Kohvipood – 1. oktoober, 2009, neljapäev

Ma läksin ta hauale. Ma ei mäleta, kuidas mul õnnestus välja uurida, et ta Laiusele maetakse, kuid sinna ma lasin Augustil end viia.

Kuid galantsusel on piirid ning Augusti oma sai otsa hetkel kui me kirikuaiani jõudsime. Ta ei jätnud autotki seisma.

„Näe,“ sikutas ta oma põuetaskust rahakoti ning ulatas mulle sealt 50 krooni, „see peaks sind koju tooma kui sa ükskord mõistusele tuled!“

Võtsin selle solvunult vastu, ma polnud arvestanud, et pean raha kaasa võtma.

„Ma juba ütlesin sulle, et tahan vaid mehele austust avaldada!“

„Enne seda Brešnat sul küll sellist mõtet ei olnud!“

„Bedrišek! Ja ei, ma ei mõelnud sellele enne. Kuid see ei tähenda, et ma austust ei võiks avaldada! Oleksin niikuinii matustele läinud, kuid ema korraldas need nii kiiresti, et ma ei saanud!“

„Ja nüüd saad?“ põrutas ta vihaselt.

„Nüüd saan!“

„Sa teed seda ainult bossile pugemiseks!“ ei andnud ta alla, üritades mind ümber veenda.

„Ja sina minu ärritamiseks! Ma ütlesin, et lähen!“

„Siis hakka minema!“

„Mul ei lähe kaua, tuled ehk kaa…“ üritasin uuesti, kuid ta ei lasknud mul lõpetada.

„Tuled bussiga!“

Hüppasin autost välja ja lõin ukse pauguga kinni ning mu tuhin kadus kummide vilinal, millega ta mööda teed kadus.

Surnuaial ei tohiks vaielda, meenutasin karmilt ning üritasin lõõgastuda. Veel vähem karjudes.

Kõndisin vaikides mööda klibust teed kuni nägin eemal mitut mustas mantlis kuju ning värsket kääbast, mille peal olid säravpunastest nelkidest pärg. Kuna nad olid seal ainukesed, ei olnud erilist vahet, et ma seal kedagi ei tundnud.

Nad lahkusid sealt vaid mõni hetk enne kui piisavalt lähedale jõudsin, et midagi öelda. Fredrick, Nikolas ja veel mõned inimesed.

Ka üks naine. Ma ei märganudki teda ennist, ilmselt seisis ta meeste ees. Noor oli ta, minust vaid paar aastat vanem ja elegantselt riides ja ma üritasin palavikuliselt tuttavaid jooni leida kuni ta mind üllatunud pilguga uuris. Imelik oli kellegi matustel palavikuliselt hirmu tunda, ega me teise matuselisega sugulased polnud. Imelik oli, et ma ei näinud kedagi oma suguvõsast, ei ema ega tädisid.

Õnneks lahkusid nad teist teed. Sundisin end rahunema – isegi kui nad nägid mind, ei lugenud see ju midagi. Ma tulin oma sugulase matustele. Kontvõõrana. Kutsumata.

Läksin nende järel kääpale ning seisin seal hetke ja hingasin sisse värske haua lõhna.

„Kaaslasele kesk ajaloo keerdkäike.“ Lugesin ühe pärja pühendust. „Sõbrale ja kaaslasele.“ Lugesin teiselt.

„Eleonor? Ma arvasin sa ei tundnud Kolesnikut?“

Kuulsin enne ta samme killustikul, kuid ta hääl mu kõrva ääres tuli sellest hoolimata üllatavalt lähedalt.

„Ei tunne.“ Nõustusin vastumeelselt ning asetasin kaasa toodud gardeeniad teiste pärgade kõrvale. Need polnud küll matuselilled, kuid millegipärast ei tahtnud ma täna hommikul muid osta. Ta haud oli kummaliselt hall. Nagu Augustist vähe poleks, nüüd arvab tema ka, et ma tegin seda vaid talle pugemiseks.

„Su ema isegi ei öelnud, millal matused on.“ Jätkas ta madala kurgutoonil. „Inimesi ei kaevata tavaliselt üles, et nad saaks maetud sinna, kuhu nad seda esialgu soovisid.“

Mu sõrmeotstel hakkas külm. Kas ta mattis mu vanaonu ümber? Keeldusin talle otsa vaatamast. Vaatasin hoopis naist, kes minust eemaldus, ebalevalt teda saatva mehe küünarnukile toetudes. Ta piilus aeg-ajalt selja taha, silmitses mind põgusalt. Ta nägi nüüd välja noorem kui enne, haua kõrval seistes. Küllap oli see matustest, kalmistul olid kõik vanemad. Isegi kaheaastased lapsed olid kui miniatuursed väärikad täiskasvanud, keda ootas ees seesama saatus, mis äsja tabas nende ema-isa – vanemate kaotus.

