Kohvipood -24.09.2009 neljapäev

Kui ma järgmisel hommikul varakult, üheksa paiku tundus mõistlik, ennast Tõnissoni ja Haava nurga peale vedasin, ootas mind ees üllatus. Seal polnud nimelt poodi. Ei ühtegi silti, ei ust, mille tagant paistaksid särama löödud letid või tuttavad plastikusse peidetud jubinad.

Aken oli, kuid selle peal ei olnud midagi rohkemat kui väljapanek paksulehelisi taimi ning väike sinine hiina siidiga kaetud karp. Uks oli, kuid ka see oli vana, kolmas kiht õlivärvi maha koorunud, paljastades võika kollase alustooni ning selle alla maetud punase. Selleni viis kaks lohku tambitud astet ning roheline lible, mis läbi prao päikese poole küündis. Et uks ikka majaga sobiks, oli keegi oma noore käega selle kõrvale beežile seinale maalinud kollasega oma allkirja ning noole viisakalt uksele suunanud.

Sirutasin siis ka käe viisakalt ukse poole, ent tõmbasin selle ehmunult tagasi, sest uks vajus ise lahti, kuid nähtamatutest jõududest polnud haisugi. Kell ukseava kohal kõlises kutsuvalt.

„On siin kedagi?“ küsisin viisakalt ning astusin sisse, tähelepanelikult jalad just nendesse lohkudesse asetades, mis mu eelkäijad sisse olid tallanud ning ootasin. Keegi oleks pidanud selle aja peale juba reageerima, kuid eesruum jäi tühjaks.

Sulgesin ukse ning ruum täitus uuesti kellahelinaga, kuid seegi ei äratanud kellegi tähelepanu. Tuba ise oli väike, vast paar meetrit lai, kuid tihkelt apteekrikabinette täis, mille vahele paksema talvemantliga poleks pääsenud. Igal sahtlil oli peal ladinakeelsed nimed, millest võis oletada, et härra Bedrišek tegeles paraja musta turu apteekerlusega. See oli ka kõik, mis sellele viitas, sest kapipealsed olid eranditult puhtad.

Midagi mulksus kardina varjus, mis seisis paksust tumedast puust riiulite vahele improviseeritud ukse ees. Õhk oli paks lõhnadest, kuigi väljas ei seisnud ühtegi nõu, mis võinuks sisaldada selle allikat. Üllatavalt kodumaine, selline heinane, sauna viha lõhn.

Kuna leti ees, mis meenutas pigem baariletti, seisis samas stiilis baaripukk, võtsin sellel istet ja jäin ootama – kui uks oli lahti, ei saanud poe omanik kuigi kaugel olla. Asetasin käekoti põrandale enda taha, sest kuigi ma olin väiksemat sorti naine, ei tähendanud see siiski kandevõime vähenemist ning mu komme kanda endaga kaasas hiiglaslikku moona ajas nii mõnigi kord mingi marru.

Kuulsin uuesti kella selja taga helisemas ning pööras silmad vaguralt ukse poole. Sisse astus kulleri riietuses kolmekümnendates mees, kelle käes olev lai pakk tegi sisenemise kohmakaks. Ma olin teda paar korda varem näinud, kuid ei suutnud hetkel paika panna, kus? Uurisin teda tähelepanelikumalt, ent tänu ta suurenokalisele mütsile oli see pea võimatu. Alles mulle otsa vaadates sain aru, et see oli Tarmo, mu üliagara majanaabri poeg. Ma ei tundnud teda isiklikult, sest ta ema polnud just meeldivamaid naabreid ning ma pidasin paremaks ta teelt kõrvale hoida, nähes pealt, kuidas ta pidevalt me teise ühise nabrinna kallal võttis. Iga pisimgi asi jäi talle hammaste vahele.

Ta laskis uksel kinni kukkuda ning tormas edasi, tõstes silmad alles siis kui oli leti juurde jõudnud.

„Tere!“ alustas ta hetk  peale põhjalikku hinnangut, mille ta varjamatu huviga mulle andis. „Nikki pole?“ küsis ta kohe, kuid ei oodanud mu vastust ära. „Pole hullu, siis võtad ise vastu. Kirjuta alla!“

Ta virutas paki võõralt kajava pauguga letile ning ulatas mulle saatelehed.

