Roosisõrmus 7

Mind häirib see pidu, ma ei suuda seda kuidagi moodi endale meeldivaks muuta. David häirib mind. Pidi ta selle jutuga üldse minu juurde tulema? Kõik oli korras ja nüüd…

Kolm tundi peoni ja ma ei suuda majjagi siseneda- seisan juba tund aega silla all ja vaatan, kuidas pimedas särava valgusvihus kallab ülevalt vett alla nagu seisaks keegi sõna otseses mõttes pangega sillal. Jahe on ja mu hingeõhk aurab, kuigi on varajane suvi. Ja laupäeva õhtu kohta liigub väga vähe inimesi ja armunuid, keda siin ikka ootaks. Peidan ennast siin veel natuke, siis lähen.

Ma pole veel riideski ja pidu on nii lähedal. Tavaliselt riietusin juba varakult mõnda oma ürpi, kuid täna puudus mul selleks igasugune tahtmine.

Tõmbasin jope ihule lähemale ja jälgisin tuimalt, kuidas vesi kivide vahel pragudes endale teed rajas ja mu kingakontsale lähemale hiilis. Keegi oli sellest vaevu sammu paremale hiljuti koni maha visanud. See tundus oma kujult nii värske ja täiuslik, et see ei saanud mitte üle tunni vana olla. Ka ila selle otsal polnud veel jahtunud ja ära auranud. Kolm sammu sellest vasakul seisis seina vasta toetatuna kergelt karvase olekuga puidust nelinurkne kepp, mis ähvardas iga hetk ümber kukkuda, kuid mingi ime läbi seda siiski ei teinud.

Nägin endale lähenemas kollases jopes vanemat meest ja siniste käistega vihmakeebis väikest tüdrukut. Laps vadistas lõputult oma juhtumistest ja vanaisa- isa jaoks oli ta minu meelest natuke liiga hallipäine- kuulas põnevusega, pigistades tugevamalt noore piiga kätt, mis tema sõrmede ümber oli kangestunud. Mees juhtis tüdruku must kaarega mööda, nagu kartes, et ma olen narkomaan või joodik.

Ei saa just väita, et ma sel hetkel palju parem välja nägin, sest ma polnud öö otsa sõbagi silmale saanud ja mu silmaalused olid üsna sinised. Tunne oli ka nagu peksasaanud koeral. Pühkisin veepritsmed, mis juustelt silmadesse langesid ära ja surusin ennast tugevamini vastu rõsket seina. Niiskus tungis vaikiva kindlusega läbi mu riiete ja mul hakkas peagi jahe.

Mobiil mu taskus hakkas värisema ja ma haarasin selle järgi, surudes külmast kanged sõrmed tugevalt ümber masina, nagu kartes, et see sealt välja libiseb ning klõpsasin kolme eri nuppu, enne kui kuulsin tuttavat heli.

„Hallo?“ köhatasin nukralt torusse.

„Kus sa oled?“ konkreetne madal kurguhääl pani mu kõrvakiled kumisema.

„Tere Pat…“

„Sa tead ikka, et sul on kohustused mitte lõbustused, kohustused mis ei kannata enam oodata? Kevin helistab juba kolmandat korda, et teada saada, kas sa täna ikka kohale jõuad!““

„Yes, mommy, I will go…“ entusiasmiga ma täna ei hiilanud.

„Siis hakka astuma!“ ja mobiil lülitati välja.

Tõmbasin mantli endale lähemale ja sirutasin käe välja, et tunda vihmapiisku. Mu nördimuseks ei olnud midagi muutunud.

Tegin esimese sammu vihma kätte, surusin jälgi külma maha ja astusin ka teise jalaga märja kätte. Ja otse keset lompi, nagu hetk hiljem märkasin. Olidki liiga head, et tõsi olla kingad. Põrnitsesin neid, kuid leidsin, et neid polnud mõtet niigi kaua imetleda ja astusin edasi pimedusse, kuhu valgus enam ei ulatunud.

Twilight House’i jõudsin vaevalt veerand tunniga, kuid isegi siis ei suutnud ma siseneda, vaid ootasin värava taga nagu päevavaras. Hoidusin suure leinapaju varju, et Sig mind ei näeks, kuid minu üllatuseks polnudki teda ukse peal.

See julgustas mind natuke, sest olin nii või teisiti hiljaks jäänud ja ma suundusin julgust kokku võttes sinna kuhu lõpuks välja pidin jõudma- majja sisse.

