Kohvipood – 29.09.2009 teisipäev

Otsisin paaniliselt panga järjekorras oodates oma id-kaarti kui mu mobiil järsku ereda häälega paanikanuppu meenutas. Kuna ma pidin olema järgmine, kõlas selline vahelesegamine eriti julmana. August helistas. Oli laupäev – ilmselt unustasin temaga kohtumise ära.

See mees on siin.“ Ütles ta ilma peenutsemata.

Ma pillasin käekoti pauguga põrandale kui ma seda kuulsin. Mind hakkas ta telefoni etiketi puudumine juba häirima. Teinekord polnud tal mingit paanikat, kuid viis, kuidas ta oma kõnesid alati alustas, pani mu südame hirmust põksuma.

„Mis mees?“ ei saanud ma aru ja korjasin ärritunult koti üles. Kohas, kus sind ümbritses hiirvaikus, ei olnud selline tähelepanu eriti ebameeldiv.

Venelane, väidab, et sa käisid eile tema juures.“

„Kes?“ ma vist kuulsin valesti. „Ma pole ühegi venelase juures käinud, vähemalt mitte eile…“

Üritasin meenutada kõiki neid kohti, kus ma eile läbi käisin, kuid kuskil ei suhelnud ma venelastega, ainult eestlased ja tš… Fredrick? Bedrišek?

No ta igatahes väidab, et käisid ja jätsid oma rahakoti ka veel sinna! Rahakoti, kus on sinu kodune aadress!“ lisas ta madala kurguhäälega.

Keerasin otsa ringi ja läksin otse pangast välja, sest mul polnud enam mõtet kaarte kinni lasta panna kui need nii kenasti ise minu ukse taha tulid.

„Ma tulen kohe sinna!“ Lubasin ja tahtsin mobiili taskusse lükata.

Aga mida ma seni teen?“

Ma vaevu kuulsin seda ja tõstsin telefoni kõrva äärde tagasi. „Pakud talle kohvi? Ma tulen nii kiiresti kui saan.“

Kümme minutit hiljem olin ma tagasi ja lükkasin ähkides korteri pruuni tepitud ukse lahti. See oli seal viimane jäänuk korteri eelmistest eludest, mil see oli sisustuse tippklass. Minu lisandid talle piirdusid filigraansete ristikheina meenutavate trukkide lisamisega. Uks ise oli korras ja mina mitte nii rikas, et talle mõni moodne asendaja leida.

„Nii et te peate poodi?“ kuulsin Augusti kähisevat häält. Ta oli veidi külmetunud ja kandis isegi salli ümber kõri, et inimesed pärimise jätaksid. Talle tuli au anda – ta vähemalt üritas viisakaks jääda.

Jäin paugu pealt seisma, kuid pausist, mis jutuajamisse tekkis, sain aru, et mu tulek ei jäänud märkamata. Sikutasin kiiresti sügiskingad jalast ja viskasin koti väikesele mänguasja kastile, mille ma kingade jaoks olin kodunt kaasa võtnud.

„Õhtust!“ astusin seina tagant välja ning üritasin sellest pentsikust nägemusest mitte erutuda. Nikolas istus sügavale vajununa mu beežil diivanil ja August tema vastas, samuti sügaval tugitooli kangakurdude vahel. Need toolid polnud mõeldud meestele, kes tahtsid üksteise üle valitseda või aristokraatset isalõvi mängida, vaid naisele, kes armastas padjakuhjadesse mattuda ja ennast sinna unustada. Mulle.

Naeratasin tahtmatult ning teenisin Augustilt kohe hukkamõistva kõrvalpilgu. Jätsin selle tähelepanuta ja vabandasin hilinemise pärast.

„Te unustasite oma rahakoti poodi.“ Tõusis Nikolas ja ulatas mulle mu rahakoti, mis selle ajani tema kõrval diivanil oli lebanud.

Võtsin selle masinlikult vastu ning tänasin teda. Ta muigas. Ma ei suutnud pilku ära tõmmata ega otsustada, oli see eilse pärast või Augustist, kelle ülim armukadedus tema juuresolekul järsku õitsele lõi. Oli kummaline teda pärast eilset tsirkust uuesti näha. See pidi olema ikka eriti piinlik kui ta mu mapi ja koti eest leidis kui ta tagant ruumist naasis. Lisaks kiirele vallandamisele pidi ta nüüd tegelema ka koti tagastamisega.

