Roosisõrmus 6

Ma seisin akna juures ja värisesin. Isand Zolte ei lasknudki mind lahti nagu ma olin kartnud, või isegi lootnud. Selle asemel karistas ta mind kahe väga terava piitsahoobiga abaluude vahele. Miks sinna? Sest korset oleks altpoolt löögid üsna ära neutraliseeritud. Löögid olid valusad ja väga geniaalselt paigutatud.

Zolte oli vihane. Ma nägin seda tema pruunidest silmadest. Kuid rohkem piinas mind tema pilgus pettumus, mis mulle osaks sai. Ta ei karjunud minu peale, mõmises ainult vihaselt ja pööras ennast tooli peal ringi. See liigutus ehmatas mind, kuid ma jäin paigale. Olin ükskõik millise tema reaktsiooni ära teeninud ja olin ennast vaimselt selleks ette valmistanud. Sellegipoolest ehmusin ma sisimas iga ta liigutuse peale ja mu kõigutamatu enesekindlus kadus uskumatu kiirusega, samas taktis nagu mu põksuv mehhanism rinnus oma lööke kirja paneb.

Ta kabinet ei olnud suur, piisavalt küll, et ära mahutada maksimaalselt kolm inimest. See oli sisustatud kõige paremas tavas juugend stiiliga, sisaldades kõikvõimalikku kombinatsioone taimedeks nikerdatud  lilledest ja lehtedest. Võiks öelda, et ruum oli hunnitu ja väga pehme oma olemuselt. Ka oli see koht pime saades valgust romantismist pärit maali taha peidetud lambist ja laual ilutsevast pikavarjuga lambist.

Mul oli vaja õhku! See koht lämmatas nii mind kui minu suust tulevaid sõnu, mis üritasid mõttekalt kokku võtta minu paari viimase nädala mõtlematut tegu.

„Niisiis, ta tegi teile tellimuse väljaspool House’i?” küsis ta tõsiselt, olles minu poole seljaga.

„Jah, isand, ta tegi mulle tellimuse väljaspool House’i.” Ma ei leidnud põhjust, miks hakata välja mõtlema vabandusi, mida ta niikuinii ei usuks.

„Ja kuidas on võimalik, kõikide me majareeglite juures, et ta teadis, kes te väljaspool maja olete?” uuris ta edasi.

Ma ei vastanud kohe, vaid pidasin pausi, et lause korralikult läbi mõelda, vahtides seda inetut ollust, mida ta lambiks nimetas. Ta laud oli alati enamjaolt tühi, tehes ruumi suurele pruunide kaantega raamatule, kuhu ta märkis üles kõik, mida ta vajalikuks pidas ja pastakale, mida ta selleks tegevuseks kasutas.

Tõmbasin ninaga õhku ja minu üllatuseks ei lõhnanudki see tolmu ja kopituse järgi, nagu ma mäletasin viimasest korrast kui ma siin viibisin- siis kui ma siia majja tööle asusin.

„Daphne?” ta hääl oli nõudlik. Ta oli üks väheseid siin majas, kes teadis kõigi töötajate tegelikke nimesid, kuid ta ei kasutanud neid kunagi. Et mitte halba eeskuju seada, mõtlesin.

„Minu eelmisele koosviibimisele sattus härra, kes tundis mu ära. Nad on vanad sõbrad.” Ma ei saanud seda kindlalt väita, kuna otseset allikast see teadmine mul ei pärinenud, kuid hetkel sobis see ideaalselt.

„Kas on arvata, et see teadmine, kes te olete, läheb ringlusesse?”

See küsimus oli kohustuslik ja ma raputasin pead. Ma teadsin, et kui läheb lahti jutt, et kas või üks meist on avaldanud kellelegi oma identiteedi, võib nii mõnigi arvata, et see on loomulik ja tüdrukutelt seda pärima hakata. Ärrituda polnud siin midagi.

Talle ei meeldinud minu pearaputus- ta nõudis meilt alati täisvastuseid.

„Ei, mõlemad härrad on maja reeglitest teadlikud ega soovi oma kohalviibimist paljastada.”

„Kas pidu sisaldas diskrimineerivaid seiku?”

Ma ei osanud sellele vastata.

„Sa ikka lindistasid koosviibimise?”

„Jah, isand Zolte, kaamerad olid sisse lülitatud.”

