nägi välja samasugune nagu need, mida Kiil paari päeva eest jagas ning mu hinges kihvatas.

Ta saatis mulle koondamisteate. Posti teel. Teisisõnu ta vallandas mu.

Ma teadsin, et ma polnud enam mustertöötaja, kuid Heleni eest välja astumise eest ei saa ju mind veel vallandada, ega ju? Arvestades tooni, millega ma seda tegin, ehk sai küll, kuid sellegipoolest vihastas see naine mind aina enam, sest see oli juba teine alatu tegu selle nädala jooksul! Eriti ärritavaks osutus aga see paberitükike mu koondamisteate küljes, mis oli sulaselgelt ühe preili käekirjaga. Need e-d, mis olid l-ga sama kõrged ja j-d, mille konks jooksis sisse kaks rida allpool olevasse teksti. See oli see primadonna vastuvõtulauast!

Oma kättemaksuaktsiooni süvenenuna ei lasknud ma end esialgu häiridagi faktist, et mind vallandati ning ma läksin tagasi üles, haarasin teepealt postkastist kaasa oma hommikused lehed ning läksin oma väiksesse kööki teed jooma, uudiseid lugema ning ristsõna lahendama.

Alles siis kui tee oli otsas ja mu silmad pingutustest hoolimata kellal püsisid, sain aru, et ma olin endale paraja augu kaevanud. Ma tahtsin tööl olla, mitte kella kümne paiku hommikul flanellmantlis jalgu kõigutada. Millest ma üüri hakkasin maksma? Sööma? Lõbustusteta sain ma veel hakkama, sest peale Augustiga kohtingutel käimise polnud ma ennegi teab mis kultuuriinimene, kuid see äkkrünnak, mille ma Kiilile eelmisel päeval korraldasin, ähvardas mind suisa peavarjuta jätta. Uue koha leidmine polnud praegu kerge ja hambaarsti amet ei olnud just amet, mis võimaldas laialdast  tööpõldu.

Kuulsin kusagil mantli taskus telefoni helisemas ning tõttasin selle juurde. August helistas, et uurida ega ta millestki valesti aru ei saanud. Teda ja tema töökohta! Ma kippusin unustama, et me kohtusime ju läbi tööstuskindlustuse ja selle, et ta töötas meie firmaga.

Kuidas see sul küll õnnestus? Sind ei olnud esialgses nimekirjas!“ nõudis ta ärritatult.

„See oli üsna eksprompt.“ Üritasin selgitada, kuid ta ei lasknud end sellest väga häirida ja jätkas hoopis tõsimeeli pahaselt.

Miks ta sind lahti laskis? Kui see on mingi üleastumine, me saame selle vastu võidelda!“

„Ma kardan, et mitte.“

Miks?“

„Ma vist olen ise selles süüdi.“

Mismoodi?“

Ojaa, eks sa seleta seda inimesele, kes igapäevaselt vallandamistega tegeleb.

„Ta koondas Heleni ja ma läksin temaga sellest rääkima.“

Teise inimese vallandamisest? Oled sa hull?“

Piisavalt, mõtlesin tusaselt.

 „See polnud õiglane.“ Üritasin vaikselt päästa mis võimalik, ent loobusin, saades vastuseks ta päheõpitud seletuse, miks ma tegin äsja oma karjääri hävitava käigu. Ma elasin väikeses linnas ja eriti väikseks jäi see siis kui su töökohas oli paar latatara.

Kas ma tulen sulle järgi? Lähme lõunale ja haarame paar pitsat või midagi.“ küsis ta äkki hästi vaikselt ja nii murelikult, et mu südamesse torgitud nõelad olid hetkeks kadunud.