Tajusin, et ma ei tunne kohvi lõhna.

„Kohvi?“ pakkusin hirmuga pooleks ning andsin talle viipega märku uuesti istet võtta. Muie ta näolt ei kadunud ja see tegi mind juba murelikuks.

„Ma ei tulnud kauaks,“ ütles ta ja sättis end mugavalt istuma tagasi. Ma ei vaadanud selja taha, kuid aimasin selgelt, et kumbki neist ei jälginud praegu mind, vaid teineteist.

„Tõesti?“

Mul hakkas külm kui see Augusti suust välja vupsas, nagu süüdistus. Ma polnud varem teda nii armukadedana näinudki, isegi mitte siis kui keegi avalikult mulle klubis lähedale puges. Võrreldes Talvoga, kes Heleni elu nii mõnelgi korral armukadedushoogudega põrguks muutis, oli ta lausa kullatükk! Ja ometi häiris Nikolas ta igat keharakku niivõrd, et vaene mees oli surmkindel kaotuses, mis teda ees ootas.

Imelik mõeldagi, arvestades, et siin polnud mitte midagi. Ma hindasin Augusti sõprust ja lähedust rohkem ega olnud nõus seda iga ettejuhtuva äkkarmumise vastu vahetama.

„Ma tulin küsima, kas ta saab esmaspäeval alustada.“

Sundisin end lusikatäisi lugema ning hingasin kergendustundega.

„Oleksin helistanud,“ vabandas ta kiiresti, „kuid ta jättis rahakoti maha ja kuna ta maja jäi niikuinii tee peale…“

„Mida te õieti müüte, mister Bedrišek.“

„Nikolas, palun.“

„Nikolas.“ Nõustus ta vastumeelselt ning võttis kruusi, millega ma kergelt ta õlga puudutasin. See oli ekstra kange, et ta mürgist keelt veidigi taltsutada.

„Vastavalt seda, mille järgi kliendil vajadus on. Taimsed ravimid peamiselt.“

„Hiina meditsiin?“ küsis August huvitult. Ta oli üks nendest, kes uskus, et tänapäeva moodsal ajastul pidi kogu ravimisprotsess olema rangelt arstide käe all. See polnuks esimene kord kui meil selle üle vaidluseks läks ning ma andsin kerge peanõksuga talle märku, et ta ka praegu seda teemat ei puudutaks.

Ulatasin vaikides Nikolasele tema kruusi ja nägin veel hetkeks kuidas ta pilk mind ja Augusti kiirelt hindas.

„Kuidas te oma poodi kutsute?“ üritasin teemat muuta. Ta muigamine häiris seda enam mida kauem ta seda tegi. „Ma ei näinud poe ees silti.“ Selgitasin juhuks kui ta aru ei saanud.

Ta võttis mult tassi ning mõtles hetkeks kohvi silmitsedes.

„Kohvipood.“ Vastas ta kahtluseta. „Aga kohvi me ei paku.“

Ma polnud enam kindel, kas mu otsus sinna tööle minna oli õige. Vaikus, millega August seda naljakatset tervitas, pani mind kahtlema, kas ma tegin õieti, et temaga nõu ei pidanud, kuhu ma ennast tööle pakun.

August jäi istuma kui ma Nikolast ära läksin saatma.

„Su onu oli hea mees.“ Pööras ta end järsku ringi ja vaatas mulle otsa. „Tal olid omad vead,“ lisas ta mõtlikult, „kuid ta oli sõber ja häid sõpru pole kunagi liiga palju.“

Ta noogutas ning astus välja, rebides käepideme mu käest ning sulgedes ukse enda järel. Seisin seal tummalt edasi. Ta avaldas mulle kaastunnet inimese eest, keda ma isegi ei tundnud ja mul oli häbi. Ma polnud õige inimene selliste avalduste jaoks, need pidanuks minema inimestele, kelle jaoks ta oli tähtis, tema lähedastele.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s