Kõik koosviibimised siin majas olid lindistatud, juhuks kui mõnel külalisel peaks mingeid pretensioone olema või pidanuks keegi üritama majalt midagi välja pressida. Ebaeetiline? Kindlasti, aga samas oli ebaeetiline üldse sellise klubi olemasolu, nii et eetilisusest oli niikuinii asi juba kaugel ja see morjendas siinset rahvast kõige vähem.

Ta jätkas minu küsitlemist veel mõne minuti, laskis mul siis ümber pöörata ja tooli seljatoest kinni võtta ning, nojah, ma ei hakka seda enam kirjeldama. Ainus, mida ma sellest mäletan oli kaks valusööstu ja hetkeline pimedus. Ma ei nutnud, sest olin selle ära teeninud ja kuigi see oli palju rohkem kui ma olin oodanud, kadus valu kiiresti, jättes endast maha tuikavad vermed.

Viimane, mida ta soovitas teha, oli kanda täna salli või vahetada mu õhuline tualett millegi vähem paljastava vastu. Pöörasin ennast rahulikult ringi ja vastasin jaatavalt, kuid läksin samas näost valgeks kui nägin ta käes Cat O’ Nine Tails[1]’i. Vannun, et nägin vaimusilmas, kuidas mu haavad punetama löövad ja neist veri mu rohelisele kleidile voolas.

Lõvisüda oleks äärepealt ära minestanud kui oma ühe uhkema näputöö peal verepritsmeid nägi. Beth, kes mul kleiti seljast ära aitas, tahtis muidugi verist kohta suudelda, kuid antud obadus hoidis teda seda tegemast. Valu oli tagasi ja šokk jõudis mõistusele järgi. Ma keeldusin nutmast, mille peale keha reageeris värisemisega ja kui palju ma ka ei püüdnud seda vaigistada, vappusin ikkagi üle keha nagu mõni külmavares.

„Kas helistan teie tänasele kohtumisele ja lükkan selle edasi?” küsis Kevin areldi, kuid raputasin pead.

„Ei, ma võtan ta vastu.” Surusin läbi hammaste kui Beth nördinult ja ilmselge tahtmisega mulle piina valmistada korsetti koomamale tõmbas, et punast kleiti mulle selga tõmmata.

Niisiis seisin nüüd siin, seljas tumepunane kleit- sest roheline oli tõepoolest kergelt verine- ja õlgadel narmastega veinipunane siidsall.

Kuulsin, kuidas uks vaikselt avati ja Kevin sisse hiilis ning mulle peaaegu kõrva ääres olles lõpuks sosistas, et isand Matties on siin.

Andsin märku, et härrasmees, kelleks ma teda enam mitu päeva ei pidanud, sisse juhatataks ning samal ajal kui käsku täideti, taandusin targu tagasi oma tooli juurde, kus ma siiski istet ei võtnud.

David astus sisse, seljas taas tumedad rõivad nagu oleks ta teel matustele ja vaatas mind siis küsivalt.

„Istuge.” Naeratasin kui nõiutult ja vaevalt toetusin oma toolile, oodates rahulikult, et ta ennast mu kõrval toolil sisse seaks. Naeratus mu huulil oli ajutine. „Ehk soovite midagi värskendavat?”

Teda paistis mu formaalsus häirivat, sest ta uuris mind põgusalt, nagu üritades kindlaks teha, mis korrast ära on, kuid hetk hiljem taipas ta vist ise, mis vea ta oli teinud. Minu üllatuseks suutis ta jääda täiesti külmaks ja see tekitas mus trotsi segamini pahameelega.

„Musta teed.“

Kui klassikaline.

Tõstsin elegantse liigutusega laualt kellakese ja helistasin seda täpselt kaks korda. Kevin ilmus kohe ja ma andsin soovi talle edasi. Endale tellisin sama, kuigi ma ei tundnud üldse selle järgi vajadust. Samas oli see hea vaheldus jutu vahele.

„Kas ma pean sind nüüd teietama?“ küsis ta äkki labaselt mulle tõsiselt otsa vaadates.

„Kui te seda soovite.“ Vastasin rahulikult, peaaegu sosinal.

„Ei, ma ei soovi seda. See segab mind.“ Ta oli taas asjalik.

„Olgu.“ Saatsin talle võrgutava pilgu ning toetusin nii õrnalt kui mu hetke seisund seda lubas vastu tooli seljatuge.

„Kas sa saad selle peo korraldada?“ Ta ei viidanud ka üldse aega. See meeldis mulle, sest nii oli lootust pääseda maksimum pooletunnise vestlusega.