„Ei, pole vaja.“ Sosistasin kuvalt. Tal oli õigus, kuid ma eelistasin oma kurvastamist teha üksinda, nii et ta kalkuleeriv ja turvaliselt täiskasvanulik pilk mind jälgida ei saanud. „Ma hakkan kuulutustelehte lugema. Ehk on seal midagi.“

Õige mõte,“ nõustus ta, „parim, mida praegu teha, on endale uus töökoht leida.“

„Nägemist. Ma helistan õhtul, eks?“

Selle lubadusega panin mobiili ära ja pressisin selle sügavale mantli taskusse tagasi.

Augusti helistamine andis just mu elule valusa ent vajaliku lõpulöögi.

Tuulasin läbi nii sõnumilehe kui soovilehe kuulutused, mida ma internetist lugeda sain. Isegi CV suutsin ma pärast pikemat pingutust kokku panna ning salvestada ilma suuremate äpardusteta. Sellest innustatuna toppisin ma end kõhklematult tumehalli kontoriseelikusse, kuid sellega mu hoog ka rauges. Ennest seal niimoodi peeglist põrnitsedes, rinnahoidjas ja seelikus, mis mulle kohe kindlasti ei sobinud, sai mulle paugu pealt selgeks, miks see seelik nii kaua mu kapi põhjas oli kopitanud. Ma ei sobinud kontoritööks. Kahe knopka eest ka mitte.

  Ajasin seeliku maha ning jätsin ta sinnasamasse põrandale enne kui tagasi kapi sügavustesse sukeldusin ja sealt palju nägusama riideeseme välja tõin. Ma ostsin selle ajal kui lillelised mustrid seemisnahal polnud veel moekuritegu, kuid olin üsna enesekindel, et mu kena tagumik on selles ainult õnnelik. Pealegi peab ju intervjueeritav ennast mugavalt tundma.

Toppisingi selle selga ning otsisin kiiresti juurde hallikamat tooni käisteta paari suurema rohulible sarnase triibuga pluusi ning hunniku käevõrusid, mis seda kenasti täiendasid.  Olin tulemusega poole rohkem rahul ning kuigi see polnud viimane mood, nägi mu istmik selles ka pärast viit aastat üllatavalt hea välja, isegi esinduslik.

Printisin portsu CVsid välja ning asusin oma kahtlast teekonda läbi kitsaste põiktänavate, otsides kuulutustes antud aadresse ja helistades läbi telefoninumbreid.

Lõuna paiku ei viitsinud ma enam kohalegi minna vaid ainult helistasin. Istusin rikutud tujuga üksi lossivaremete kõrval välikohvikus ning mõtlesin tusaselt kas siin räpases urkas mõni töökoht pärast tudengite naasmist üldse veel alles oli. Kuus kohta, kus ma kohale läksin, olid töökohad täidetud juba enne kui leht trükimusta nägi ning neli, kuhu ma helistasin ei olnud palju targemad. Ühte vaba töökohta ma teadsin, kuid mu põrgulik suuvärk oli selle ise vabastanud.

Siin peab veel mõni koht alles olema, midagi, mida ma teha saan, midagi, kuhu Helenit pakkuda kui ma ise ei sobi.

See mõte ehmatas mind. Ma ei olnud samariitlane, kuid see naine oli mul hinges kinni nagu õde, kellega mind iialgi ei õnnistatud. Mu südamevalu oli seda hullem, et ma tegin oma väljaastumisega talle olukorra hullemaks ning nüüd polnud temalgi enam kohta, kuhu naasta kui majanduslik olukord paremaks läks.

Ehk see ikka polnud nii, üritasin ennast lohutada, ta ei saa ju Helenit vallandada kui ta koondamise juba kord välja on kirjutanud. Olin endale ikka korraliku pahanduse kaela vedanud ning esimest korda üle tüki aja vedanud endaga kaasa ka teisi ja see oli väga halb tunne, mis pani mu pea palavikuliselt huugama, samas kui kaela kattis külm higi ja hirm ähvardas silmad rõhuvast valust plahvatama panna.

