Kohvipood – 28.09.2009 esmaspäev

Kaks päeva hiljem saabus koos ümbrikuga, mis mulle koju kätte toodi. Kulleri poolt. Saadetis koosnes kahest ümbrikust üksteise sees. Imestasin, mida see endast kujutama pidi, kuid ta vaatas mulle sellise näoga otsa kui ma kohe talle allkirja ei anna, viib ta paki postkontorisse tagasi. Veidi pahane, sirgeldasin talle lõpuks ikkagi nõutud nime paberile ning avasin sealsamas püstaku uksel kirja.

Väiksema ümbriku külge oli kirjaklambriga kinnitatud kollane silt: „Teil pole vaja kohale tulla, me saadame te asjad postiga.“

Kortsutasin kulmu ja keerasin väiksema ümbriku ringi. See nägi välja samasugune nagu need, mida Kiil paari päeva eest jagas ning mu hinges kihvatas.

Ta saatis mulle koondamisteate. Posti teel. Teisisõnu ta vallandas mu.

Ma teadsin, et ma polnud enam mustertöötaja, kuid Heleni eest välja astumise eest ei saa ju mind veel vallandada, ega ju? Arvestades tooni, millega ma seda tegin, ehk sai küll, kuid sellegipoolest vihastas see naine mind aina enam, sest see oli juba teine alatu tegu selle nädala jooksul! Eriti ärritavaks osutus aga see paberitükike mu koondamisteate küljes, mis oli sulaselgelt ühe preili käekirjaga. Need e-d, mis olid l-ga sama kõrged ja j-d, mille konks jooksis sisse kaks rida allpool olevasse teksti. See oli see primadonna vastuvõtulauast!

Oma kättemaksuaktsiooni süvenenuna ei lasknud ma end esialgu häiridagi faktist, et mind vallandati ning ma läksin tagasi üles, haarasin teepealt postkastist kaasa oma hommikused lehed ning läksin oma väiksesse kööki teed jooma, uudiseid lugema ning ristsõna lahendama.

Alles siis kui tee oli otsas ja mu silmad pingutustest hoolimata kellal püsisid, sain aru, et ma olin endale paraja augu kaevanud. Ma tahtsin tööl olla, mitte kella kümne paiku hommikul flanellmantlis jalgu kõigutada. Millest ma üüri hakkasin maksma? Sööma? Lõbustusteta sain ma veel hakkama, sest peale Augustiga kohtingutel käimise polnud ma ennegi teab mis kultuuriinimene, kuid see äkkrünnak, mille ma Kiilile eelmisel päeval korraldasin, ähvardas mind suisa peavarjuta jätta. Uue koha leidmine polnud praegu kerge ja hambaarsti amet ei olnud just amet, mis võimaldas laialdast  tööpõldu.

Kuulsin kusagil mantli taskus telefoni helisemas ning tõttasin selle juurde. August helistas, et uurida ega ta millestki valesti aru ei saanud. Teda ja tema töökohta! Ma kippusin unustama, et me kohtusime ju läbi tööstuskindlustuse ja selle, et ta töötas meie firmaga.

Kuidas see sul küll õnnestus? Sind ei olnud esialgses nimekirjas!“ nõudis ta ärritatult.

„See oli üsna eksprompt.“ Üritasin selgitada, kuid ta ei lasknud end sellest väga häirida ja jätkas hoopis tõsimeeli pahaselt.

Miks ta sind lahti laskis? Kui see on mingi üleastumine, me saame selle vastu võidelda!“

„Ma kardan, et mitte.“

Miks?“

„Ma vist olen ise selles süüdi.“

Mismoodi?“

Ojaa, eks sa seleta seda inimesele, kes igapäevaselt vallandamistega tegeleb.

„Ta koondas Heleni ja ma läksin temaga sellest rääkima.“

Teise inimese vallandamisest? Oled sa hull?“

Piisavalt, mõtlesin tusaselt.