„See on võimalik.“

Tee saabus. Ootasime mõlemad vaikides, et Kevin lahkuks. Enne kui ta läks, tegi Kevin oma esimese vea kogu minu teenistuses oleku ajal ja saatis mulle külalise ees mureliku pilgu. Vastuseks sai ta kulmukortsutuse.

„Lahku!“ käskisin teda julmalt ning pikk kuju oli hetkega ukse taga.

David uuris mind üllatunult.

„Kas midagi on valesti?“ küsis ta murelikult.

„Ei, ei ole.“ Olin taas rahu ise.

„See pidu… Kas teil on ideid, mida seal teha?“

Tõmbasin kopsud võimalikult õhku täis ja lasin selle tasase pahinaga uuesti välja. Selle kostüümi korsett oli kõrgem kui rohelisel ja serv asetses täpselt haavade peal. Mul läks hetkeks silme eest mustaks. Pidin äärepealt kokku vajuma, ent sain enesevalitsuse siiski tagasi.

„Oleneb, mida te seal näha tahate.“

„Ma ei tea, mida te pakute?“

Nii tore on kui sind kupeldajaga segamini aetakse.

„Raudselt ei luba ma tüdrukute moonutamist- neil ei tohi järgmisel päeval olla ühtegi püsivat nähtust nende kehadel. Nägu ei puutu.“ Mõtlesin ärevalt endamisi, mida veel lisada, kuid korsett segas mu mõtlemist, pigistades mu nahka. Mul oli palav. Ajasin ennast rohkem istuli.

„Te keelate ka kõik lõbusa ära,“ torrutas mees mu kõrval huuli, üritades vist nalja heita, et pinget veidigi leevendada.

See ei õnnestunud, sest ma tundsin, kuidas mul sees ainult hullemini keerama hakkas. Selle triki eest oli Beth surmale määratud. Kohe kui ta selle kleidi mul seljast aitab võtta, on ta ametist vabastatud.

„Sellega peaks kõik öeldud olema.“ Sosistasin vaevukuuldavalt. „Mitmele inimesele pidu on?“ küsisin tusaselt, kergelt hingeldades. Tahtsin väga püsti tõusta, kuid olin veendunud, et kui ma seda teen, kukun kohe ära ja tema ees ma minestada ei kavatsenud.

„Kolm. Mu sõber, tema kaaslane ja mina.“

Ja kuhu sai kümme? Nojah, maksmine ei käinud õnneks külaliste arvu pealt, vaid selle pealt palju pidu tegelikult maksma läks.

„Ma nõuan ka teie kohalviibimist.“

„Loomulikult.“ Vastasin võimalikult lühidalt, et mitte rohkem hingata kui mul oma elus hoidmiseks vaja oli.

Ta vaikis ja uuris mind murelikult. Istusin sirgelt ja vaatasin enda ette põrandale, kus seisis mu tooli kõrval väike jalapink.

„Mitu tüdrukut te soovite?“ küsisin jutu jätkuks.

„Kolme. Oled sa kindel, et sinuga on kõik korras? Sa oled kahvatu.“

„Ma olengi kahvatu, härra Matties.“

Ta ajas end sirgu ja uuris mind lähemalt.

Hingasin sügavalt sisse, kuigi rinnakorv pigistas, ja surusin kogu oma olemasoleva jõu pilku, millega talle otsa vaatasin.

„Nojah.“ Vastas ta arusaavalt ning pööras tähelepanu väikesele teetassile. Inetule rohelisele serviisile väikeste kuldsete lilleõitega. „Kolm tüdrukut- üks tumeda peaga domina ja kaks heledapäist.“

„Kas te soovite tugeva iseloomuga või eelistate nõrga iseloomuga seltsilisi?“ Tõmbasin teetassi endale lähemale ja surusin huuled vastu leiget serva. See ei olnud oluline küsimus, kuid ma lootsin ,et see toob mulle meelde mõne olulise küsimuse, mida ma veel polnud proovinud.

Ta ühmas lõbusalt ja rüüpas oma teed, mind kummaliselt uurides.

Jah, see teema polnud ka minu jaoks nii võõras kui ta võinuks arvata. Mingiks profiks ma ennast aga ei pidanud, sest kui aus olla, siis ei suutnud ma sellest vaimustuda sellisel hulgal ,et seda millekski pidada.

Ta juurdles endamisi.

„Nõrga. Mu sõbrale meeldib kui nad karjuvad.“

Ahah. Jätsin oma arvamuse lisamata.