Pidin ma selle Bedrišeki juurde sel hommikul minema!

Bedrišek!

Haarasin pintsaku, jätsin kohvitassi alla piisava summa ning jooksin lossi juurest laskuvat treppipidi kuni tänavani, mis otse poekese juurde viis. Seal sai mul võhm otsa, kuid mu lootus töökohale oli tagasi.

„Palun tee nii, et ta poleks veel kedagi leidnud!“ sonisin umbkaudseid palveid jumala poole kuni jõudsin poe ukse ette ning seal seisma jäin ning kerge liigutusega juuksepahmaka korda seadsin.

Sirutasin väriseva käe ukse poole ning lükkasin selle kerge liigutusega lahti. Ma polnud mõelnudki, mida ma talle ütlen või kuidas ma üldse seda esitlen, et ma tahaks oma onu töö üle võtta.

„Tule kohe!“ kuulsin kellukesele seekord vastust ning ma tardusin paigale. Mu suu kuivas ja mu eluisu oli otsas. Sundisin kätt ust lahti laskma ning see vajus mu selja taga kinni tagasi. Kardina varjus oli veepahinat kuulda.

Olin kindlalt väitnud, et ma ei tulnud siia müüjaks kandideerima, kuid siin ma nüüd olin ning sunnitud omaenda sõnu sööma. Suhkruploomide moodi need igatahes maitsma ei hakanud.

Kardina tagant ilmus nähtavale pikk konksus ninaga tüüp, nühkides südikalt käsi.

Vaatasime ehmunult üksteisega mõne minuti tõtt, enne kui ma taipasin talle veidigi naeratada ja sammu lähemale tegin.

Ta naeratas vastu, ilmselt polnud tal aimugi, kellega tal tegemist oli. Anonüümsus oli tõepoolest vähehinnatud vara, tõdesin mõnuga ja asusin oma tulekut selgitama.

Olin peaaegu uksest väljas kui mind armutult sisse tagasi nügiti. Nikolas jõudis tagasi ja minu arust väga kehval ajal. Hetk veel ja ma oleksin pääsenud, jätnud selgitused järgmiseks hommikuks kui ma tööle tulin.

„Mida sina siin teed?“

„Ta tuli müüja kuulutuse peale, mille me raadios maha hõikasime.“ Valetas Fredrick armutult mu selja taga ja ma seisin ehmunult tummalt Nikolase ees ega osanud reageerida rohkem kui mu võimusesse oli antud. Pressisin mapi CVdega ihule lähemale ja teenisin sellega ta silmade tähelepanu, mis hetk hiljem mind kingaotstest pealaeni mõõtsid.

„Ma pole kuulutust raadiosse saatnud.“ Andis ta sapiselt mõista, ikka veel kahevahel, miks ta mind uuesti seal nägi pärast eelmist tsirkust, mis me läbi tegime.

„Mina panin!“ raius Fredrick edasi ja hakkas tegevust otsides uuesti käsi kuivatama.

„Kas tõesti…“

Ta muie ajas mu hingamise lõplikult lukku ning enne kui ma täiesti alla andsin ja ehmatusest minestada kavatsesin, andsin endale aru, et sel juhul ei saa ma kindlasti siin tööd ning hetkel oli see ainus, mis seisis minu ja sotsiaalabi vahel.

„Katseaja tegin ma juba läbi,“ pakkusin kähinal ja kehitasin õlgu, kuid ta luges mind kui avatud raamatut ja puhkes südamest naerma.

„Tõesti, seda sa tegid, Eleonor Remmel.“

Mida ta sellega mõtles? Et ma tegin selle läbi või mitte? Vaatasin ehmunult talle järgi, suutmata ukse pealt ära astuda.

„Ta ei kuulu kandidaatide hulka, Fredrick.“ Teatas ta järgmisel hetkel külmalt ning ühines sõbraga leti taga.