 „See polnud õiglane.“ Üritasin vaikselt päästa mis võimalik, ent loobusin, saades vastuseks ta päheõpitud seletuse, miks ma tegin äsja oma karjääri hävitava käigu. Ma elasin väikeses linnas ja eriti väikseks jäi see siis kui su töökohas oli paar latatara.

Kas ma tulen sulle järgi? Lähme lõunale ja haarame paar pitsat või midagi.“ küsis ta äkki hästi vaikselt ja nii murelikult, et mu südamesse torgitud nõelad olid hetkeks kadunud.

„Ei, pole vaja.“ Sosistasin kuvalt. Tal oli õigus, kuid ma eelistasin oma kurvastamist teha üksinda, nii et ta kalkuleeriv ja turvaliselt täiskasvanulik pilk mind jälgida ei saanud. „Ma hakkan kuulutustelehte lugema. Ehk on seal midagi.“

Õige mõte,“ nõustus ta, „parim, mida praegu teha, on endale uus töökoht leida.“

„Nägemist. Ma helistan õhtul, eks?“

Selle lubadusega panin mobiili ära ja pressisin selle sügavale mantli taskusse tagasi.

Augusti helistamine andis just mu elule valusa ent vajaliku lõpulöögi.

Tuulasin läbi nii sõnumilehe kui soovilehe kuulutused, mida ma internetist lugeda sain. Isegi CV suutsin ma pärast pikemat pingutust kokku panna ning salvestada ilma suuremate äpardusteta. Sellest innustatuna toppisin ma end kõhklematult tumehalli kontoriseelikusse, kuid sellega mu hoog ka rauges. Ennest seal niimoodi peeglist põrnitsedes, rinnahoidjas ja seelikus, mis mulle kohe kindlasti ei sobinud, sai mulle paugu pealt selgeks, miks see seelik nii kaua mu kapi põhjas oli kopitanud. Ma ei sobinud kontoritööks. Kahe knopka eest ka mitte.

  Ajasin seeliku maha ning jätsin ta sinnasamasse põrandale enne kui tagasi kapi sügavustesse sukeldusin ja sealt palju nägusama riideeseme välja tõin. Ma ostsin selle ajal kui lillelised mustrid seemisnahal polnud veel moekuritegu, kuid olin üsna enesekindel, et mu kena tagumik on selles ainult õnnelik. Pealegi peab ju intervjueeritav ennast mugavalt tundma.

Toppisingi selle selga ning otsisin kiiresti juurde hallikamat tooni käisteta paari suurema rohulible sarnase triibuga pluusi ning hunniku käevõrusid, mis seda kenasti täiendasid.  Olin tulemusega poole rohkem rahul ning kuigi see polnud viimane mood, nägi mu istmik selles ka pärast viit aastat üllatavalt hea välja, isegi esinduslik.

Printisin portsu CVsid välja ning asusin oma kahtlast teekonda läbi kitsaste põiktänavate, otsides kuulutustes antud aadresse ja helistades läbi telefoninumbreid.

Lõuna paiku ei viitsinud ma enam kohalegi minna vaid ainult helistasin. Istusin rikutud tujuga üksi lossivaremete kõrval välikohvikus ning mõtlesin tusaselt kas siin räpases urkas mõni töökoht pärast tudengite naasmist üldse veel alles oli. Kuus kohta, kus ma kohale läksin, olid töökohad täidetud juba enne kui leht trükimusta nägi ning neli, kuhu ma helistasin ei olnud palju targemad. Ühte vaba töökohta ma teadsin, kuid mu põrgulik suuvärk oli selle ise vabastanud.

Siin peab veel mõni koht alles olema, midagi, mida ma teha saan, midagi, kuhu Helenit pakkuda kui ma ise ei sobi.

See mõte ehmatas mind. Ma ei olnud samariitlane, kuid see naine oli mul hinges kinni nagu õde, kellega mind iialgi ei õnnistatud. Mu südamevalu oli seda hullem, et ma tegin oma väljaastumisega talle olukorra hullemaks ning nüüd polnud temalgi enam kohta, kuhu naasta kui majanduslik olukord paremaks läks.

