Roosisõrmus 4

Kell kukkus ja mu ukse taga seisid täpselt õigeaegselt kõik kolm isiksust, keda ma kõige vähem siia ootasin.

„Tere!“ kõlas ihust ja hingest läbi kõmisev alt ja minu üksildust aknalaual õunaga segas Patricia, kellele ma olin juhuslikult oma aadressi andnud. Eri vahe siis, kas ma seda ise mäletasin või mitte, igatahes siin ta nüüd seisis ja mind oma mandlisilmadega puuris. Ilmselt hinnates, kas ma olen piisavalt korralikult riides, et järgmisel hetkel ka teised mu ootamatud külalised sisse lasta.

„Pat!“ koristasin nii palju kui kurgus kinni olev õunatükk seda lubas. Mul pidi ikka täielik auk olema, kui ma talle eile veel ka võtme andsin, kuigi ma seda akti küll ei mäletanud.

„Tõmba vähemalt hõlmad koomale! Paks vorst teiselpool tänavat veel ei näinud!“

„Mida?“ mul pidi ikka päris suur tükki hallollust puudu olema kui ma ta enda juurde elama kutsusin. Emen ta igatahes ei olnud.

Armas Emen sellise kraakel kuninganna juures tundsin ma temast vahel vägagi puudust.

„Meil on külalisi!“

„Mida!“ Rapsasin oma helesinise hommikumantli kurguni eest kinni, kattes nii viisakalt ära selle alt särava ereroosa pidžaama. „Ked… OI, kurat! Pat!“

„Mis  sa mind süüdistad- ise kutsusid nad siia!“

„Miks sa… aga ma ei mäleta sellest mitte midagi…“ oigasin õudusest ja vajusin sinna samasse rohelisele diivanile ning peitsin valutava pea käte alla. „Ma ei mäleta eilset…“

Kõige valem hetk üldse ennast mäluauku juua.

„OI, tüdruk! Ära tule ütlema, et see oli sul esimene kord ennast nii täis kaanida! Seda ma küll ei usu!“

„Küll te olete lahke! Ma ei kasvanud just sellises seltskonnas, kus alkohol verd asendas!“

Pati reaktsioon oli etteaimatavalt külm ja ma ajasin ennast oiates uuesti üles.

„Kes meil siis külla tulid?“ küsisin alistunult ja loivasin köögist välja magamistoa poole.

„Kevin ja David. Kevini kutsusin mina, aga David oli ka ukse taga kui ma siia jõudsin. Paistab, et sa ise kutsusid?“

„Mäluke on kehvake, ei kutsunud.“

„Jah, kutsusid küll!“ mu näo lähedale kummardus suur nina ja hiiglaslikud roosad huuled. Oli kummaline teda sellisena näha: lühikesed teksad, paljas naba ja ereroheline pitspluus, mis vaevu kattis ära erepunase särgiku. Kõige ilusamad olid sinise servaga mustad nahksaapad, mille konts tuleks lisada politsei relvakollektsiooni. Või siis pakkuda erilisi treeninguid, et seda õieti kasutama õpetataks. Ja ma ei mõtle siin kõndimist.

„Te pidite eile kokku saama, kuid sa ei saanud ju teda vastu võtta- oya, milline jubetis sa seal kõrtsis välja nägid! Ja kes see kutt veel oli?- seega kutsusid ta ilmselt siia. Muidugi, väga kummaline mees, et nii hilja oma kihlvedu maksma tuli. Hmmh.“

Ta tõsine hääletoon oli juba ammu ületanud detsibellidelt lennuki ja ma patsutasin talle õlale.

„Aga…“ naeratasin ebalevalt ja otsisin seinalt tuge, et oma arvamust talle selgeks teha, kuid selle asemel tabas mind klaasitäis külma vett näkku. „PATRICIA! Kui sa seda veel kordad, lasen isiklikult su asjad välja tõsta!“ röögatasin raevunult, ent erksamalt kui need kaks sekundit tagasi. „Ma…“ jäin poole lause pealt vait ja vaatasin teda jahmunult oma hiiglaslike süütute silmadega. „David on siin?“

„Jah!“

Oli siis tarvis kohe nii. Ja ma nägin välja kui hernehirmutis- sassis juuksed ja väsinud nägu.