„Miks mitte?“

„Ta on Kolesniku väike hõimlane.“

Oi seda musta masendust, mis mind sel hetkel tabas ja Fredricku kolinal vastu riiuleid saatis! Millega ma selle ära teenisin? Millega?? Ma polnud veel õieti töölegi saanud kui ta mind juba vallandama kippus. Millega Kolesnik hakkama sai, et ta nii varmalt mind selle eest karistama asus?

Ei, ei, ei lähe läbi! Ma ei kavatsenud mingil surnud sugulasel oma elu ära rikkuda! Mul oli seda töökohta vaja!

„M…ma isegi ei tundnud seda meest!“ põrutasin ehmunult ja tulin leti juurde tagasi. „Jah, ta oli mu vanaonu, kuid ma ei teadnud temast midagi enne kui mamma käskis siia ütlema tulla, et ta surnud on!“

Vaikus, mis mind seal tervitas oleks isegi rotil teises linna otsas karvad hirmust püsti ajanud. Ma ei saanud aru, mida ma valesti ütlesin – mees oli surnud ja ma ei tundnud teda karvavõrdki!

„Te olete sugulased,“ ütles Fredrick tõrjuvalt, „sellest mulle piisab.“

„Mulle küll mitte!“

„Geenid ei valeta, kullake, see, et te…“

„Mis sajandist sa oled, et selle peale oma teooriaid paned? Geenid annavad meile ehitusmaterjali, kuid see, mispidi ma selle kokku mätsin on minu asi! Ma ütlesin, et ei tundnud seda meest – kuna me pole kordagi kokku puutunud, ei saa meil ka ühist pinda olla, on nii?“

Otsisin Nikolase näost abi, kuid see ainult muigas omaette mullis. Vägev. Jäin hetkega vaid ja astusin sammu tagasi, taibates kui vähe mu sõnavõtud neid kahte mõjutasid ja jätsin oma mapi lauale.

Fredrick kadus tagaruumi, näol selline ilme nagu oleksin ma teda sügavalt solvanud. Kui ma teda petsingi, siis mitte halva eesmärgiga. Kust ma teadma pidin, et mu vanaonu selline tõbras oli? Saatsin teda pilguga kuni kardin ta selja taga alla vajus ning pöörasin pilgu ära. Nii ma seda ei mõelnud.

„Miks sa tegelikult tööd otsid?“ küsis äkki Nikolas tõsiselt, äratades mind mu enesehaletsusest.

„Tegelikult?“ kui kummaline küsimus. „Mind lasti lahti.“ Ütlesin ausalt ja vaatasin talle otsa. Ta saaks sellest varsti niikuinii teada, miks seda ikka varjata?

„Ja sa tulid otse siia?“ uuris ta edasi.

„Ei,“ raputasin pead, „kuid siin oleks vähemalt osaliselt minust kasu?“ pakkusin loobunult. „Mu kõrvaleriala oli farmatseutika.“

See tekitas tas vist kaastunnet, sest ta noogutas arusaavalt.

„Mäletad sa sellest midagi?“

„Võib-olla.“ Punastasin ja mõtlesin hetke. „Mitte eriti.“

„Miks sa töötuna end arvele ei võta?“

Naeratasin ebalevalt, kuid ei vastanud. Kui ta veel kuuleb, et mu au ei luba mul ilmuda oma mehe töökohta end arvele võtma, siis saadaks ta mu kättemaksuks vist just seda teed.

„Ma eelistan töökohta.“

Ta noogutas ning ma soovisin talle head päeva, enne kui oma piinliku olukorda veelgi hullemaks ajasin. Ta ei öelnud selle peale midagi, vaid ühines oma sõbraga kardina varjus, öeldes talle midagi tšehhi keeles, mis pani ta sõbra nii südamest karjuma, et mu minek sai hoopis uue hoo sisse. 

Leave a comment

Filed under Kohvipood