„Daamid on eelnevalt asjaga kursis, seega…“

„Nad ei tohi näidelda!“ segas David vahele. Ta krimpsutas pahakspanevalt nina. „Pole midagi jubedamat kui teeseldud karjumine.“

Vaatasin teda üllatunult.

„Hästi, ma säilitan neile üllatusmomendi.“

Pat – Pat oli mu dominant. Ma teadsin seda kohe kui ta ütles tumedapäine dominant.

„Ka ei taha ma, et tegemist oleks tüdrukutega, kes siin tavaliselt töötavad.“ Ta purustas mu idee sama kiiresti kui mul oli olnud võimalus see endale tekitada.

„Kas teil on teada, keda te soovite?“

„Dominant peab raudselt olema proff. Ja tüdrukud samamoodi. Üks neist peab mõistma, mis toimub, teine mitte.“

„Hästi.“

Märkasin, et olin maha rahunenud ja unustanud kui tugevalt korsett mu ümber oli. See oli hea, sest suutsin taas keskenduda ka muule peale selle neetud riietuseseme. Jätsin selle seega sinnapaika ja hakkasin palavikuliselt mõtlema, kust saada nii lühikese aja sees dominant ja kaks ohvrit? Ta jättis mulle peo jaoks niimoodi ainult kolm päeva.

Ta oli tee lõpetanud.

„Kas soovite veel teed?“

Tuli kaminas praksus soojalt, valgustades teda kollakalt ning tehes ta näojooned poole teravamaks kui need tegelikult olid.

Ta raputas pead ja sõlmis sõrmed kõhu peale kokku.

„Ja varustage end verega- Steve armastab verd ja kui ta seda ei saa, võib ta tõepoolest kedagi lõikuma hakata.“ Ta elavnes seda öeldes rohkem kui mulle meeldinuks.

Väga kummalised sõbrad tal.

„Ta saabub siia laupäeval, pidu on siis õhtul…“ta ootas mult kinnitust, noogutasin, „kell 10?“

Ta ajas mind segadusse oma pidevalt muutuva isiksusega. Uurisin teda varjatult lähemalt ja pidin taas kord veenduma, et ta oli mulle kusagilt väga tuttav, kuid nagu eelminegi kord ei suutnud ma meenutada, kust.

„Sa vaatad mind jälle selle pilguga…“ äratas ta mind äkki. Kas ma olin tõesti nii läbinähtav?

„Vabandust, ma ei …“ tõmbasin ennast kiiruga sirgu ja sisistasin endamisi pahaselt, sest haavad olid põrgulikult valusad.

Ta tahtis selle sisina kohta kindlasti küsida, kuid ta ei küsinud, vaid tõusis ootamatult.

„Olgu, ma pean minema.“

Tõusin sahina saatel püsti ja vaatasin teda üllatunult. Olin endas pettunud. Ma ei osanud tema läheduses enam üldse käituda või teda ennetada.

„Kohtumiseni,“ ta astus sammu minu poole ja kummardus lähemale, et mind põsele suudelda, kuid tõmbasin järsu liigutusega lehviku seelikule lahti. Ta mõistis sõnatut käsku ning tõmbus kohe tagasi.

„Head päeva, härra Matties.“ Ütlesin külmalt talle taas otsa vaadates. Hoidsin hinge kinni nagu väike plika ja see ajas mind vist rohkem närvi kui teda.

„Tänan.“

Ta oli kohkunud minu ootamatust jahedusest ja järgmisel hetkel oli ta taas tema ise. Ta oli pettunud, ma teadsin seda.

Uks mehe järgi vajus kinni.

Ohkasin südamest ja pidin rabanduse saama, taibates, et ma ei suutnud kuidagi taas sisse hingata. Haarasin laualt kella ja vajusin põrandale käpuli, ise meeleheitlikult õhku ahmides. Beth ja Kevin tulid kohe jooksujalu.

„Ma ei saa hingata,“ sosistasin vaevukuuldavalt ja nägin silmade ees juba virvendusi. „Beth…“

Toibusin hiljem kui mulle nuuskpiiritust nina alla topiti. Peab ütlema, et see oli päris vänge lõhnaga.

„Ära…“ üritasin kätt näo eest eemale tõrjuda ja krimpsutasin nina. Olin veel segaduses, kuid esimene mõte oli siiski, et ma saan taas hingata. Ahmisin õhku sisse nagu uppunu, kes on taas veepinnale jõudnud.

