Kohvipood -23.09, 2009 kolmapäev

Kui suvel linnas ringi vaadata, võiks uskuma jääda, et tegemist on suuremat sorti külaga, mille keskus koosneb klassikaliselt kohvikutest ja suveriinipoekestest. Arvestades kui kaua võttis aega ühel saladusel linna servast teise jõudmine, polnudki see ehk õhust võetud arvamus. Kuid selle külalinna rahulikkus oli petlik ning mõnda saladust hoidis ta kiivalt enda teada.

Mu suu püsis lukus, kuulates oma pingikaaslase lugu, mille ma ise olin temast välja meelitanud. Naine mu kõrval oli kahekümne kaheksane, vaevu eas, kus hallid juuksekarvad pead ehiksid või kortsud mõrult peegli kaudu aega meelde tuletaks, ent ometi nägi ta oma pruunis jopes välja väeti ja õrn.

„Ja kuidas ta seda seletas?“ küsisin kähinal jope hõlmu koomamale kiskudes.

Olin vaikides kuulanud kogu loo, mida Helen tihkas rääkida, pakkunud aeg-ajalt taskurätti mustast käekotist, mis mind tavaliselt saatis, ning võidelnud tahtmisega naist kogu südamest emmata. Mind hoidis tagasi vaid teadmine, et mu mõtlematu tundepuhang oleks andnud hoopis vastupidise tulemuse, kuid päev polnud veel läbi ning pool tööpäeva alles ees.

„Ta ei selgitanudki,“ sosistas Helen rahulikult, „ta hoidis vaid lapsel käest, jõllitades mind nagu ma hakkaks lapse ees karjuma! Milline siga! Kas ta tõesti arvab, et ma teeksin lapsele midagi sellist? Tüdruk on kõigest viiene! Kui sedagi…“

„Aga Gustav ja Kätlin?“ segasin vahele, meenutades tema oma lapsi, „Kas Talmo neile rääkis? See pidi neile olema tõsine šokk, avastada…“ jätkasin tarmukat, ent tõmbasin tagasi nähes ta halliks tõmmanud nägu. Olin kindel, et andes neile võimaluse, oleks nad sellega isegi päri, suruksid alla oma esmase ehmatuse ja võtaksid ta omaks kui mängukaaslase, kuid see eeldanuks, et Helen ja Talmo aitavad neil sellega toime tulla, kuid hetkel ei suutnud Helengi sellega leppida.

Kui ma küsisin, kus nad praegu on, ütles ta, et leidis odava korteri linna servast, koha, mis polnud lastele küll parim, ent piisavalt kaugel, et Talmo neist ära lõigata.

„Tahad ma olen juures kui sa neile räägid?“

Ta raputas pead.

Kasvanud üles naiste keskel, kes ilma meesteta hästi hakkama said, ei andnud ühe mehepoja kadumine kaua tunda, seda vähem, et sa teadsid ette, et neid ei saa usaldada. Kuid Heleni ja Talmo puhul uskusin ma tõsimeeli, et nende puhul on teisiti. See naine teadis kuidas kodu luua ja hoida, see oli geenidega talle kaasa antud ning eeskujusid oli ta suguvõsas palju. Erinevalt minust ei osanud ta kaotusega toime tulla – mitte, et mina eriline ekspert oleks… Ehk olengi. Ei saanud minagi hiilata korraliku suhte poolest. August oli tore oma sasise oleku ja normaalsusega, pannes mind tundma kui lotovõitja, sest ma olin leidnud endale arvatavasti ühe viimastest normaalsetest meestest, kes minu põlvkonnale veel saada olid, kuid see ajas teinekord üle. Ma olin lotovõitja. Ei midagi rohkemat.

Kuid Helen ja Talmo olid koos nagu unenäos , olin kindel, et nende suhe oli täis seda armastust, millest mina puudust tundsin ja seda rohkem vapustas mind teadmine, et selline ideaalne mees võib olla nii kahepalgeline. Miks ma seda varem ei märganud?

Isegi kui ma oleks varem tähele pannud või teda võõra lapsega näinud tänaval kõndimas, oleksin pidanud enda kohuseks sellest Helenile teada anda ja mida ma siis teinud oleksin? Me oleksime ikka samas seisus kui praegu, ainut selle vahega, et süda tilgub verd otsuse pärast, mille oleksin võinud tegemata jätta ning sellega ehk ühe perekonna päästnud.

Ta nuttis mu kõrval. Kuulsin seda, kuid ei teinud midagi, et teda takistada. Imelik, kuidas süda sellistel hetkedel müüri endale ümber kasvatab. Pole minu mure, saatis ta mulle kohinal sõnumeid, pole minu teha, ta saab sellest üle.