„Tead mis? Oot. Kus nad on?“

„Ootavad trepil. Mis siis? Kas kutsun nad sisse?“

„Jah, ei… Jah, kutsu nad sisse. Issand!“ ma jooksin paljaste jalgade müdinal juba magamistoa poolet, kuid jäin äkitselt seisma. „Aga miks sa Kevini siia kutsusid?“

„Minu asju tassima. Ma kolin ju täna sisse.“  Ta lappas ajalehed laualt kokku ja viskas viimase lahtise veinipudeli ära prügikasti, mille eest olin talle vägagi tänulik.
“Sa kolisid siia kaks nädalat tagasi.“ Tuletasin neiule meelde ja vaatasin ennast samal ajal õudust tundes kõrvalseinalt peeglist.

„Jah, aga mu tugitoolid ja kõik mu raamatud jäid sinna. Naabriemand oli nii lahke ja hoidis neid niikaua enda juures.“

„Oh, kama… Ok, kutsu nad sisse, MINA lähen duši alla ja teen ennast korda. Sa saad kindlasti nende lõbustamisega ise ka hakkama.“

„Hehee,  saan küll. Ära ainult venita.“

„Luban.“

See oli kõik, mis ma ütlesin. Ma lükkasin siniste kahhelkividega pisikese vannitoa ukse enda tagant kinni ja riputasin hommikumantli nagi otsa, mis iga hetk seina küljest lahti ähvardas tulla. Kuulatasin veel hetke, enne kui vee käima lükkasin.

David. Ma ei mõelnudki teda siia kutsuda. Ma ei mäleta üldse, et ma teda siia oleksin kutsunud. Nojah, ma ei mäleta nii mõndagi, mis eile toimus- kõik on sama udune kui kõrgmäestikus. Nii armas. Mitte.

Ühesõnaga, ma jõin ennast nii auku, et ei mäleta isegi seda, kuidas ma koju sain. Ei, noh, tore. Ma ei mäleta isegi, kellega ma koos olin eile. David see igatahes ei olnud- ma nägin teda üldse teist korda elus.  Kolmandat, kui mitte arvestada eilset.

Ta on muidu armas, selline kummaline olevus, kelle nägemine lihtsalt tummaks võtab ja kõik viisaka käitumise reeglid unustama paneb. Ses mõttes, et sa lihtsalt seisad ja ei tegutse.

Samas, Rowan oli samasugune- armas ja müstiline…

Vahel on mul tunne, et ma olen arstitädi, kes kõik haavatud linnupojad koju tarib ja neid meeleheitlikult terveks üritab ravida, märkamata tõsiasja, et teinekord võib linnukese asemel olla väike madu, kes sind salvab nii või teisiti, ole sa tema vastu nii lahke kui tahes.

Lasksin kahel roosal riidehilbul nurka vajuda ja tõmbasin järgmisel hetkel kardina ette, varjamaks seda, mida ma hästi näidata ei tahtnud.

Uurisin seda minimaliseerunud ruumi uue pilguga. Sel hetkel kui ma siia kolisin, olin ma lausa vaimustuses oma leiust- läbipaistmatu beeži tooni kardin sinistest kahhelkividest dušširuumis. Hetkel ei olnud ma kindel, ega see polnud mitte tunnustus minu väärastunud maitsemeele kummalisele vähikäigule. Dušikardin oli oma ülesande aga täitnud ja ma hingasin kergemalt, õnnelik oma valiku üle.

Seebitasin ennast korralikult sisse ja loputasin siis survepesurist purskava kevadise vihma temperatuuril oleva veega maha. Ma olin tõsine perfektsionist kui asi puudutas vee temperatuuri.

Hingasin õnnelikult sisse aroomi, mis tõusis mu värskeilt ihuliikmeilt ja olin õnnelik. Puhtalt õnnelik. Ega olegi ju palju vaja, et ennast kas või ühel ajahetkel õnnelikuna tunda.

Õhk. Kusagilt tuli tuulepuhang, mis pani dušikardina liikuma.

Ma ei märganud, millal uks avati. Kas ma ei pannudki seda lukku?

„Neetud!“ vandusin endamisi, kui avastasin kurva tõsiasja, et olin seebise käega üle silmade tõmmanud.

