Kohvipood -20. oktoober, 2010, teisipäev

Hiiresabadega tüdruk tuli otse leti juurde ja maandus minu vastu baaripukile. Ta vaatas mind kiire pilguga üle ning pahvatas siis oma kiledal häälel: „Jep, täpselt nagu Freddy ütles – Niko palkas linalakast linnavurle! Sa ikka tiad, mis nägu mu paps läheb kui ta seda kraami sööb?“

„Oleneb, kelle laps sa oled?“ Küsisin rahulikult, kuid vastuse asemel hüppas ta püsti ja hakkas sahtleid ükskõikse pilguga läbi käima, sikutades need üksteise järel lahti ja suundus järgmise juurde. Freddy, nagu et Fredrick?

„Päätri titt, kes muu?“

Astusin leti tagant välja ja lükkasin need uuesti kinni, kaasaarvatud selle, mille sisse see kulmurõngaga nipsnina parasjagu piilus.

„Mida sa otsid?“

„Rohtu!“

„Defineeri rohi!“

Ta tahtis mulle vist vastata, ent tõmbas suuga peent tolmu kolm sahtlit edasi asuvast topsist ja mu süda jäi seisma. Saatanlik laps selline! Kas tal jäi keemia algkursus saamata?

„Jäta need sahtlid rahule!“ röögatasin vihaselt ja lõin sahtli kinni, hoolimata, kas ta sõrmed olid seal vahel või mitte. Lugesin kiiresti silti, mingi baijo… Nägin silmanurgast kuidas ta järsku kõikuma lõi ning sain veel õigel ajal jaole, et teda sirgu hoida.

Sikutasin ta käsipidi leti äärde ja otsisin kiiruga riiuleid ja neil asuvaid pudeleid läbi. Nikolas näitas mulle pudelit, ta võttis selle ülemiselt riiulilt kui ta näitas, mis on kõige argisemad probleemid. Lobeelialahus, see pani oksendama.

Leidsin pudeli ja pöörasin ringi samal ajal kui ta pea nõksuga ette käis.

„Ära mõtlegi!“ keelasin vihaselt ja tõstsin ta lõua kõrgemale ning sundisin ta suu lahti. Kruttisin pudeli hammaste vahel lahti ning tilgutasin pipetist talle täpselt ühe tilga kurku.

Talle tuli elu sisse ning ta pages peenutsemata tagaruumi peldikusse, kus ta veetis järgmised minutid öökides. Kui sealt kostus vee voolamist, läksin talle järele ja ulatasin talle rätiku.

Ta napsas selle mu sõrmede vahelt ning pühkis meigi oma kaunil noorel näol laiali.

„Sa tahad mind ära mürgitada või?“

„Nagu ma oleksin käskinud sul mööda poodi käia ja pulbreid sisse ahmida!“

Jumal, kus on alles perekond!

„Tee ennast korda ning siis räägime kui inimene inimesega, olgu?“ ütlesin rahulikumalt ning läksin ette tagasi, kus panin kannuga vett tulele ning otsisin välja piima ja mee. Mida iganes ta endale sisse tõmbas, see pidanuks ta mao uuesti maha rahustama, enamus neist pulbritest kaotasid poole oma jõust kui piimaga kokku panna.

„Nii,“ alustasin tema halli nägu lähemalt silmitsedes, „alustame sellest, mis su nimi on.“ Asetasin ta nina alla tassitäie kanget piimaga teed ning ulatasin käe edasi tema poole. „Mina olen Eleonor.“

Järgmise poole tunni jooksul sain ma targemaks nii Päätri seisundi kohta kui Nikolase rolli osas tema ravimisel. Ta lahkus pea samal ajal kui Nikolas tagasi jõudis ning mina, kelle keel sõlmis ennast kui iseenesest lahti kohe kui ta oma kurja pilgu minule pööras, rääkisin talle kõigest, mis ta äraolekul juhtunud oli. Välja arvatud selle kohta, mida ma pärast teada sain.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s