Kortsutasin kulmu. Ta ei tundnud mind vist ära.

„Te olete millestki valesti aru saanud,“ parandasin ta eksimust, „ma ootan härra Bedrišeki, kuid ma ei ole müüja.“

„Jäta jama! Ainult inimene, kes teda kardab, kutsub teda niimoodi! Nik ütles, et ma saan paki täna ära tuua! Kirjuta alla!“

„Ei mõtlegi.“ Teatasin ilma igasuguse viisakuseta. „Ma ei tööta siin, seega ei saa ka pakki vastu võtta. Te peate härra Bedrišeki ära ootama.“

„A’ kus Kolesnik on?“

„Kes?“ Ahjaa, ta mõtles vist mu vanaonu. „Te mõtlete seda vana meest, kes siin töötas?“ uurisin rõõmuga, lootuses midagi rohkemat selle mehe kohta teada saada. Ema ei suvatsenud mulle isegi ta nime öelda kui ta kogu ülejäänud vajaliku info mulle edasi andis.

„Teda ikka. Mis mõttes, töötas?“

Ta astus sammu mulle lähemale ning ma nägin nüüd selgelt seda parkunud ümmargust nägu, mida ma siiani vältida olin suutnud.

Selgitasin kiiresti olukorda ning ta näost oli näha, et see tuli talle üllatusena.

„Millesse?“ uuris ta kurvalt. Ta ilmselt tundis teda, ehk olid nad isegi sõbrad.

„Ma ei tea. Vanadusse?“ pakkusin sarmikalt õlgu kehitades, sest millesse vanas eas ikka surrakse? Isegi südame puudulikkus on siis juba pika elu lõppakord.

Ta kortsutas kulmu, kuid ei öelnud rohkem midagi, kirjutades ise saatelehele alla, rebis selle hooletult oma mapi vahelt ning lükkas paberi otsapidi paki alla. Ta pomises omaette, et peaks keegi tema käest küsima, ta küll minu kandidatuuri ei toeta ning lahkus enne kui ma solvudagi jõudsin.

Ta kadus kuhugi paremat kätt, kuid minuti pärast ilmus vasakult akna taha järgmine paar mehi, kes huvitasid mind rohkem. Nad vaidlesid omavahel ning kohati tungisid läbi õhukese akna üksikud sõnad, kuid mis ilma ülejäänuta tähendasid vähe ning peagi ei olnud nende pealtkuulamine enam huvitav. Välimus oli õnneks rohkem meeliköitev ning peagi oli mu huvi taastatud, hoolimata närivast süütundest, et ma oma kallimat nii truudusetult kohtlesin. Mehed teevad seda, eks? Ma võin ju ka kui ma seda avalikult ei tee, on nii? Meeste truudusetus ei pannud mind selles end paremini tundma ning hetk hiljem loobusin sellest sootuks ja üritasin tähelepanu millelegi muule suunata. Näiteks küüntele ja mustusele nende all, kuid seegi oli hukule määratud.

Nad ei tahtnud kuidagi vaidlusega ühele poole saada, seepärast jätkasin nende uurimist, lubades endale rohkem vabadust lasta silmadel rännata, sest ma tegin seda teadlikult mittepetmise eesmärgil. Kui naljakalt see kõlas!

Pikem neist tundus rahutum, nagu oleks tema see, kes sai just häiriva uudise omanikuks. Ta kammimata hobusesaba rändas pidevalt ringi ümber ta kaela ning konksus nina, mis paistis kogu ta tegevusele ette jäävat, sest ta pidi pidevalt selle külge kinni jäänud juukseid sealt ära sikutama.