Andsin oma üleriided piigale, kes mind tervitama jooksis ja astusin raskel sammul trepist üles oma nii-öelda kontori poole. Kontoriks ma seda tegelikult ei kutsunud, sest suurt magamistuba väikese eesruumiga kõlvanuks kontoriks ainult teatud elukutse esindajale, kelle hulka ma õnneks ei kuulunud.

Tellisin Kevinilt piparmündi teed ja lasksin Bethi kutsuda, et ta aitaks mul riidesse panna. Ettevalmistused peoks lõppesid tegelikult juba eile, seepärast polnud mul ka erilist kiiret, kuigi teistel paistis liigagi palju tegemist olevat.

Beth saabus kleidiga. Otsustasin täna punase satiinivahu kasuks.[1]

Jälgisin peeglist juukseid kuivatades, kuidas tüdruk seeliku voodile lehvikukujuliselt laiali sirutas ja korseti selle kõrvale valmis pani. Riietusin kiirustamata lahti ja tõusin, et ta saaks mulle alusseeliku selga aidata. Ma ei armastanud seda volangikuhja, kuid ilma selleta oleks pealne satiin sama inetu olnud kui kartulikott.

Me ei vahetanud kahte sõnagi kogu protsessi juures, mis võttis aega pea veerand tundi. Isegi siis, kui ta korsetti selga passitas, ei teinud ma piuksugi. Ta kompis mind iga paari tõmbe tagant korralikult rindkere ja kõhu ulatuses ning pean ütlema, et see oli esimene kord, kui ma ei pidanud õhku ahmima, vaid korsett istus nagu valatult. Paistis, et kolme päeva tagune kärkimine tuli talle kasuks, sest see tüdruk tõepoolest pingutas, et oma kohta hoida. See oli hea, sest oleks olnud tõesti tüütu hakata kedagi uut otsima ja teda välja õpetama ning ma olin täiesti nõus talle uut võimalust andma.

Kleit oli ilus ja hoopis erinev mu tavalistest Viktoria aegsetest kostüümidest. See andis mulle eelise, sest uskusin, et  näitan stiilimuutusega, et ma ei ole etteaimatav nagu vana kits hernekoti kõrval. Seepärast värvisin eelmisel õhtul ka juuksed ära kaotades niigi tuhmunud rohelised triibud ja asendades need puhta ühtlase hirvepruuni tooniga.

Kleit seljas, võtsin peegli ees istet. Kogu see tegevus tundus mulle tuttav. Ehmatasin ennast peeglist vaadates, sest taipasin äkki, et kogu mu elu siin majas oli muutumas rutiiniks. Mõistsin nüüd, miks ma ei suutnud kõigest hoolimata panna ennast millestkigi hoolima- ma olin muutumas tuimaks.

„Preili?“ Beth oli lõpetanud mu juuste harjamise ja vaatles mind imestunult.

Laksasin suu kinni.

„Mis on?“

„On teiega kõik korras, te paistate hajevil?“

Uurisin teda hetke ujedalt ega ta sellega midagi saavutada ei üritanud, kuid taipasin, et nii mõnigi lause tema suust võib olla ka siiras kaastunne, mis pani mind omakorda halvasti tundma, et ma temasse eelarvamusteta ei suutnud suhtuda ja ma noogutasin mõtlikult pead.

„Millise soengu täna teeb, preili? Teil on nüüd nii ilusad pruunid juuksed… Nii harjumatu kohe! Kas jätan nad lahti või…“ Ta sattus taas hoogu kui taipas, et ma ei pidanud tema vastu vimma.

„Tee nagu soovid, Beth, aga tee kiiresti.“ Ütlesin leebelt naeratades.

Ta sattus sellest õhinasse ja surus järgmisel hetkel mulle lokitange juustesse. Sulgesin silmad ja tukastasin kuni ta mulle soengut sättis. Olin tõepoolest väsinud ja tema taas vaba olek rahustas omamoodi ka mind.

Ärkasin üles kui tundsin korraga sooja kätt õlale asetatavat. Avasin ehmunult silmad ja vaatasin üllatunult enda ümber. Pilgutasin paar korda silmi ja hingasin rahulikult välja.