Ehk see ikka polnud nii, üritasin ennast lohutada, ta ei saa ju Helenit vallandada kui ta koondamise juba kord välja on kirjutanud. Olin endale ikka korraliku pahanduse kaela vedanud ning esimest korda üle tüki aja vedanud endaga kaasa ka teisi ja see oli väga halb tunne, mis pani mu pea palavikuliselt huugama, samas kui kaela kattis külm higi ja hirm ähvardas silmad rõhuvast valust plahvatama panna.

Pidin ma selle Bedrišeki juurde sel hommikul minema!

Bedrišek!

Haarasin pintsaku, jätsin kohvitassi alla piisava summa ning jooksin lossi juurest laskuvat treppipidi kuni tänavani, mis otse poekese juurde viis. Seal sai mul võhm otsa, kuid mu lootus töökohale oli tagasi.

„Palun tee nii, et ta poleks veel kedagi leidnud!“ sonisin umbkaudseid palveid jumala poole kuni jõudsin poe ukse ette ning seal seisma jäin ning kerge liigutusega juuksepahmaka korda seadsin.

Sirutasin väriseva käe ukse poole ning lükkasin selle kerge liigutusega lahti. Ma polnud mõelnudki, mida ma talle ütlen või kuidas ma üldse seda esitlen, et ma tahaks oma onu töö üle võtta.

„Tule kohe!“ kuulsin kellukesele seekord vastust ning ma tardusin paigale. Mu suu kuivas ja mu eluisu oli otsas. Sundisin kätt ust lahti laskma ning see vajus mu selja taga kinni tagasi. Kardina varjus oli veepahinat kuulda.

Olin kindlalt väitnud, et ma ei tulnud siia müüjaks kandideerima, kuid siin ma nüüd olin ning sunnitud omaenda sõnu sööma. Suhkruploomide moodi need igatahes maitsma ei hakanud.

Kardina tagant ilmus nähtavale pikk konksus ninaga tüüp, nühkides südikalt käsi.

Vaatasime ehmunult üksteisega mõne minuti tõtt, enne kui ma taipasin talle veidigi naeratada ja sammu lähemale tegin.

Ta naeratas vastu, ilmselt polnud tal aimugi, kellega tal tegemist oli. Anonüümsus oli tõepoolest vähehinnatud vara, tõdesin mõnuga ja asusin oma tulekut selgitama.

Olin peaaegu uksest väljas kui mind armutult sisse tagasi nügiti. Nikolas jõudis tagasi ja minu arust väga kehval ajal. Hetk veel ja ma oleksin pääsenud, jätnud selgitused järgmiseks hommikuks kui ma tööle tulin.

„Mida sina siin teed?“

„Ta tuli müüja kuulutuse peale, mille me raadios maha hõikasime.“ Valetas Fredrick armutult mu selja taga ja ma seisin ehmunult tummalt Nikolase ees ega osanud reageerida rohkem kui mu võimusesse oli antud. Pressisin mapi CVdega ihule lähemale ja teenisin sellega ta silmade tähelepanu, mis hetk hiljem mind kingaotstest pealaeni mõõtsid.

„Ma pole kuulutust raadiosse saatnud.“ Andis ta sapiselt mõista, ikka veel kahevahel, miks ta mind uuesti seal nägi pärast eelmist tsirkust, mis me läbi tegime.

„Mina panin!“ raius Fredrick edasi ja hakkas tegevust otsides uuesti käsi kuivatama.

„Kas tõesti…“

Ta muie ajas mu hingamise lõplikult lukku ning enne kui ma täiesti alla andsin ja ehmatusest minestada kavatsesin, andsin endale aru, et sel juhul ei saa ma kindlasti siin tööd ning hetkel oli see ainus, mis seisis minu ja sotsiaalabi vahel.

„Katseaja tegin ma juba läbi,“ pakkusin kähinal ja kehitasin õlgu, kuid ta luges mind kui avatud raamatut ja puhkes südamest naerma.

„Tõesti, seda sa tegid, Eleonor Remmel.“

Mida ta sellega mõtles? Et ma tegin selle läbi või mitte? Vaatasin ehmunult talle järgi, suutmata ukse pealt ära astuda.