Põrandal lahti olev plaat krigises.

„Pat? Oled see sina?“ Olin pime kui kirikurott ja sama roosa kui vastsündinud põrsas. „Pat! Kui sa juba seal oled, ulata mulle saunalina- jätsin selle magamistuppa.“

Kuulsin, kuidas rahulikud sammud vannitoast lahkusid ja järgmisel hetkel naasid ning keegi kardina varjust mulle nõutu ulatas.

Otsisin seda tegelinskit oma kätega, kuid ei tabanud seda, ent see sirutus ise minuni.

„Tänan, võttis sul ka ikka igaviku!“ pahandasin teeseldud ja pühkisin silmad puhtaks. Vaatasin üles ja nägin beeži halo sees valget kuju.

„Pat oli rohelises…“ selle teadmise ajusse jõudmine võttis piisavalt kaua aega, et kuju mu kardina tagant taganeda jõudis ja uksest välja vupsas, selle viisakalt enda järel sulgedes. „PAT?“ karjusin täiest kõrist.

Sammud madistasid läbi magamistoa.

„Mis juhtus?“ avas ta ukse.

„Ma… kas…“ tahtsin talt juba küsida, kas ta vahetas vahepeal riideid, kuid märkasin siis ehmatusega, et kuju kardina taga oli roheline. „Amm, ee, ei midagi!“

„Jeerum, neiu! Sa ehmatasid mind!“

„Vabandust…“ pomisesin vaevukuuldavalt ennast tugevalt rätikusse mässides. See nali ei olnud armas, ei olnud kohe üldse.

Pat kadus ja ma pressisin ennast läbiligunenud kardina varjust ettevaatlikult piiludes duššinurgast välja. Seisatasin keset seda pisikest ruumi ja hoidsin hinge kinni, et miski mu kuulmist ei segaks.

Sealt ei kostnud midagi. See oli hea.

Sasisin ennast kuivaks ja tõmbasin ukse ettevaatlikult lahti- magamistoa uks oli kinni. Tänasin selle eest kõigevägevamat ja sikutasin endale kiiruga riided selga- uhke kollase satspluusi ja põlvedeni teksad. Kõige selle ümber tõmbasin ma mullatooni suurräti.

Need polnud minu riided, aga ma märkasin seda natuke liiga hilja ja ma ei viitsinud uuesti ka riietuma hakata. Pealegi hakkas dušši karastav mõju üle minema ja mind tabas taas pulseerivate veresoonte tuim kajav pulseerimine.

Tõmbasin magamistoa ukse ettevaatlikult lahti ja piilusin selle vahelt välja.

Tabasin pilguga suudleva paarikese oma uuelt, vaevu aastaselt roheliselt diivanilt.

„No kuulge! Te pole siin üksi!“

„Leedi Daphne!“ kostus hale häälitsus Pati alt.

Ma puhkesin naerma, puhtsüdamlikult ja murtud heasüdamlikkusega. Ma polnud tegelikult pooltki nii heasüdamlik kui ma välja paistsin. „Kuhu te siis minu külalise lükkasite?“ küsisin lõpuks pead raputades ja suundusin samal ajal kööki joogi järgi, mille ma varem valmis olin teinud, kuid mida ma sealt kuidagi ei leidnud. Kahtlustasin juba, et keegi on selle ära joonud kui ma poleks näinud munarebu tükikesi ja toRowanpüreed meenutavat sodi kraanikausi augus.

„KES MU JOOGIGA NII TEGI!“ karjusin pahaselt ja lasin kraanist vee jooksma.

„Mis joogiga?“ hüppas Kevin püsti, Pati põrandale lükates.

Välisuks käis.

„Istu maha, Kevin. Ma teen endale uue…“

Mu pohmellijook. Neetud. Mul oli seda just praegu väga vaja ja mikseri kasutamine mind käesoleval hetkel ei paelunud.

„Kas te saite oma asjad tassitud?“ küsisin ükskõikselt.

„Jaa, David aitas ka.“ Vastas Pat pahaselt Kevinil üle küüru tõmmates ja peksis pluusilt tolmukübemeid maha.

Pöörasin ennast järsult ümber ja märkasin alles nüüd, et keegi uurib mind pingsalt, täpselt külmkapi nurka tagant.