Avasin silmad ja vaatasin enda ümber sahmerdavaid inimesi. Kevin kükitas mu kušeti kõrval, endal nii ehmunud nägu peas, et ma võinuks talle laksu anda ja see poleks ka midagi muutnud. Tema kõrval seisis kääridega Richard, kes oma pisikese käekesega mu kõhtu paitas ja Beth, kes seisis teisel pool kušetti hoides käes hõbekandikut külmavee kausi ja valge rätikuga.

Hetk hiljem mäletasin juba kõike. Tõmbusin vibuna istuli, haarasin tüdruku käest kandiku ja ulatasin selle Kevinile ning haarasin jõuliselt tüdruku kostüümi kaelusest ja keerasin rusikat niipalju, et tüdruk läkastama hakkas.

„Kui sa oma tänast trikki veel kordad, tulen põrgust tagasi ja lasen su isiklikult oksa tõmmata! Kas on selge?“

Ma peaaegu röökisin vihast, mis mu sisse oli kogunenud, kuid ta ainult naeratas võidukalt.

Mõistsin, et ta üritas mu võimu kõigutada ja tema silmis oli see väike võit. Kui ma nüüd talle vastu ei hakka, üritab ta ükspäev mulle veel pähegi istuda. Nagu viiendik, kes arvab endast liiga palju.

Lükkasin ennast kušetilt üles ja kuigi kleit oli raske ja takistas mul liikumist, virutasin talle nii kõva kõrvakiilu kui suutsin. Ta kukkus põrandale, kuid ma ei lasknud teda veel minema, vaid lajatasin oma terava kontsaga saapa tema puhvseelikust läbi, nii et ta minema ei pääsenud ja kummardusin uuesti tema virila näo lähedale.

„Ja saadan su tagasi koju tükk haaval iga kahe kuu tagant kuni sinust on järgi ainult silmad. Su silmad annan ma aga tänavakassile, kes maja ümber jalutab.“ Lõpetasin oma argumendi ja keerasin talle selja. Olin sel hetkel täiesti kindel, et olen võimeline oma ähvarduse teoks tegema ja ma usun, et ta luges selle ka mu silmadest välja.

Tüdruku nägu muutus lumivalgeks kahasse meigiga, mis üritas seda juba niigi pleekinuna näidata ja ta lõpetas korrapealt oma valjeneva ulgumise.

Ma teadsin, et tema gothiliku välimuse taga oli tegelikult väga habras neiu, kes polnud aru saanud pooltest teguritest, mis ühest wannabest tõelise gothicu teeks. Surma saada tahtis ta aga kõige vähem ja kuna ta poleks siin majas mitte esimene olnud, kes siit vigasena lahkub, ei hakanud ta kahtlemagi, kas see on võimalik või mitte. Igatahes, ähvardus toimis.

„Aita see kleit mul seljast ära!“ pöördusin Richardi poole. „Kurat, teine kleit ühe päeva jooksul.“ Kirusin endamisi ja kiskusin ise juba pluusi seljast. “Beth!“

„Jah, preili?“

Vaatasin tema ärgast kuju, kes nüüd alandlikult minu ees mulle kurvalt otsa vaatas. Kui ta lootis, et see ta karistust vähendab, siis ta eksis rängalt.

„Too sinine kleit.“

Oleksin tahtnud ta päeva pealt lahti lasta, kuid teadsin kahjuks liiga hästi, kui raske on hankida toatüdrukut, kes tegelikkuses vastaks ka neile nõudmistele, mis siinne maja neile esitas. Ja erinevalt teistest ei soovinud ma enda kõrval pikkade jalgadega ajusid kes on siin ainult meeste pärast. Bethil puudusid aeg-ajalt nii ajud kui ka pikad jalad, seega sobis ta mulle ideaalselt.

Ta tormas minema nagu oleks tuulispask toast üle käinud ja minu seltsi jäid ainult mehed.

„Sa lõikasid tõepoolest nöörid läbi?“ olin üllatunud, et ta oli võimeline seda üldse tegema, eriti kui ta ennist paari veretilga peale minestama kippus.

Ta ei vastanud, vaid pakkis kleidi minu ees nukralt kokku.

„Nööri on mul veel- ma saan nöörid asendada.“ Ütles ta lõpuks siiski omaette ning keeras ennast minekule, pikk seelikusaba selja taga põrandat pühkimas.


[1] Piits, mis hargneb üheksaks ja mille otsa on mõnikord seotud väikesed kuulid. Kasutati karistamisel sõjaväes ja orjade puhul.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s