„Te olete valmis, preili.“ Teatas Beth mulle kõrva sosistades ja asetas viimase asjana mulle kaelale hõbedase kee, millel särasid kolmteist kunstteemanti ja keskel punane tehisrubiin. Ta kükitas minu ette ja ulatas mulle purpurses karbis samas stiilis kõrvarõngad.

Heitsin pilgu peeglisse ja vaatlesin ennast rahunenumalt- ta oli mu juuksed osaliselt üles sättinud, nii et vaba osa suurte lokkidena mulle õlgadele langes ja need mõlemalt poolt punase orhideega kaunistanud. Kust ta need küll välja võlus?

Võtsin talt kõrvarõngad.

„Sa oled täna ennast ületanud, Beth.“ Ütlesin talle vaikselt ja kinkisin vaesekesele naeratuse, mis ta näo kohe särama lõi. Lükkisin rasked ehted oma kohtadele ja küsisin siis, palju kell on.

„Poole tunni pärast saabuvad härrad.“ Vastas Beth nutikalt, hoidudes tegelikku aega paljastamast. Mind see eriti ei häirinud kuna olin niigi viimase 24 tunni jooksul kaotanud igasuguse ajataju.

„Kas seltsidaamid on saabunud?“ Nimetasin neid tinglikult nii, kuigi see oli mulle vastumeelt neid nii kõrge tiitliga austada.

„Jah, saabusid poole tunni eest- panevad parasjagu Sinise Varjutuse toas varustust üles.“ Beth väristas õlgu. Ta ei üritanud enam minu juuresolekul mingit hoolimatut tõbrast mängida, vaid jäi aina rohkem iseendaks, mis oli mulle poole rohkem vastuvõetav. Võinuksin teda isegi oma nooremaks õeks pidada kui oleksin kõrvale jätnud kogu selle jama, mis tema ümber tiirles.

Sinise Varjutuse tuba asus Öökuninganna kõrval ja kujutas endast kolme eraldatud sopiga mitte kõige suuremat tuba. Soppe eraldasid üksteisest rasked hallikassinised kardinad. Valguslahenduselt oli see kõige õnnestunum ruum, kuigi sel puudusid täielikult aknad. Teadsin, et kunagi oli Sinise Varjutuse tuba olnud osa Öökuningannast, kuid pärast kummalist õnnetust need eraldati. Ei ole kunagi huvi tundnud, miks.

„Olgu, otsi mulle lehvik, ma arvan, et kohtun lõpuks tänaste kaastöölistega.“ Ajasin ennast kõikudes üles. Olin mahe nagu vaarikamoos! See oli lausa hirmus- ühel vähestest õhtutest kui minust pidi saama karm kuninganna oma valdustes, on mu hääl pehme kui mesi ja enesetunne sama unistav kui jõehobul. Piparmünditee ei paistnud enam mingit efekti omavat. „Ja las Kevin lisab sooja, kuni kraadiklaas näitab 25 kraadi.“

„Jah, preili!“ Ta tahtis juba minema tormata, kuid ma tuletasin talle meelde lehvikut, mida ma ikka veel saanud polnud.

„Oih, vabandust!“ kiljatas ta hirmunult ning hakkas mu lehvikusahtlit läbi tuulama. Tal võttis seekord ainult kaks minutit, et lehvik üles leida ja siis tormas ta juba teist ülesande poolt täitma, samal ajal kui mina läbi vaikse pea pimeda maja Sinise Varjutuse toa poole sahisesin.

Kui püsti tõusin, tajusin raudse kindlusega, kuidas soe õhk mu ümbert lahkus ja mul hakkas jahe. Oleksin hea meelega endale midagi ümber võtnud, kuid see ei sobinud mu karmi stiiliga, mille puhul ma juba niigi kahtlesin, kas ma üldse võimeline olen seda tegema.

Astusin unistavalt Sinise Varjutuse poole, kust kuulsin juba eemalt karjumist. Domina võimutses. See pani mind kulmu kortsutama, sest kuigi ma ise ka mingi hell lilleke ei olnud, ei laskunud ma kunagi nii madalale, et nende peale karjuda.

Laksasin lehviku kinni, lasksin ta rippu ja lükkasin uksed enda ees lahti, lastes nii tuppa hädasti vajatud valgust. Olin kui teisest maailmast kui ma nüüd seda seltskoda nägin- kõik mingil määral riietatud lateksisse, igalt poolt ripnemas mõni nöörijupp või muu liikumist kammitsev ideeke.