Ta tundus teistsugune kui siis. Võib olla oli see uuest soengust, mis oli kui negatiiv sellest, mis tal siis oli- hõbeblondid.

Lasksin pilgul tast vargsi üles käia. Mees teadis, mis talle sobib: valged kottpüksid, musta tribaltattooga valge pikkade varrukatega särk, käekell ja tagasihoidlik ehe… Ja valge-punase kirju suitsupakk näppude vahel kõikumas. Lisaks punane välgumihkel.

Vaatasin teda, sügasin tülpinult ninaalust ja astusin jultunult otse tema poole. Kuid hetk enne temani jõudmist lõin külmiku lahti.

„Pärast rasket tööd soovid ehk midagi joodavat?“

Ta kehitas õlgu.

Oi, kuidas mulle meeldivad mehed, kes õlgu kehitavad! Kõik need naised, kes selle pärast peavad selgeltnägijateks hakkama! Lihtsalt selleks, et mehe soove välja lugeda.

Haarasin külmiku ülemiselt riiulilt pudeli mahla ja ulatasin selle talle. Ise võtsin sealt aga šokolaadijoogi.

„Sylvia?“

Ma ei mõiganud kohe, et ta mind mõtleb, vaid vaatasin mehega tõtt, üritades meeleheitlikult ta silmadest välja lugeda, kas tema oli see valge kuju, kes piilumist harrastab. Ta üritas tükk aega rahulikuks jääda, kuid pidi siis siiski muigama, mis ta ka kohe ära andis.

Neetud, mu oma külaline on mind paljana näinud. Isand Zolte lööb mu kindlasti maha. Kui Mees muidugi suud pidada ei oska.  Samas, ta oleks seda kindlasti juba kuulutanud kui seda vajalikuks oleks pidanud.

„Sylvia!“ Pat peaaegu röökis seda mulle kõrva.

Ehmatasin end hüpnoosist – tal olid ilusad kuratlikud hallid silmad- ja neelasin ahnelt piima, mis mulle jõudu pidi andma.

Keerasin ennast Pati poole, silmanurgast jälgides, kuidas David olukorda ära kasutades ennast diivanile istuma sättis ja Kevini pehmelt öeldes sealt välja puksis. See diivan ei olnud nii pisike, et sinna ainult üks inimene mahuks, mõtlesin veel, kuid Pat tõmbas mu tähelepanu endale.

Ka tema oli silmanurgast poiste käitumist märganud.

„Sa…“ ta vaatles hetkeks lähenevat Kevinit. „Ma arvan, et me nüüd kaome. Näiteks, lähme burgerit sööma?“ viimane küsimus oli mõeldud Kevinile, kes ikka veel mulle haledalt otsa vaatas, nagu luba taodeldes.

See oli häiriv. Mul polnud hetkel mingit isu Twilight House reegleid järgides temaga mängida. Sest mis see muu seal oligi?

„Minge, minge…“ neelasin järgmise sõõmu ja toetasin ennast vastu jahedat külmkappi, oodates, et nad lahkuks.

David sättis ennast juba mugavalt istuma, tõmmates jala enda alla ja samuti oodates, et paarike juba kaoks ja meile mingisugust privaatsust annaks.

On armas, et ta seda soovis, kuid kahjuks polnud see minu soov. See oli viimane, mida ma tahtsin. Oleksin parema meelega tahtnud, et nad siia oleksid jäänud, aga kui Kevin nii peene vihjega minema kupatati, mis sa siis ikka teed.

Vajutasin raadio sisse ja võtsin teises diivaniotsas istet, rahulikult oma jooki sisse kaanides, nagu oleks see vaktsiin kõigi maailma haiguste vastu. Mida ta teatud mõttes ka on, kui mõelda kõigi nende kasulike bakterite peale, mis piimas hulbivad ja… miks ma üldse selle peale praegu mõtlen?

„Ma ei uskunud, et te enam tulete?“ alustasin lõpuks. Mul tõusis kananahk ihule- külm hakkas.

Ta naeratas.

„Ma ei arvanud ise ka, aga, jah, siin ma olen.“

See ei olnud päris vastus, mida ma ootasin, kuid samas oli mul hea meel, et ta ei hakanud ka niisama soppa suust välja ajama ja mingeid mõttetuid vabandusi välja mõtlema, mis minusse vaevu puutusid.

