Kohvipood – 30. oktoober, 2010, reede

Seisin seljaga leti poole kui kell ukse kohal kõlises. Pühkisin udupäiselt tolmu, liigutades ettevaatlikult punutud pudeleid, kuid vaatasin kiirelt üle õla, tehes kindlaks, et tegemist oli kõigest Nikolasega.

Ta astus sisse ja vaatas üllatunult pisikest rohelist hiina siidiga kaetud karpi akna laual. Ta sai aru, et ma käisin akna peal oleva karbi kallal. Oli mul üldse kahtlust, et ta ei pane mu väikest vallatust tähele? Unustasin ju akna pealt tolmu võtta ja karbi paremal küljel asetses reetlik puhas laik. Kui ta küsib, võin ju alati öelda, et otsisin midagi. Stressikuule näiteks, neid peidetakse ikka taolistesse karpidesse.

„Mul on sulle midagi.“ Teatas ta äkki jääkülmalt ning võttis selle aknalaualt.

„Pagan.“ Pomisesin endamisi ja mu süda hakkas uuesti valutama. Ehk oleksin pidanud ikkagi eemale hoidma ja mitte Robini udujutte kuulama. Mis siis kui ma poleks tohtinud sinna vaadata?

Ootasin kuni ta minuni jõudis ja karbi mu ette letile pani. Näppisin veel tolmulappi, kuid ei nõustunud seda ära ka panema, juhuks kui ma kätele muud tegevust ei leia.

„Sa otsisid jälle midagi?“ uuris ta, kulmud kipras ja nägu nurki täis. Ta olemuses polnud teragi huumorit ja ma olin kindel, oleks ma väike laps, oleksid õhtuks triibuliste pükste omanik. Muidugi ei olnud ma enam laps ja üle pika aja olin ma äkki taas õnnelik omades sünnitunnistusel aastanumbrit 1979.

„Stressipalle,“ vastasin venitamata, „neid kollaseid, millest Charlotte huvitatud oli.“ Nikolas nägi kohe, et ma valetan, käed kõige võimatumas poosis ümber rätiku, kuid ta ei öelnud midagi, raputas vaid aeglaselt pead.

Äkki taipasin ise oma ekslikku keelt, nähes samuti seost silmade, nende ümarate vormide ja kollaste kuulide vahel, mis tegelikult meie mõlema mäletamist mööda lebasid pisikeses hallis, veidi vettinud pappkarbis leti all. Neelatasin.

Ta tõmbas aeglaselt ninaga õhku, kallutas pea trotslikult vasakule ja avas aeglaselt karbi, mille vastu ma ennist nii suurt huvi üles olin näidanud.

„Ma pole sinna vaadanud!“ hüüatasin kähku, et ta jumala eest mulle karbi sisu ei näitaks. Robin väitis, et seal on midagi, mis oli kuulunud ühele endisele töötajale ja kuulub talle siiamaani. Kui ma selle üle sügavalt järgi mõtlesin, sai see tähendada vaid üht – see oli OSA kellestki ja silmateooria sai ootamatult väga põhjapaneva argumendi võrra rikkamaks.

„Kui sa pole siia vaadanud, miks sa selle peale siis hüppad?“

„Ma ei hüppa!“ lalisesin protestiks ja tõmbusin nina krimpsutades sammu tagasi. Ma ausõna ei hüpanud, ma lihtsalt…

Ta asetas kaane paika tagasi.

„Kui sa siin veel kaua vastu tahad pidada,“ ootasin kergendustundega ta loengut kuidas võõraid karpe ei näpita, kuid võta näpust, „pead sa kõigeks valmis olema!“ teatas ta hoopis ja lükkas kaane pealt ära.

Karp sisaldas kahte silmamuna, koos lihaga, millega nad silmakoopas välja sai kistud. Tal oli päris huvitav vaadata kuidas ma mitu kilo raskemaks jäin ja ehmunult nüüd tõepoolest sammu tagasi võtsin. Seejärel vaatasin ta muigel lõusta ja tegin demonstratiivselt öäk, enne kui lapi lahti tagasi rullisin ja tagasi riiuleid asusin puhastama, jättes ta üllatunult mu selga jõllitama.

Kuulsin kuidas ta karbi kokku tagasi pani ning pärast pisikest pausi ja nohisemist julges ta lõpuks ka küsimuse esitada.