„Sa peni! Ma ütlesin, et võta kaasa naeltest vöö!” röökis lateksisse riietatud leedi näost punetades ja virutas tema eest hoiduvale neiule tugeva jalahoobi. „Mitte nahkvöö!”

Köhatasin viisakalt, et tema tähelepanbu võita, kuid sellest polnud abi ja karjumine jätkus.

Kui ta hakkas juba järgmiseks löögiks hoogu võtma, avasin suu ja ütlesin nii valjult ja mahedalt kui suutsin- mu hääl kadus kiiremini kui ma soovisin, külmetuse tõttu ilmselt.

„Liha tuleks ikka hoida puutumatult, et ka härrad neist mõnu saaksid tunda!”

Minisaali tekkis vaikus.

Seisin ikka veel ukseavas, nii et valgus langes mu selja tagant ja see moondas tema pisut nägemust.

„Kes sa selline oled, et sõna julged võtta, lits?” ahmis daam õhku ja tormas juba minu poole, kuid ta ärplemine jättis mu külmaks.

„Leedi Daphne, teile on kiri,” ulatas Kevin äkki meie vahele pisikese hõbedase kirjaga kandiku. Naeratasin mürgiselt ja haarasin kerge liigutusega kirja järgi. Naine ahmis hetkeks õhku ja avas juba suu, et vabandada, kuid keerasin talle varjamatu üleolekuga selja ning astusin mitu sammu neist eemale, sukeldudes ahnelt beeži ümbrikukesse, millel ilutses tilluke käsitsi kritseldatud loorberileht[2]. Sealt libises välja oliiviroheline kaart.

Lugesin pingsalt kaardikest.

„Kevin?”

„Jah preili?”

„Kirjaga tuli kaasa plekkkarp, kus see on?”

Ta sirutas minu poole tillukese plekktoosi, mille külgi ja kaant kaunistasid nõelaga tehtud kaunistused.

Avasin karbikese ja vaatasin nelja ristipeaga tabletti. Laksasin kaane kinni tagasi.

Ma ei osanud midagi öelda, lihtsalt ei osanud enam- kogu oma mitmeaastase kogemuse juures oli tema esimene, kes suutis vähem kui kahekuulise tutvuse juures kõik mu põhimõtted ja tõekspidamised kaalule panna. Olin ärritunud ja kohutavalt pettunud.

Pressisin kirja tugevalt rusikasse kuni see keskelt moondus ning panin selle siis tagasi kandikule koos karbikesega, millega see oli tulnud.

„Vii need mu magamistoa lauale!” käskisin tõsiselt. „Seda ma ei luba!” Vandusin endamisi ja plaksutasin käed puhtaks ja läksin tagasi salongi. Seal käis kogu sebimine edasi vaikuses, kuigi teatud kärkimise saatel.

Seda võisin ma endale lubada,et ta vahetevahel nende peale käratab, kuid lausröökimist ei pidanud ma heaks tooniks ei väljaspool maja ega ammugi siis siin.

Jälgisin mõne hetke nende tööd, enne kui märkasin Kevinit enda poole tulemas.

„Härra soovib teiega enne rääkida, preili.” Ta ei kõlanud just kuigi optimistlikult.

„Milline härra?” kortsutasin kulmu, sest ta teadsi väga hästi kui halb mu nimemälu oli ja ta ikka kippus mulle lähenema lausetega, nagu mingi härra või proua s… Pole tähtis.

„Milline härra, Kevin?” küsisin uuesti, kui vastust ei tulnud.

„Isand David, mam.”

„Kevin!” Ma võisin olla nii mõndagi, aga abielus ma veel ei olnud.

„Vabandust, preili.”

„Kus ta on?” Kohati mind häiris, et ma pidin temast igat infokildu kui tikutulega välja peilima.

„Ta ootab teid salongis, preili. Kas juhatan ta siia?”

„Ei, ma lähen sinna, palu seltsidaamidel kiirustada.”

„Jah, preili.” Ta tegi kerge kummarduse ja lahkus. Tõmbasin kindad, mille vahepeal kätte olin jõudnud panna, uuesti käest ning surusin need tugevalt niiskesse pihku.

Olin minutiga ukse taga, paiskasin pooled enda ees lahti ja tormasin kui tuulispask nende vahelt läbi. Keerasin end järsult ringi, virutasin uksed uuesti enda järgi kinni ja jäin, käed puusas tema haledat selgitust ootama, miks oli ta saatnud mulle neli kahtlase päritoluga tabletti, ilma , et oleks andnud mingitki selgitust nende omaduste kohta.