Lühem oli lihtsalt kummaline. Midagi ta juures oli valesti, kuid ma ei saanud aru, mis mind täpselt häiris. Ehk ta kurguni tõmblukk või taha kammitud mustad lokid, mis läikisid sinna pandud geelist. See nägi välja nii ülepakutud, et tekitas külmavärinaid. Sinise triibuga dressipluus, mida ta seejuures oma pika musta mantli all kandis, oli kui maasikas vahukooretordil. Pöörasin pilgu ära, sest sellest mittepetmisest ei tulnud praegu midagi välja, hormooniori ma juba olin ja selle orjaks ma ka jäin. Kasutasin hetke ja sättisin maast võetud käekoti tagasi õlale. Olin kindel, et üks neist tuli kohe sisse, sest miks nad muidu otse ukse ees vaidlema jäid?

Uks avanes ja sulgus ning ma pöörasin end veidi, et näha, kumb neist sisse tuli. Rasvaste juustega tüüp. Kõigele vaatamata kiirgas ta sarmist, mille mittemärkamiseks pidi pime olema. Hetk hiljem tundsin ma kõhus kihelust ning ma tõdesin reedetult, et nägemine on mul veel tipptopp.

„Hommikust,“ alustas ta tugeva slaavi aktsendiga, mis meenutas mulle midagi idaeuroopalikku, „saan ma teid aidata?“

Ta ei kõlanud eriti lahkelt ning voltis käed rinna peale risti nagu teda pahandaks minu seal olemine. Kortsus kulmud ei aidanud sellele põrmugi kaasa.

Üritasin naeratada, kuid see oli ebaõnnestunud sõprusesobitus.

„Vabandust, härra Bedrišek, uks oli lahti.“

„Te tulite töökoha asjus, on nii?“ Ta jäine olek hajus veidi, kuid viis kuidas ta kiirustades oma mustad kindad käest kiskus ja need oma mantli taskutesse peitis, enne eesriide taha kadumist, andis mulle märku, et ta paha tuju ei olnud veel kaugeltki otsas.

„Töökoha asjus?“

„Jah!“ karjus ta riide tagant ning karjumine tegi ta aktsendi veelgi teravamaks. Tema arusaadavus sellest õnneks ei vähenenud. „Arvestades, mida ma just kuulsin, on töökoht selle, kes esimesena end pakkuma tuleb!“

Kas ta siis juba kuulis vanaonu surmast? Või mõtles ta seda vaidlust, mida ta konksninaga pidas?

„Millisest tööst jutt käib?“ uurisin ettevaatlikult.

Ta lendas riide tagant uuesti välja, kuivatades käsi, ning vaatas mind kui ilmutist.

„Müüja omast muidugi. Võõras siia naljalt ei satu kui tal just asja ei ole. Ma vallandan selle… Millal see pakk siia toodi?“

„Paari minuti eest.“

„Sa andsid selle eest allkirja? Neetud. Ma…“ ta tormas tagaruumi, sonides midagi slaavi keeles, millest ma mõistsin vaevu mõningaid vandesõnu. Eitasin ta süüdistust, kuid ta naasis mantliga ja seda selga ajades vaatas mulle suuril silmil otsa, ise midagi oma keeles seletades, kuid ma ei saanud mõhkugi aru peale selle, et ma kaotasin kohe võimaluse talle vanaonust rääkida.

„Ma ei räägi seda keelt!“ põrutasin pahaselt kui ta must mööda purstis, selles kummalises keeles mulle mingeid juhtnööre jagades.

„Ptüi!! Ära müü Martinile Coniumit ja kui Kalman tuleb, ära osta talt midagi – see sunnik petab ka oma vanaema, oleks see naine veel elus! Võta seda kui katseaega!“

„Ma ei tulnud siia…“ Ta ei pannud mind enam tähelegi ja jooksis minema. „…müüjaks.“

Virutasin vihaselt rusikaga vastu lauda. Ma ei tulnud siia müüjaks! Ma ei teadnud, millega ta siin isegi äritses ja veel vähem, kes on Martin ja mis seos tal selle kooniumiga oli! Mu käele tegi löök igatahes haiget. Tegemist oli paksu tammepuust letiga ning selle vastu tagumine mõjus seda valusamalt mida sügavamale selle ehtsus mu peakoorikusse läks.

Panin käekoti pukile ja masseerisin haiget saanud kätt. Kui ta nii külalislahke oli, siis tuli seda ära kasutada. Mitte väga kurjasti, lubasin endale, kuid kusagil siin oli kindlasti mõni valuvaigistav geel ja kuna ma tema pärast käele haiget tegin, siis tundus see õiglane.