Ta uuris mind. Mitte korterit vaid mind.

Otsustasin sellest mitte välja teha ja pöörasin oma tähelepanu muusikale, aeg-ajalt oma veel niiskeid salke liigutades, et need klompi ei kuivaks.

„Kas sul oli mingeid kindlaid plaane, mida sa teha tahtsid?“ küsis ta äkki ja asetas pudeli diivani kõrvale.

Raputasin pead.

„Ei, ma ei arvanud, et sa enam tuled.“

Halleluuja, dialoogi mõte muutus just äsja mõttetuks mölaks.  Pealegi olime tagasi alguses.

„Sylvia…Kas see on su pärisnimi?“

Isand Zolte laseb mu lahti, olin kindel. Ma rikkusin praegu järjest kõiki kuldseid maja reegleid, mis tagasid, et see asutus töötaks. Üheks neist reeglitest oli pärisnimed kui tabud.

„Selle nimega mind õnnistati jah.“ Ma ei kõlanud kuigi sõbralik. Sellest oli isegi kahju ja ma tundsin ennast veidi süüdlaslikult, et sellist tõbrast mängisin, samas kui tema ütlemata armastusväärselt eneseväärikuse säilitas.

Ta muigas jälle. Huvitav, kui rikkaks ma saaksin, kui iga tema muige pealt kroonise saaksin? Palun, anusin mõttes, olgu sul veel teisi näoilmeid ka! Lõputult ükskõiksed mehed on jamad läbi käia ja väsitavad teise ruttu ära. Minu näiteks.

Äkki ta nägu elavnes ja ta uuris kiiruga käekella.

Heitsin talle veidi kartliku pilgu ja kallutasin pudelist endale piima näole, nii et see mind köhima pani ja mööda põske alla voolas.

„Neetud.“ Ohkasin pahaselt ja lipsasin keelega üle põse, nii kaugele kui see ulatas.

Ta puhkes naerma. Kummaline heli oli see, mis ta kõrist väljus. Selline vaba ja vallatu ja sõbralik.

Sõbralikust naerust tundsin ma puudust. Emenist tundsin ma puudust. Süda muutus raskeks ja mu silmad täitusid hetkeks kurbusega. Ta vaikis kohe.

„Kas midagi on halvasti?“ uuris ta tähelepanelikult mind piieldes.

„Ei,“ üritasin naeratada. On raske sellest lahti lasta, mis sul kunagi oli. „Ei ole midagi.“

Ma ole nii kaua püüelnud selle poole, et ma ei peaks sellele mõtlema, kui samas piisab vaid ühest suvalisest vollist, kui ma juba oma vana rahvast tagasi igatsen.

„Sa tunned neist puudust, jah?“ küsis ta äkki.

See ehmatas mind. Tean ,et poleks pidanud, aga siiski. Pöörasin oma ammendamatu tähelepanu tema kummituslikule kujule, kes mu ees peesitas. Köögiaknast langes kena hele päikeselaik täpselt tema juustele, moodustades lisaks kõigele veel hõbedase sära ümber ta õrnpeente juuste.

„Ja nii sünnivadki inglid…“ pomisesin endamisi.

„Mis?“

„Ei, ma…“ olin tema kujust nii lummatud, et oli raske talt silmi äragi tõmmata. Näpistasin ennast kergelt käest, et ennast mõistuslikku seisundisse tagasi tuua ja tõusin püsti.

„Jah, ma tunnen neist puudust.“ Sosistasin vaevukuuldavalt ja läksin cd-de riiuli juurde, et sealt uus plaat valida.

„Eriti…“ Ta istus seal ja ootas, et ma jätkaks.

Ta juhtis vestlust. Ma taipasin seda kohe kui ta siia maha istus, ent mu psüühikat eriti ei huvitanud, mis psühholoogilist mängu tema peal parasjagu harrastati.

„Oma toanaabrist.“ Ütlesin iseenesest.

Leidsin lõpuks otsitu ja surusin selle poolvägisi cd-mängijasse ning klõpsasin selle käima. Hetk hiljem kõlasid vaikses toas klaveri ja viiuli duett. Laul oli juba poole peal kui ma aru sain ,et see ei olnud õige plaat ja see, mida ma arvasin, et ma sinna toppisin, oli hoopis selles karbis, mida ma hetkel käes hoidsin.