Ta seisis akna juures ja pahvis uut sõõmu suitsu. Ukse paukumine ehmatas teda veidi, kuid ta jäi siiski rahulikuks.

„Sylvia,” alustas ta mesimagusalt naeratades, heitis mulle ühe ainsa pooluimase pilgu ja pööras siis akna poole tagasi. Ta tundus purjus olevat, kuid selleks olid ta liigutused veel piisavalt koordineeritud. Ma ei mäletanud, et oleksin kardinad lasknud eest ära tõmmata?

„Mis on reegel number üheksa? Ütle mulle, mis on siin majas reegel number üheksa?” ei mingit vastust. „Seltsidaamidele ei tohi midagi sisse tuua!”

„Ma tean,” pomises ta endamisi ja süütas juba järgmise sigareti.

„Miks sa siis midagi sellist teed?” olin omamoodi ahastuse ja üdini pettumuse seisundite vahel.

„Sest… Pidu jääb ära!” teatas ta järsku ja ma märkasin, et ta käsi värises kui ta vaevu süüdatud suitsu visalt postamendil asuvasse tuhatoosi lõpetas.

Vajusin rabatult oma toolile.

„Kuidas palun?” küsisin hetke pärast kui olin suutnud ennast piisavalt koguda.

„Pidu jääb ära,” kordas ta vaiksemalt, kuid ikka veel haavalehe moodi värisedes. „Ma mõtlen… ma maksan kõik kulud, mis on siiani tehtud, et pidu korraldada ja… ja tänaseks tellitud tüdrukud saavad oma tasu…”

Ta pilk eksles üle kogu toa, nagu otsiks see midagi, kuid minuni see ei jõudnud. Ta vältis mu pilku sama kindlalt nagu välditakse muhkkatku.

„Pidu jääb ära,” kordas ta närviliselt.

Hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin palavikuliselt, mis tal küll viga võis olla, et ta nii halb välja nägi- pesemata ja väsinud. Samas tajusin, et mu mõtlemine on hetkel väga pärsitud, sest ma ei suutnud enda  jaoks välja tuua ühtegi mõistlikku seletust, miks visata mu mitme päeva töö ühe hetkega prügikasti.

Mu käsi liikus automaatselt kellale ja ma helistasin seda paar korda, mille peale Kevin pea ukse vahelt sisse lükkas.

Ma ei osanud seda kuidagi öelda või selgitada.

„Teata palun kõigile ,et pidu jääb ära- las daamid panevad oma asjad kokku ja lahkuvad. Ütle, et ma võtan nendega ise ühendust. Teata valvurile, et …” ma ei lõpetanud lauset.

„Kohe, preili.”

Viimane lause võis küll segane tunduda, kuid see oli ainult viisakam väljend selle kohta, et ma lubasin ka oma teenijad koju, tahtsid nad seda või mitte. Olin õnnega koos, et Kevin diskreetne suutis olla ja käske osaliselt poole sõna pealt mõistis.

Kevin kadus ja me jäime taas kahekesi, valgustatuna pisikesest kaminast toolide taga.

„Vabandust,” jätkas ta, kuigi ma olin juba lootust kaotamas, et ta üldse midagi ütleb, „ma oleksin juba hommikul pidanud teatama, aga… ma ei tea- kiire oli.”

Ta ootas vist, et ma talle midagi vastaks, kuid ma ei saanu mõhkugi aru, mis lahti oli.

„Pole midagi, istu.” Pakkusin  nii igaks juhuks ja tõusin, et talt mantel seljast aidata. Imestasin, et ei Kevinil ega Bethil ei olnud seda mõtet pähe tulnud. Garderoobitüdrukuid täna polnud.

Ta vaatas mind kummaliselt kui talle lähenesin, naine kes aitab mehel mantlit seljast võib mõnele eluvõõrale tõepoolest kummaline näida, ja võttis mantli ise seljast ning viskas minu toolile, nii et ma sinna nüüd raudselt tagasi ei saanud istuda.

„Kas te soovite peo edasi lükata?” küsisin, et formaalselt edasi minna.

Ta pilk oleks võinud tappa.

Ma ei saanud enam mitte millestki aru. Ta haaras toolilt kiiresti oma mantli ja enne kui ma reageerida jõudsin, oli ta uksest väljas.