Kuid ma ei teadnud, kust oma otsingutega alustada ning hetk hiljem lõi mu hea kasvatus mu pea selgeks ning mõte minna võõrastes kappides sorima oli kadunud enne kui see juurduda jõudis.

Korraliku inimesena tekkisid mul süümekad ka poest niisama minema kõndimise ees. Ehk oli see enne lahti, sest ta oli poest nii kaugel, et kedagi sisenemas näha? Ja kui ma nüüd lahkun, siis jätaksin ma poe täiesti valveta, avatuks kõigile neile kurjamitele, kellest me minilinn koosnes? Ma vihkasin seda poolt enda juures, oskamatust end eemaldada lubadustest, mis mulle peale suruti. Sellised ei lõppenud iialgi hästi.

Mühisesin nagu teekann, mille ma kavatsesin olukorda ära kasutades tulele panna, sest kellegi surmast teatamine peaks ikka toimuma rahulikus toonis, ning sikutasin heleda sügismantli õlgadelt. Võtsin nii selle kui käekoti ning panin need hoopis kardina varjus kapi küljes olevasse nagisse.

Seisin mõnda aega kahe ruumi vahel, võttes endasse, mida neil kahel endast pakkuda oli. Seal taga ei olnudki palju rohkem ruumi kui ees. See oli sisustatud erineva kuju ja värvi kappidest ning riiulitest, tänu millele see tundus täistopitum kui tilluke müügisaal. Kui ennast veidi kallutada, oli näha veel üks uks ning kuna tagaruumis kraanikaussi polnud – ometi tuli ta sealt tagant käsi kuivatades – oli loogiline oletada, et selle ülesvuntsitud krundi taga asus tualett. Lisaks oli seal väike aken, mis paistis päevasel ajal valgust andvat ning keskmist mõõtu akvaarium, kust mind jõllitasid kõige tavalisemad tiigikalad.

Teisele poole kummardudes nägin ma enda ees letti ning selle taha jäävaid riiuleid täis punutud korve, purke, paberkotte ja muud kraami, millesse müüdavat mässida. Laua peal oli kassaaparaat, mis ei sobinud ei ruumi ega ajaga. See oli selline ilmaime, et ma lihtsalt pidin lähemale astuma ja seda katsuma – kuuekümnendate kassaaparaat! Ma nägin sellist viimati muuseumis!

Kui ma isu täis olin vaadanud, otsisin edasi ning sain teada, et kahe ruumi peale ei ole ühtegi telefoniliini, mille abil oleksin saanud töö juurde helistada ja olukorda selgitada. Mu mobiil oli aga nagu ikka mugavalt end öö jooksul tühjaks solksutanud „Tahan süüa! Tahan süüa!“

Leidsin leti alt nii kiirkeedukannu kui kruusi, mille ma bakteriaalsest hirmust igaks juhuks õle pesin. Arvestades puhtust, mis mind ümbritses, oli see ehk alusetu minupoolne süüdistus, kuid ma olin ikkagi hambaarst ja puhtusearmastus oli minusse sisse kodeeritud esimesest kursusepäevast alates. Kohv, mille ma endale lõpuks tegin, polnud eriline elamus, kuid käis küll.

Tunni ajaga õpib inimese kohta nii mõndagi kui igavusest siin-seal raamatu serva kergitada. Ta kirjutas ja rääkis tšehhi keeles, seega oli ta suure tõenäosusega selle riigi kodanik ning ma ei saanud mõhkugi aru, millest ta kirjutas. Kogu info. Kassat ma ka kasutada ei osanud, seega kui keegi isegi oleks tulnud midagi ostma, oleksin saanud ta viisakalt minema saata ning teha suuri siniseid silmi.

Kui mu esimene, loodetavasti viimane klient uksest sisse sadas, pressides oma hiiglasliku kõhu vaevu-vaevu läbi väikese ukse, hakkasid mu käed higistama ja otsaesine tuikas hoiatavalt. Millesse ma ennast mässinud olin? Ma polnud üldse kursis, mida siin müüakse ning kõige tipuks pidin ma olema hoopis teises linna otsas, torkima kellegi kaariesest halli hammast ja etteheitvalt pead vangutama!

