Kohvipood – 24.09.2009 neljapäev II

Uudis teatatud, lahkusin ma sealt üsna kiiresti. Tema esimene reaktsioon asendus kiiresti ehmatusega ning kuigi ta nägi enesekindel välja, oli see siiski silmnähtavalt suur löök. Vähem kui tund aega hiljem olin ma aga juba samas meeleolus nagu peksa saanud koer.

Olin üllatunud kui Kiil mu hilinemist tähele ei pannud ning sinine vihk ainult tervitades minust mööda vuhises. Põhjus, miks ta nii hajevil oli, saabus aga juba samal õhtul riietatuna süsimusta, kaasas pakk ümbrikuid ning nägu, mis sobinuks surnumatjale.

Jälgisin kuidas ta tuli, kiirustades kunstripsmetega bravuuritarile paar soojemat sõna ütles ning siis esimese kutsumise peale Kiili kabinetti kadus. Ta tunduski veidi üleslööduna, kui ma sellele tagasi mõtlesin, nagu läheks õhtul teatrisse. Tüdruk vaatas talle samuti järgi, nägu selline peas nagu varjataks riigisaladust ning mu süda hakkas valutama.

Kõigil oli täna kiire, nad ajasid patsiente segamini, asjad kukkusid ümber ja kõige otsa hakkas tuletõrjehäire karjuma, kuid isegi see ei vähendanud pingeid. Olin ise kahjuks samasugune, ma teadsin, et kiirustan liialt, kuid teadmisest jäi väheks ja kokkuvõttes ei suutnud ma end ikkagi taltsutada või maha rahustada.

Ühtlasi ei saanud ma Bedrišeki näoilmet peast kui ta kuulis, et vanaonu oli surnud. Ma oleksin ju võinud tema juurde jääda, mõne lohutava sõnagi öelda, ent ei, ma pidin sealt kohe ära tulema, et tööle jõuda.

Teinekord ma vihkasin oma tööd. Just selle paindumatuse pärast, mu elu oli selle tõttu tihtipeale korrast ära – hilinetud lõunad, äraöeldud kohtumised Augustiga, teatrisse minekud. See nimekiri oli pea lõputu ning hetkel ei teinud sellele mõtlemine mu päeva sugugi paremaks. Ma olin paremat väärt, mu sõbrad korrutasid mulle, et ma olen paremat väärt. Aga kust sa võtad selle parema?

Päeva lõpuks ei teadnud ma enam, kas mu sisikond keeras kergest viirusest või pingest, kuid kui Marileid ükskord inimesed kohvilauda kutsus, olin ma juba korralikult haige. Kuid isegi sünnipäev ei võinud mööda minna ilma uue hoobita.

„…ja selle tõttu tulebki mul nüüd teile kätte anda koondamisteated.“ Lõpetas Kiil oma kümneminutilise halamise ning hakkas vaikuse taustal meile ümbrikuid kätte jagama.

Kümme ümbrikku. Nende hulgas nii koristajaid kui spetsialiste, kuid mitte see 19-aastane, kelle ta suvel asendajaks palkas. Ta andis koondamisteate hoopis Marjele, kes oli valvelauas töötanud juba kuus aastat. Ootasin, millal ta järjega minu juurde jõuab, ent ta voolas must  mööda ilma mulle otsa vaatamatagi ning ulatas ümbriku hoopis Helenile.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin olnud rahul, oleks see ümbrik mulle sülle potsatanud, kuid oli täielik ebaõiglus see Helenile anda kui me valvelauas üks vähekogenud bravuuritar oma kunstripsmeid plinkis. Helen oli professionaal, kelle puudumine võis valusalt kätte maksta.

Sellepärast ta seal siis istuski kui surnumatja samal ajal kui teised Marileidile õnnitlusi jagasid. Ma olin nii vihane, et kohalikud armeepoisid oleksid punastanud, oleks mul julgust olnud praegu suud lahti teha, kuid ma jäin hiljaks. Hetkel kui ma Heleni hallilt näolt pilgu kõrgemale sain aitas mees talle eesruumis juba mantlit selga. Skandaal, üks korralik maad raputav skandaal oleks selle naise korralikult tegelikkusesse raputanud. Jooksin talle järgi, kuid eesruumis olid veel mõned kliendid ja ma ei saanud sõnagi suust. Nad vaatasid mind kaastundlikult ja ma tõmbusin masinlikult tagasi, sulgedes enda ees ukse.

Istusin tagasi Heleni kõrvale. Ükshaaval tõusid mu kolleegi püsti ja kõndisid minema. Kohv oli veel kuum, kuid praegu ei hoolinud sellest keegi.

„Mida ma nüüd teen?“ küsis Helen lõpuks kui ta uuesti rääkida suutis. „Kui Talmo sellest kuuleb…“

„Midagi ta ei kuule!“ segasin vihaselt vahele. Olin kindel, et kui ma homme ta mõistusele toon, ei ole Helenil millegi pärast südant valutada.

„Muidugi kuuleb! Gustav räägib temaga iga päev, kas sa arvad, et ta jätab midagi sellist oma isale mainimata?“

„Sa ei ütle neile täna midagi.“ Keelasin, pahane, et ta mind ei uskunud. „Mitte enne homset.“

Ta paanika kadus korraks ja ta uuris mind murelikult. „Mida sa teha kavatsed?“

„Homme.“

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s