„Mida paganat? Mis ma ütlesin?”

Tormasin talle järgi ja sain vaevu enne treppi tal mantliservast kinni.

„David? Mis on?”

Ta pööras end vihaselt ümber ja lükkas mu oma järsu liigutusega trepile pikali.

„Sa oled kõige südametum inimene, keda ma eales kohanud olen!” röökis ta nii, et maja vappus ja ta vakatas samal hetkel, üllatunud oma hääletoonist.

„Ma ei mõista…”

Ta pea vajus longu ja keha ühes sellega, kuid järgmisel hetkel sirutas ta mulle juba käe. Kahtlesin, kas peaksin selle üldse vastu võtma.

Ta tõmbas mu püsti.

„Steve sai eile õhtul südameataki.” Teatas ta lõpuks oma muutliku tuju põhjuse. „Ja sina pärid mingi peo toimumise kohta.”

See kõlas väga nördinult.

„Anna andeks, ma ei teadnud…” sosistasin ehmunult. Olete kunagi tundnud, nagu kallataks teid veega üle? Sšauhh ja valmis.

Kuidas ma võisin nii tundetu olla? Ja isekas? Aga samas võisin ausalt väita, et ma ei olnud olukorrast teadlik.

Sirutasin käed tema poole, et teda kallistada, ise kartes, et ta selle lihtsa žesti ära põlgab, kuid ta ei teinud seda. Ma ei julgenud enam sõnagi poetada, kartes, et võin järjekordselt orki lennata ja teda sellega haavata.

„Tule,” soovitasin lõpuks ja tõmbasin ta endaga kaasa, tagasi magamistoa poole.

„Ma olen nii väsinud,” ohkas ta endamisi, „olen  nii kaua üleval olnud, et…” ta hõõrus juba niigi punetavaid silmi.

Naeratasin talle kurvalt tunnustavalt ja sulgesin uksed meie järel.

„Ma ei saa aru, ta teeb ju pidevalt trenni…”

Võtsin talt kuue uuesti seljast ja asetasin korralikult kokku murtult toolileenile. Järgmisena harutasin lahti lipsusõlme.

„Ja sööb korralikult.”

Ja asetasin ka selle riideeseme teise kõrvale.

David laskis kõigel sündida ilma igasuguse vastupanuta ja mul ei kulunud kaua, et ka ta kingad jalast saada.

„Tule,” kutsusin uuesti ja tõmbasin teda kättpidi voodini, kuhu ta iseenesest pikali vajus. Tõmbasin talle päevateki peale ja heitsin ise selle siidisele pinnale tema kõrvale, näod vastamisi.

„Ta on kõigest kahekümne seitsme aastane… Minust ainult aasta vanem! Kuidas on see võimalik, et ta saab südameataki…”

Ta pomin muutus aina vaiksemaks ja vaiksemaks, pahvatades siis taas mõneks üksikuks hetkeks ja vaibudes seejärel taas kuhugi kaugele.

Silitasin ta pead.

Pärast järjekordset pahvakut olin ma siiski sunnitud midagi ütlema, kuigi teadsin, et hetkel ei ole sel ka erilist vahet, kas ta mõistis, mida ma öelda kavatsen või mitte.

„Aga vähemalt on ta elus?” sosistain talle otse kõrva.

Ta ei avanud enam silmigi, ainult suunurk tõusis hetkeks rõõmsaks ühmatuseks ja siis järgnes ainult kerge norin.

Jäin ta kõrvale veel veidikeseks ja vaatasin, kuidas ta magas, ent siis tabas mind paanika ja ma ei tahtnud enam tema kõrval olla. Mitte veel, korrutasin endamisi, ma ei või tema kõrval ärgata, kunagi hiljem ehk.

Tõusin ja jätsin ta sinna magama. Võtsin tagavaramantli, mis oli kapinurga taha peidetud ja lahkusin. Valvurile ütlesin veel, et ta mehe enne kella kaheksat hommikul üles ajaks, et too viisakal tunnil veel jalga jõuaks lasta ja jätsin selleks õhtuks majaga hüvasti.

Ma ei tundnud ennast enam nii hirmsa inimesena, vaid lihtsalt inimesena. Omamoodi valdas mind isegi õnnetunne, et olin lõpuks ikkagi õieti käitunud, mida see siis ka tähendama pidi.


[2] Daphne tähendab kreeka keeles loorberit.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s