Tema küll, tal olid ta lapsed, kelle nimel ennast läbi elu viia, kuid kas mina suudaksin sellega leppida? Mul polnud ei lapsi ega oskust nullist kodu ehitada. Mul oli majakast, mul oli mööbel, kuid isegi lemmiku hoidmisega oli mul probleeme ning mu südamesse lõi veel praegugi valu, meenutades Tibu, kelle ma olin majja elama asudes sunnitud siiski ära andma, sest mu tööplaan ei võimaldanud tema eest korralikult hoolt kanda.

Mul hakkas külm.

„Me peame tööle tagasi minema.“

Ta ei reageerinud mu kutsele, seepärast ütlesin seda uuesti. Ta tõusis ning hakkas ees minema, kuid enne kui ma püsti sain, helises mobiil ning ma viipasin, et ta ees läheks. Kui mu ema helistas, ei tahtnud ma kunagi, et keegi mu üllatavalt avalikule mobiilile liiga lähedal oleks.

„Hallo?“

„Mitu korda ma olen sulle öelnud, et eestlane ei vasta Hallo! vaid Tere hommikust!“

Ma olin üksi elanud kaheksa aastat, igas aastas on kolmsada kuuskümmend viis päeva…

„Pole õrna aimugi, ema.“

Mul ei olnud praegu aega tema probleemidega tegelemiseks, kuid ta polnud tujus, et lihtsalt vihastada ja mind minna lasta. Ei, ta hääl vajus lodevaks ja ma sain kohe kuulda, miks ta helistas, segades sõnumi kiiresti nii nutu kui sõimuga minu osavõtmatuse arvelt.

Mu süda hakkas kiiremini lööma ammu enne kui ta jõudis oma jutuga matuste korraldamiseni. Kelle matuseid ta korraldama pidi? Millest ta rääkis? Onu? Mul polnud onu!

„Su vanaonu!“

Ma ei olnud külma südamega inimene, ma hoidsin oma tundeid pigem vaka all, kuid seekord ei suutnud ma isegi vaka alla midagi luua. Mul oli vanaonu?

„Ahjah, sa, kullake, ei tundnudki ju teda!“

Kui ma teda õieti ei tundud ja ma ema eluga olin enamasti detailselt kursis, oli kummaline, et ta selle mehe surmast nii liigutatud oli. Aga samas olid nii pulmad kui matused tema jaoks hea aeg ja põhjus kõigile helistada ja kaastunnet nuruda. Piinlik oli, sest ma olin kindel, et ma polnud mitte ainuke, kes märkas, et kellega kaaskontse matuste ajal helistas ta alati tihedamalt kui tavaliselt. Arved olid suuremad ka.

Ma ei öelnud midagi, vaid ootasin, mida ta minult nõudma hakkas. Olin kord üritanud vastu hakata ning keelduda, ent sattusin kohe kogu perekonna halvakspanu alla kui ta selle mugavalt, õpetlikult järgmisel suurkogumisel välja tõi.

„Ta suri nii äkki…“ ohkas mu ema teisel pool telefoni, „nii ootamatult… Ja ma ei saa ka ta ülemust kätte! Mis tähendab, et tänapäeva poel ei ole poel telefoni? No mitte ei saa aru.“

Niisiis, mu ülesanne selle matuse korraldamise juures seostus millegi läbi mingi poega?

„Vaene mees,“ jätkas ta ohates ning ma polnud enam kindel, kellest ta räägib, „ta on kaks päeva pidanud üksi poodi pidama ja…“

Kus? Kes? Mõhkugi ei saanud aru!

„Alusta õige sellest, mis ta nimi on ja kuhu ma minema pean!“ kaotasin kannatuse ja vadistamine teisel pool telefoni jäi vakka.

„Nimi? Nikolas Bedrišek!“

„Meil on sugulasi Tšehhist?“

Kas polnud huvitav ? Matused tõid meie perekonnalukku ikka midagi uut ja huvitavat, oleksin ehk eelistanud midagi sõbralikumat.

„Ei! Härra Bedrišek on su onu koostööpartner! Kui tädi Nata ei eksi, siis nad on koos töötanud üle viiekümne aasta! Kujutad ette? Viiskümmend aastat! Oleks tänapäeval ka nii kauaaegsed töösuhted võimalikud…“

Oleks tõesti, kuid minule, kes ma niigi töö juures hinge vaakusin, ei tähendanud see midagi. „Ma käin homme nende juurest läbi.“ Lubasin  mõrult ning sulgesin telefoni kohe kui ta oli mulle muu jutu sees suutnud aadressi anda. Polnud mõtet kõnet pikemaks venitada kui oli vajadust, vedasin end parem tööle tagasi ning pingutasin veel viimaseid päevi, et viimastki välja teenida.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Kohvipood

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s