Ma kuulasin kuidas Nikolas kindaid kätte tõmbas, kiirustamata, surudes naha tugevalt ümber igat sõrme.

„Leiab ta siin rahu?“ küsisin, üritades vastikustundest mitte välja teha.

„Ta oli siit pärit.“ Vastas ta ning asetas käe mu seljale, nagu märgiks, et on aeg minema hakata.

„Vähemalt ta perekond teab, kus ta on. Nad olid sellega nõus?“ küsisin lihtsalt vaikuse katteks. Linde oli siin palju, kuid nad vaikisid enamasti, nagu kokkuleppe korras. Surnuaed ikkagi, siin ei otsita elu taga, siia peidetakse elu.

„Perekond?“ Ta ühmas tõsiselt. „Teie oletegi ta perekond.“

„Ei, ma mõtlen ta naist, lapsi.“

„Tal polnud neid. Hetkel olete veel vaid teie ja te ema.“

Ta rõhutas seda nagu otsides mõttekaaslast, kes nõustuks, et mu ema oli liiga agar teiste elu korraldama. Ammugi kui nad juba ise maamullas olid. Ma ei saanud ju oma ema maha teha, eriti võõra ees, kellega mul polnud peale töösuhte midagi ühist.

„Ta lubas mu kohtusse kaevata.“

Jep, see kõlas nagu minu ema.

„Kahjuks ei saa ma valida, keda ta kohtusse kaebab.“ Andsin mürgiselt mõista, et ma ei soovi seda vestlust edasi arendada. Ma ei laskunud nii madalale.

„Loomulikult,“ nõusuts ta viivitamatult. „Ma mõtlesin lihtsalt hoiatada, juhuks kui ta oma ähvarduse teoks peaks tegema.“

Ühmasin tujutult, see tegi omamoodi naljagi ning südames hoidsin ma talle pöialt, juhuks kui ema peakski oma mõttesähvatuse teoks tegema. Pole hullu, kinnitasin endale, ehk läheb tal see vastik mõte üle.

Me jõudsime ta tumesinise auto juurde. Ülejäänud seltskond seisis ja ootas. Fredrick ajas end oma masina najalt püstigi nagu tervituspost, millega Pariisis kihutajaid ohjeldatakse. Ta ilmselgelt ei oodanud mind siia. Tabasin, et teised võtsid ta liigutusest tuld ning hetk hiljem tundsin end kui sissekanne entsüklopeedias, kus ma sobisin illustreerima sõna „kahtlane“.

„Ma viin su koju?“ pakkus Nikolas viisakalt minu ja mind põrnitseva lipuvarda vahele astudes.

Vaatasin talle üllatunult otsa.

„Ei, pole vaja.“

„Sa oled autoga?“

Hingasin sisse ja mõtlesin juba midagi teravat, sest Augusti käitumine ajas mul praegugi veel hinge täis, kuid raputasin vastuse asemel pead. „Ei, ma lähen bussiga.“

Ta vaatas mind pikalt tummalt.

„Sellise külmaga?“

„Miks mitte? See on väike koht…“

„Sa istud ees.“ Teatas ta pikema jututa ning hakkas ees minema.

„Ma just…“

„Ma võin su ju Jõhvis maha panna kui soovid?“ segas ta vahele ja jäi seisma.

Mida ta öelda tahtis?

„Siit ei lähe bussi, ainult Jõhvist läheb ning seegi tuleb alles õhtul kaheksa paiku. Karin tahtis bussiga tulla.“ Selgitas ta. „Kui sa meiega ei taha tulla, peaksid vist Augusti järgi kutsuma?“

Ühmasin kohmetunult, kuid ei öelnud midagi. Ta muutus selle peale valvsaks ja kortsutas kulmu.

„Sel juhul tuled meiega. Ma ei jäta sind siia üksinda keset põldusid mingit bussi ootama.“

Ta keeras selja ja hakkas uuesti minema. Ma vaatasin talle jahmunult järele, hirmunult jaheda maa külge aheldatud. Mind ehmatas kui ärritunud ta selle peale oli, et August mu siia jättis. Ta isegi ei teadnud, kas ma olin seda ise palunud või oli see Augusti algatus. Kuid kuna ma teadsin tõde, ei suutnud ma maha salata vastikut piinlikkust, mis mind närima jäi, taibates, et August oleks saanud hoopis teistmoodi käituda ning džentelmenina mind mu raskel retkel saatma tulla. Mis sest, et talle see ei meeldinud. Minu pärastki oleks võinud ta oma uhkuse pooleks tunniks alla neelata.

Ma ei tahtnud nendega minna, ma tundsin end siiski kontvõõrana, kuid siia ma ka jääda ei tahtnud. Päike loojus juba varakult ning pimedas mingit oletatav bussi oodata, mida ei pruukinud tullagi, oleks olnud puhas lollus.