„Ta ei kuulu kandidaatide hulka, Fredrick.“ Teatas ta järgmisel hetkel külmalt ning ühines sõbraga leti taga.

„Miks mitte?“

„Ta on Kolesniku väike hõimlane.“

Oi seda musta masendust, mis mind sel hetkel tabas ja Fredricku kolinal vastu riiuleid saatis! Millega ma selle ära teenisin? Millega?? Ma polnud veel õieti töölegi saanud kui ta mind juba vallandama kippus. Millega Kolesnik hakkama sai, et ta nii varmalt mind selle eest karistama asus?

Ei, ei, ei lähe läbi! Ma ei kavatsenud mingil surnud sugulasel oma elu ära rikkuda! Mul oli seda töökohta vaja!

„M…ma isegi ei tundnud seda meest!“ põrutasin ehmunult ja tulin leti juurde tagasi. „Jah, ta oli mu vanaonu, kuid ma ei teadnud temast midagi enne kui mamma käskis siia ütlema tulla, et ta surnud on!“

Vaikus, mis mind seal tervitas oleks isegi rotil teises linna otsas karvad hirmust püsti ajanud. Ma ei saanud aru, mida ma valesti ütlesin – mees oli surnud ja ma ei tundnud teda karvavõrdki!

„Te olete sugulased,“ ütles Fredrick tõrjuvalt, „sellest mulle piisab.“

„Mulle küll mitte!“

„Geenid ei valeta, kullake, see, et te…“

„Mis sajandist sa oled, et selle peale oma teooriaid paned? Geenid annavad meile ehitusmaterjali, kuid see, mispidi ma selle kokku mätsin on minu asi! Ma ütlesin, et ei tundnud seda meest – kuna me pole kordagi kokku puutunud, ei saa meil ka ühist pinda olla, on nii?“

Otsisin Nikolase näost abi, kuid see ainult muigas omaette mullis. Vägev. Jäin hetkega vaid ja astusin sammu tagasi, taibates kui vähe mu sõnavõtud neid kahte mõjutasid ja jätsin oma mapi lauale.

Fredrick kadus tagaruumi, näol selline ilme nagu oleksin ma teda sügavalt solvanud. Kui ma teda petsingi, siis mitte halva eesmärgiga. Kust ma teadma pidin, et mu vanaonu selline tõbras oli? Saatsin teda pilguga kuni kardin ta selja taga alla vajus ning pöörasin pilgu ära. Nii ma seda ei mõelnud.

„Miks sa tegelikult tööd otsid?“ küsis äkki Nikolas tõsiselt, äratades mind mu enesehaletsusest.

„Tegelikult?“ kui kummaline küsimus. „Mind lasti lahti.“ Ütlesin ausalt ja vaatasin talle otsa. Ta saaks sellest varsti niikuinii teada, miks seda ikka varjata?

„Ja sa tulid otse siia?“ uuris ta edasi.

„Ei,“ raputasin pead, „kuid siin oleks vähemalt osaliselt minust kasu?“ pakkusin loobunult. „Mu kõrvaleriala oli farmatseutika.“

See tekitas tas vist kaastunnet, sest ta noogutas arusaavalt.

„Mäletad sa sellest midagi?“

„Võib-olla.“ Punastasin ja mõtlesin hetke. „Mitte eriti.“

„Miks sa töötuna end arvele ei võta?“

Naeratasin ebalevalt, kuid ei vastanud. Kui ta veel kuuleb, et mu au ei luba mul ilmuda oma mehe töökohta end arvele võtma, siis saadaks ta mu kättemaksuks vist just seda teed.

„Ma eelistan töökohta.“

Ta noogutas ning ma soovisin talle head päeva, enne kui oma piinliku olukorda veelgi hullemaks ajasin. Ta ei öelnud selle peale midagi, vaid ühines oma sõbraga kardina varjus, öeldes talle midagi tšehhi keeles, mis pani ta sõbra nii südamest karjuma, et mu minek sai hoopis uue hoo sisse. 

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s