„Ee…“ paus, „sa oled neid enne näinud?“ küsis ta köhatades, kuid ma jätkasin tolmutamist.

Ütlesin napi ei ja jätkasin oma tööd. Vahast silmamunad! Leidnud midagi muud, millega oma kergeusklikke töötajaid hirmutada. Hea oli, et ma enne karpi ei piilunud, oleksin vaesekese nalja päris ära rikkunud.

„Tavaliselt on see päris mõjus.“ Jätkas ta segaduses olles.

Ongi, mõtlesin endamisi tagasihoidlikult naeratades. Taevale tänu ei olnud leti tagustel riiulitel peegelseinu.

„Sa oled lihuniku tütar?“ uuris ta poole sapisemalt.

„Ei.“ Pöörasin end tagasi tema poole. „Ma olin hambaarst. Anatoomia on osa me elust.“

„Peale koroneri ei pea keegi loomulikuks, et töötab ühes ruumis koos kehaosadega.“

„Miks ma peakski – need seal on ju vahast!“

Muie, millega ta mind nüüd piidles ajas mu südamerütmi sassi. Ta ei vaadanud mind said-naljale-pihta-haha pilguga. See oli midagi hoopis kurjakuulutavamat. Ta avas aeglaselt karbi ja lükkas silmamunad minu poole, innustades mind neid lähemalt vaatama.

„Lase aga käia, võta nad pea peale.“ Lubas ta rahumeelselt, kuid ma ei pööranud ta näolt pilku ära. Ta ühmas magusalt, enne kui üle leti mu käe haaras ja mu vastupuiklemisest hoolimata selle enda juurde tõmbas ja ühe silmadest mu väriseva peopesa peale pani. „Tunneta, kuidas kuivanud liha su pöidlakurvi puudutab, silmamuna, mis su nahka kriibid.“

Mul tõusis klimp kurku ja silm kiskus niiskeks, tajudes täpselt seda, mida ta oma karvase häälega mulle ette ütles. Oleksin käe hea meelega ära tõmmanud kui ta sõrmed vähegi lubanud oleks.

Me ootamatu seisaku katkestas kell, mis ukse kohal äkki põrgulärmi tegi ja ma rapsasin käe ehmunult ta sõrmede vahelt, nii õnnetult, et üks silmadest jäi mulle pihku. Nikolas oli aga karbi juba kokku pannud ja tõmmates selle oma särgivarruka varju, kadus koos sellega tagaruumi, jättes mu kliendiga tegelema.

Tulijaks oli vanem mees, kelle tiirutav pilk oli alkoholiga särama lihvitud ja suu maigutas ilast, mida sealt voogas. Üritasin jääda viisakaks ja naeratada kui ta pilk varjamatult muu pluusikaelust piidles, kuid täna oli see kenasti kokku nööbitud. Samas polnudki nii kerge naeratada teades, et mu paremas peopesas oli peidus selline jälkus.

Vähemalt ei ole see marineeritud, lohutasin ennast, meenutades oma jubedat avastust paari nädala eest, kui ma ühe kinnise tünni kliendi soovil alla tõstsin ja sealt tilli ja mustsõstra lehtede keskelt paar surnud hiirt leidsin. Veel suurem oli mu šokk kui ma vabandust palusin, et need kaks õnnetut ennast purki ära olid uputanud ja klient viisakalt parandas, et just nende järgi ta oligi tulnud ja tegi asja, ega ma neid koos purgiga ei müü. Raputasin tummalt pead ja avaldasin arvamust, et ehk tahab Nikolas selle veel alles hoida.

Utsitasin vestlusega meest takka, et kiiremini teada saada, mida ta täpselt tahab. Midagi väikemehe kergitam… khm, selge. Andsin talle kähku vanatuntud kuivatatud tomateid ja ta lahkus.

Kohe ilmus leti taha ka Nikolas ning sirutas käe mu varanduse järgi. Andsin selle hea meelega tagasi ja suundusin vana ragiseva kraani manu käsi pesema, üle õla piiludes, kuidas ta selle oma paarilisega tagasi kokku viis ja siis poest lahkus, asetades karbi tagasi täpselt nii nagu ta seal enne minu uudishimu asunud oli.

 

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s