Ohkasin ja lasksin karbil tagasi laua peale vajuda ning läksin tagasi diivani juurde, kus David vaikides ootas.

„Ta oli selline… täiuslik Päikesetüdruk.“ Sõnad hakkasid iseeneslikult suust voolama ja kajasid muusika taustal kummaliselt. „Kord,“ ma hakkasin oma mõtete üle itsitama, „kord käskis ta mul keset tolmust teed tekikese peale pikali heita ja sinisesse taevasse vahtida. Lihtsalt niisama. Ta arvas lihtsalt, et ma pean hoo maha võtma ja puhkama.“ Puhkesin naerma. „Üks auto oleks mulle peaaegu otsa sõitnud ja juht sõimas mu pärast läbigi, et näe hullu- heitis nüüd veel ristteele mahagi.“ Vaikisin hetkeks, sest taipasin ,et ka tema naerab.

„Tal olid ilusad sinised silmad. Ja kõige kohutavamates toonidest kokku pandud kostüümid! Ma arvan, et ta oli punkar, kuigi ta seda mulle kordagi tunnistanud pole. Oi, aga iseloom! See oli fantastiline!“ ma olin endalegi märkamatult elavamaks muutunud. „Poistel oli kehv esinemine ja me tantsisime poolpaljalt lava peal enne nende järgmist laulu, et rahvast üles kütta. Ma poleks kunagi seda teinud kui ta poleks mind poolvägisi lavale kiskunud.“ Ohkasin kurvalt, tundes, kuidas masendus tagasi tuleb. „Jah, võib öelda küll ,et ma tunnen temast puudust.“ Silmanurgad kiskusid vesiseks.

Pühkisin pisarad ära.

„Miks sa nutad?“ küsis ta rahulikult, targal ilmel naeratades.

„Ma olin täielik tola, et ta sinna niimoodi maha jätsin. Ta oli mulle raskel ajal toeks, aga siin teda ei ole. Ma tahaksin teda nii väga praegu näha…“

Ohkasin südamest, et kurku tõusvat klompi alla tagasi suruda.

„Võta,“ ta sirutas midagi minu poole, kuid ma ei taibanud kohe, millega tegu.

Vaatasin teda üllatunult. See oli mobiiltelefon.

„Mis ma sellega teen?“

„Helista talle.“ Ta kehitas õlgu ja naeratas.

Mis tal küll selle naeratusega on, ma ei saa aru.

„Aga,“

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Ta tunneb sinust kindlasti sama palju puudust kui sina temast.“ Ta tõusis ja haaras diivani seljatoelt oma suitsupaki ja koputas seda korra, et uut suitsu kätte saada.

Vaatasin teda juhmilt nagu kastruliga pähe saanu.

„Ma ootan väljas.“ Vastas ta mu sõnatusele ja muigas samas, sättis siis sigareti huulte vahele ning kadus seda süüdates ukse taha.

Panin telefoni enda kõrvale diivanile ja põrnitsesin seda vaikuses.

Lõpuks ei pidanud ma kiusatusele ikkagi vastu ja sirutasin käe mobiili järgi.

See number on mulle elu lõpuni pähe kulunud. Lõin klapi lahti ja kuulasin, kuidas ta oma sisselülitamise meloodiat mängis. Valisin värisevate näppudega esimesed neli numbrit ja viskasin siis mobiili endast eemale tagasi diivanile.

Tõmbasin jalad enda alla krõnksu ja ootasin, mõistmata, miks ma seda neetud numbrit lõpuni ei võinud valida.

Tegelikult teadsin ma põhjust. Olin endale vandunud, et ma ei pöördu kunagi oma vana elu juurde tagasi, et ma jätan kõik sinna maha ja ei võta midagi uude ellu kaasa.

Muidugi oli see lihtne- Rowan ja Kitto ja nende lollid naljad ja lõpuks… see oli nii ammu, kuid kui sellele mõelda , tuleb see kõik ju nii lihtsalt tagasi mu mõtetesse. Ma vihkasin seda elu. Julmalt vihkasin. Poleks ma sealt ära tulnud, oleksin teinud kindlasti midagi, mida ma kahetsenuks.