„Nazdar!“ alustas ta viisakalt ning jätkas tšehhi keeles, kuid ma ainult naeratasin ebalevalt ning ootasin hetke, millal ma saan talle vahele puistata, et ma ei tunne nende emakeelt. Ta sai sellest vist ise aru, sest pärast mu piinliku õlakehitust jätkas ta juba minu kodukeeles.

„Sa oled siin uus, ma ei mäleta sind.“ Ütles ta meelitatult, uurides mind nagu kass Alice’i lugudest.

See tundus kahtlane, kuid ma ei hakanud asja keerulisemaks ajama ning otsustasin selle ainuma korra kaasa mängida. Eks siis härra Bedrišek pärast ise tegele selle segadusega, mille ta sundis mind looma. Ma lootsin vaid, et mul ei õnnestu kedagi vahepeal ära mürgitada. See olnuks äärmiselt ebameeldiv.

„Ma hoian poodi kuni härra Bedrišek tagasi tuleb.“

„Oo!“

Silmad, mis mind nüüd suurelt uudistasid, andsid mulle mõista, et iga kord kui ma mehe perekonnanime välja ütlesin, saatis see teistele kodeeritud signaali nagu ma kardaks teda. Mõtlesin kui mõttekas oleks talle selgitada, et ma ei saa karta inimest, keda ma isegi ei tunne, ent loobusin sellest mõttest juba eos.

Ta oli meeldiv ning jättis hoopis sõbralikuma mulje kui Bedrišek, kuid ta üdini mesimagus olek oli lääge. Mehed olid minu jaoks sünnist saati koerlased, kuid tema kassilik käitumine ajas hirmu nahka.

„Ütle, kas Nik jättis mulle midagi?“

„Kuidas te nimi on?“ üritasin asjalik olla, kuid ma kahtlesin, et ma midagi leian isegi kui ma otsiks. Kelle iganes ta siia pärast mind palkab, pidi väga hästi tšehhi keelt oskama.

„Mind tuntakse Päätrina.“ Tutvustas end kerge kummardusega ning hetkeks välja tulnud päike pani ta rasvased juuksed hetkeks särama nagu oleks tegemist kauni pruuni kastaniga.

Noogutasin arusaavalt ja kummardusin kuulekalt korvikesi läbi otsima. Ta tuli vahepeal leti juurde ning toetas oma koguka keha pukile selle ees.

„Vabandust, kuid ta pole teile midagi valmis pannud.“ Ajasin end püsti. Mida pole, seda pole ja omast lollusest ma seda ka välja ei võlu. Olin veendunud, et mu ees istuv mees teadis väga hästi, et talle pole midagi valmis pandud, kuid ujeduse hetkel mängisin edasi.

„Ehk oskate siiski mind aidata, ma otsin palderjani?“

No sellega ei saa ju metsa panna! Hoidsin end tagasi, et mitte muiata, kuid nimi polnud mulle võõras, Valeriana officinalis ning ühtlasi tõestas Pääter lõplikult, et härra Bedrišek toimetas mingit hiina apteeki.

Asusin vapralt nimetatud taime otsima, käies täielikult läbi kaks riiulitevahe, saatjaks mehe selgitused, miks talle palderjani vaja on ning see, kuidas ta kord kuus seda siit ostmas käib. Leidsin nimetatu lõpuks kolmandast kapist, kus oli kõrvuti lausa kaks Valeriana’t, ühe järel täht o ja teise järel p. Möh?

Võtsin endale tuttavama, o-ga, ning kaalusin tillukesel grammikaalul talle küsitud kakskümmend grammi. Jälgisin silma nurgast kuidas ta varjamatu õhinaga igat mu käeliigutust jälgis, isegi ta jutt takerdus ning lõpuks ei suutnud ta ilma paki poole vaatamata teha muud kui mulle vaid maksta ja koos pakiga kiiresti lahkuda. Ma ei tea, palju see tegelikult maksis, kuid ta viskas mulle summa letile ning kuna ta midagi tagasi ei tahtnud, pidasin seda täpseks summaks.

