Kohvipood – 15. oktoober, 2010, neljapäev

Väljas oli kiirabi!

Sellest teadmisest piisas, et mind voodist välja saada ning öösärgi väel akna peale saada. Lootsin, et nad pöörduvad kuhugi ära, eksivad aadressiga, kuid ei, nad tulid vahekotta. Kuulsin selgesti kuidas nad esimesest kolmest trepiastmest oma suure kanderaamiga üles tulid ja majahoidja nad Smirnova korterisse sisse juhatas.

Tõmbasin kähku pruuni hommikumantli ümber ja kuigi betoonipõrand oli jahe, läksin paljajalu ukse peale vaatama. Paula seisis oma kollase siidimantliga juba ees ning kõõritas ettevaatlikult üle logiseva käetoe.

„Mis juhtus?“

„Idaga midagi.“ Vastas ta kähinal. Ilmselt polnud ta seal kauem olnud kui mina.

Neil ei läinud seal kaua ja pelgalt mõne minuti pärast olid nad tagasi koridoris ja meesterahvas helistas kuhugi. Naine, kes ta selja taga seisis, raputas pahaselt pead, enne kui meid teisel korrusel kuulis ning meile otsa vaatas, kaastundlikult ohates.

„Mis juhtus?“ hõikas Paula nagu oleks me vahemaa pool staadionit mitte üks korrusevahe.

Nad ei vastanud ja mu südamesse tükkis kahtlus. See vastik lõhn, mis terve selle nädala esimeselt korruselt tuli…

„Mis juhtus?“ nõudis Paula uuesti, kuid vastuse asemel läksid nad korterisse tagasi. „Kuulge! Ma küsisin teilt midagi!“ nõudis ta kannatamatult ning hakkas trepi poole minema, kuid ma kiskusin ta tagasi.

„Ära mine!“ keelasin tal kõvasti varrukast haarates.

„Miks?“

Ma ei osanud seda selgitada.

„Lihtsalt ära mine.“ Palusin vaikselt ning tõmbasin ta tasakesi tagasi käsipuu varju. Ta vaatas mind nagu oleksin talle öelnud midagi arusaamatut.

„Kas Ida…?“

Noogutasin. Samal hetkel jõudis koroneri auto kohale ning kuigi ma teadsin, et neil läheb aega ning ma jään tänu sellele hiljaks, ei liigutanud ma varba otsagi, et trepi pealt lahkuda. Paula seisis mu kõrval kui võlutud sellest kurvast vaatepildist, mis me ees avanes.

Nad ei võtnud isegi mütsi peast kui nad Smirnova surnukehaga majast lahkusid ja mind ärritas see rohkem kui see, et ma olin nädal aega tema korterist mööda tulnud ega teinud katsetki kontrollida, kas naisega on kõik korras. Oligi kuidagi vaikne olnud, ei ühtegi probleemi majja ööseks lastud kassidega, kes alumise korruse ukseesise alatihti täis sirtsutasid.

Mul oli raske uskuda, et see väike kühm seal all, kanderaami peal oli Smirnova. See tundus tema keha pikkuse jaoks liiga väike, enamus alusest oli tühi ja rihmad, mis olid tugevalt üle pruuni kattekile tõmmatud, tundusid üleval hoidvat vaid õhku. Kui ta karjus näis ta alati meie pikkune, isegi kui ta istus. Kui kummaline väike naine ta oli.

„Ma tahaks, et ta minu peale praegu väga vihane oleks…“ sosistas Paula äkki ja tõmbas ninaga õhku nagu hoiaks ta pisaraid tagasi.

„Mina ka.“ Vastasin vaevukuuldavalt ja neelatasin. Müksasin teda kergelt, et teda liikuma saada ning läksin end riidesse panema.

Kui ma korterisse jõudsin ja ukse enda järel kinni lükkasin, sain aru, et mu põsed on märjad. Ma ei mäletanud, et ma oleksin nutnud, kuid sellest hoolimata olid väikesed vaevu tajutavad pisarad voolanud üle mu põsenukkide ning rippusid mu lõua küljes nagu tillukesed pärlid.

„See naine ei olnud muud kui tüütus!“ ütlesin endale peeglis otsa vaadates, ent kohkusin kohe kui hirmsasti see kõlas. Tõmbasin hommikumantli hõlmad koomamale, sest mul hakkas järsku väga külm.

Vahetasin kähku riided, et vähegi sooja saada ning läksin tööle, ilma et oleksin midagi söönud või kohvigi teinud. Ma lihtsalt ei suutnud praegu.

Ma ei selgitanud Nikolasele, miks ma hiljaks jäin, kuid ta ei küsinud ka. Sättisin end kiirelt leti taha sisse ja jäin tahtmatult luuderohtu põrnitsema, mis üleöö leti servale oli ilmunud.

Ta luges mulle ette, kes tema juurde täna tulema pidid, kuid peale fakti, et keegi oli tulemas, ei registreerinud mu peas rohkem midagi. Kell oli veel vähe, vaevu ennelõuna, ta ei võtnud kedagi enne ühte vastu.

„Tee endale kummeliteed.“ Nõudis ta äkki ning ma taipasin, et ta oli mind viimased kümmekond minutit kõrvalt jälginud. „Ülevalt neljas, paremat kätt.“

Heitsin talle küsiva pilgu, ent nõustusin vastumeelselt. Mulle ei meeldinud kummeli maitse ei lapsena ega nüüd, kuid mul oli vaja midagi.

„Mis juhtus?“ küsis ta samal ajal kui ma kraanist vett lasksin. „Tülitsesid kellegagi?“

Me teadsime mõlemad väga hästi, kui ta ütles kellegagi, mõtles ta selle all konkreetselt Augusti. Mu sõber oli talle silmnähtavalt vastumeelt ning ma ei saanud just väita, et August tema vastu soojemaid tundeid peidaks.

„Ei, ei midagi sellist.“

Ta noogutas, nagu taibates, et see pole üldse tema muregi ning tõmbus juba tagasi kui ma endalegi ootamatult tõe välja ütlesin.

„Mu naaber leiti täna hommikul surnuna.“

Ta tardus paigale ja vaatas mulle jahmunult otsa.

„Tuli välja, et ta on nädala jagu juba surnud, kuid kellelgi ei tulnud pähegi kontrollima minna.“ Lisasin tuimalt. „Üleeile oli üüripäev. Eks ta selle pärast läkski vaatama, et kuhu ta raha jääb…“

„Surm ei ole kerge.“ Ütles ta lõpuks kui oli mu vaikides ära kuulanud. „Isegi kui tegemist pole lähedase inimesega.“

Turtsatasin ebameeldivalt, meenutades tahtmatult oma võigast kokkupõrget omaenda peegelpildiga ning sain veel sõnasabast kinni. „Ta polnud kellelegi kuigi lähedane.“ Vastasin vastumeelselt ning pressisin huuled kokku, et ülejäänu enda teada jätta. Surnutest halba ei räägita, ta ise ütles mulle nii.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s