Fredrick põrnitses mind. Ta uuris mu samme, mu musta mantlit ja tuulest räsitud põski. Kuid ta ei öelnud midagi ning laskis mul ilma etteheideteta autosse istuda. See suurendas mu süümepiina, sest nüüd tundsin ma selgelt kui valesti August oli käitunud ning kui teistmoodi ma ikkagi olin. Kui teistsugune August oli.

Nikolas istus autosse. Jälgisin peeglist kuidas teised end tumerohelisse Hondasse sättisid. Kõigepealt Kariniks kutsutu, siis Fredrick. Must Mazda täitus ülejäänud seltskonnaga ning sõitis meie ees minema.

„Fredrick on veel pahane.“ Konstateerisin lühidalt.

„Ta saab sellest üle.“

„Tõesti?“ Raske uskuda. „Tead?“ alustasin väljakutsuvalt. „See geeniasi, mida Fredrick nii oluliseks peab.“

Ta keskendus juhtimisele. „Mis sellega?“

„Arvestades mitu põlvkonda minu ja vanaonu vahel on… On ju võimalik, et ma kannan endas lahjendatud versiooni oma vanaonust, eks? Ma ehk polegi nii halb?“

Ta puhkes südamest naerma.

Kui keegi räägib oma astraalkogemusest, siis nüüd ma tean, mida see endast kujutas. Ta naer tabas mind kui haamer, mis mu hinge kuhugi kaugele autost välja lennutas. Lausa roosiline oli näha, kuidas ma end oma tulevase tööandja silmis loodusseaduste osas täielikuks nulliks tegin.

 

„See on väga hea.“ Teatas ta ja piidles mind kõrvalt, üritades ilmselt määrata kui tõsiselt ma seda praegu mõtlesin, mis mu suust välja vupsatas. „Ma ütlen talle edasi.“

„Ma ei taha Fredrickiga raksu minna enne kui ma teda üldse tundma saan õppida. Ta tundub heasüdamlik.“

Nikolas noogutas.

„Fredrick on praegu veidi tundlik. Ütleme nii – Kolesnik polnud halb inimene, kui midagi, siis ei muud kui ekslik. Lihtsalt ta viimane trikk, see… „ ta jäi äkki vait. „Aga nüüd aitab sellest. Mees on surnud. Fredrickiga saab samuti kõik korda. Ma luban.“

Ma polnud päris sama meelt, kuid uskusin teda.

Järgmised pool tundi veetis ta mind intervjueerides, nagu ta alles kaaluks minu kandidatuuri. Kui ta kümme minutit enne Tartut vaikseks jäi, olin veendunud, et olin suutnud teda veenda oma sobimatuses, sest mul puudusid nii erialased teadmised kui kassaaparaadi kasutamise oskus. Keeltest rääkimata –inglise keelt ma isegi mõikasin, tänu seriaalidele, vene keelest sain aga aru ainult oma eriala piires ning kunagi õpitud soome keelest olid vaid riismed järgi.

Pole hullu, lohutasin end, esmaspäeval lähen ikkagi kohale. Siis seletan, et ta võiks mind vähemalt nii kaua tööl hoida kuni ta sobivama inimese leiab.

Ta pidurdas järsku, tõmmates mu ohutusrihma valusalt pingule. Heitsin talle küsiva pilgu, Nikolas oli seda nägu nagu tahtnuks paar kõvemat sõna öelda, kuid ta hoidis end tagasi. Ta vaatas otse ning hetk hiljem järgisin tema oma, juhtides silmad tumesinisele autole, mis meile väravas nagu püssist ette lendas.

„August!“

Mu rihm oli kinni ega tahtnud liikuda, enne kui Nikolas selle ise lahti päästis.

„Eleonor, oota…“

Ma ei kuulanud teda, vaid astusin uksest välja. Nägin Augusti ehmatus kui ta taipas, et ma autos istusin, kuid kohe asendus see vihaga, millega ma viimastel päevadel agaralt tutvust sain teha. Ta tagurdas veidi ja sõitis meist mööda, sundides Nikolast oma ust koomamale tõmbama.

Vaatasime kuidas ta ümber nurga kadus, enne kui julgesin uuesti Nikolase poole vaadata.

Hoidsin pilgu maas ning lükkasin ukse kähku kinni. Mul polnud sõnu, et Augusti hirmsat käitumist vabandada. Ta oli tänasega rebinud mu hingest tüki ning sellega halastamatult mänginud ja see ei meeldinud mulle põrmugi.

„Eleonor!“

Vaatasin talle otse silma.

„Esmaspäeval tuled?“

Kortsutasin kulmu, sest ei osanud kohe mõelda, kuhu ta mind kutsus, kuid siis sain oma mäluga kontakti ja noogutasin. Ta kõlas murelikult.

„Mis kellaks?“

„Kümneks.“

Kuna ma ei öelnud rohkem midagi, istus ta oma musta masinasse ning sõitis minema. Vihma hakkas tibutama ja see sundis mu lõpuks tuppa minema, kuid tahtmist eriti polnud.

 

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s