Võtsin viiekümnese rahatähe näppude vahele ning vaatasin seda vastu valgust – see oli ikka meeletu summa kahekümne grammi palderjani pulbri eest!

Oma esimese tehingu õnnestumisest veidi rohkem julgust saanud, võtsin ma uuesti leti taga pingi peal istet ning jätkasin kohvi joomist. Bedrišek ei tulnud veel pool tundi ning ma läksin juba närvi. Mul polnud hommikuks küll ühtegi plaanilist haiget, kuid olin kindel, et Kiil tekitab sellest ikkagi probleemi.

Viimaks oli tassi põhjas seisnud kohv külm ning minul tuju kadunud. Müüjat! Ma talle teen müüjat kui ta tagasi tuleb! Tema hoolimatu lahmimine läheb mulle niiviisi veel töökoha maksma ja mida ma siis teen? Praegu polnud kerge tööd leida kui sa ühe kaotama juhtusid ning ma ei olnud veel valmis tööturidadega ühinema. Eriti hetkel kui su töökohta ihaldasid mingid teismelise kehaga esmakursuslased, kellel puudus nii töökogemus kui oskused, kuid kelle pidamine oli hoopis hõlpsam. Või kes olid juhuslikult juhatusest kellegi sugulased nagu meie tibi valvelauast…

Lõpuks nägin tuttavat musta mantlit aknast mööda tuhisemas ning Bedrišek tuli sisse, lendas minust mööda ning ilmus hetk hiljem uuesti minu ette. Ta sirutas käed paki järgi, kõverdas sõrmed rusikasse ja peitis need hoopis selja taha, jäädes mind piidlema. Jälgisin teda kogu aeg kõrvalt nagu marutõbist koera – ta tuju polnud põrmugi parem, kuid vähemalt oskas ta end ohjeldada.

„Saite ta kätte?“ küsisin sissejuhatuseks, sest ei osanud kuskilt alustada.

„Kelle?“

„Paki toonud mehe. Tarmo.“

Ta uuris mind üllatunult. „Sa tunned Tarmot?“

„Ta ema elab minu majas.“

Ta kortsutas kulmu, kuid seekord polnud see minu peale. „Ei, ma ei saanud teda kätte. Nii, kuidas siis läks?“

„Kohvi?“ Ta keeldus. „Ma müüsin palderjani. Kakskümmend grammi. Mehele, kes tutvustas end Päätrina.“

Ta muigas ning ma muutusin hetkega valvsaks ning tajusin sügavas kõhuõõnes torget. Mis ma valesti tegin?

„Kumba sa talle müüsid?“

„Kõige tavalisemat, seda rahustavat.“

Ta muie venis edasi naeratuseks. „Sa müüsid talle vale palderjani.“

Kortsutasin pahaselt kulmu. „Neid ainult üks ongi!“

„Ei, Pääter on officinalis’st sõltuvuses, ma müün talle ainult pauciflora’t.“

Vaatasin teda tummalt. Kuidas sai keegi sellest sõltuvusse jääda? See oli ju kerge rahusti, ei midagi muud.

„Ära muretse, edaspidi tead. Eks ta naudi oma trikki mõne nädala, siis saab oma tavalise doosi.“

Vaatasin talle otsa, otse ta helepruunidesse silmadesse ning uppusin nendesse. Pöörasin need tagasi ebamäärasesse kaugusesse. Nüüd või mitte kunagi, otsustasin taas seda töönime kuuldes ning panin tassi vaguralt letile.

„Ma ei tulnud siia müüjaks.“ Kordasin uuesti, lootuses, et seekord on tal veidi rohkem aega mu sõnadele tähelepanu pööramiseks. „Ma tulin Kolesniku asjus.“

Ta astus sammu tagasi ja toetas end vastu kappi nagu oodates halbu uudiseid. Ta ärritus kohe kui ma vanaonu nime mainisin ning see sai tuleneda ainult sellest, et Kolesnik oli olnud ka tema ja konksnina jutu teemaks.

„Mis temast?“

„Ta on surnud.“

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s