Hea nali- nagu ma siis ei teinud. Loll olin, et rasedaks jäin ja veel lollim ,et Rowanis oma tulevast nägin. Muidugi oleks parem olnud kui ma viisakalt sinna oleksin jäänud ja pea püsti ajanuksin, näidates kogu maailmale kui tugev ja võimas ma olen ja et miski mind ei murra.

Aga ma ei olnud tugev. Ma ei kannatanud seda enam välja. Liiga palju jama ja mõttetut jahumist asjade ümber, mis iga hingetõmbega aina mõttetumateks muutusid kuni need olid nii tühised, et sõid sult hinge seest. Nagu suured mustad augud keset kosmost, mis muudkui tirivad, kuid vastu ei anna midagi.

Samas, mis oli Emenil selle kõigega pistmist. Tema ja Derren olid rohkemgi kui mõistvad. Poleks neid olnud, poleks mind siingi… Ma pean ikkagi helistama ja ütlema ,et minuga on kõik korras. Lihtsalt selleks, et neid rõõmustada. Muidugi kui nad mind hoopis sõimama ei hakka. Kuid selle olen ma kindlasti ära teeninud ja pean lihtsalt vastu võtma.

Haarasin uuesti lahtise mobla poole ja tagusin sisse viimased numbrid, enam mitte nii värisevate sõrmedega.

Hallo?“ hele naisehääl võttis toru.

See hääl! Ma jumaldan seda häält. Ühtäkki oli kõik jälle korras.

Hallo?“ hääl teiselpool muutus nõudlikumaks.

„Oh, vabandust, tere! Emen.“

Sylvia?“ tüdruk teises otsas muutus vägagi elavaks ja karjus kusagile kaugemale. „Derry- see on Sy!“

Hakkasin omaette naerma.

Oh, jumal küll, sa oled ikka poolearuline, et sa alles nüüd helistad! Me olime ju täitsa mures!“ pragas neiu õnnest peaaegu karjudes.

Tüdruk! Mis sa teed? Kus sa oled? On midagi juhtunud?“ röögiti kõrvalt telefonitorru.

„Kuula!“ hüüdis Noah vahele.

Lapse hääl, kellegi lalisemine.

„Hei, oled sa ikka veel seal?“

„Jah, ma olen veel siin.“ Naersin õnnest ja nutsin samaaegselt. See oli ikka minu jaoks kui unenägu, et ma lõpuks neile helistasin.

Saa tuttavaks, see on Martha Eva!“

„Tore tutvuda.“

Ta on minu ja Derry lapsuke hällis!“

„Teie?“

Jaa! Ta saab kevadel nüüd aastaseks. Ja siis, kui ta on piisavalt vana, tuleme sulle külla! Kuuled, plika? Me tuleme sinna! Muide…“

Kuulsin ,kuidas telefonitoru kõrvalt ära krabati ja Derry ilmus telefoni otsa.

„Kus sa elad üldse? Mis su telefoninumber on? Kallima nimi, sünniaasta ja politsei failid!“

Ära lollita, Kukruke! Anna see nüüd siia!“ telefon vahetas taas omanikku. „Ära pane teda tähele, kullake. Räägi, kuidas sul läheb?“

See oli esimene hetk, kui ma ka kõnelda sain.

„Päris hästi. Ma käin tööl ja… elan ridaelamus linnaservas ilusas pargiga ümbritsetud kohas. Mul on ka toanaaber- Pat. Ta on selline lahe tüüp, kellega on vast täitsa hea koos olla.“

Vast?“

„Nojah, ma olen temaga alles teist nädalat koos.“

„Vahi! Või kohe nii!“

„Aga sinu vastu ta ei saa. Kuule, mida Noah teie juures teeb?“ Ma mõtlesin, et seal oli midagi, mis nagu kokku ei klappinud.

Oh? Poisid on siin külas. Noah on nii tore- ta on meil lapsehoidjaks ja puha. No muidugi, ega ma siis sellise pagasiga, nagu temal lapsehoidmises on, ukse taha saa jätta. Pealegi käin ma ka nüüd tööl ja juhendan joogaklasse kohalikus kultuuriklubis. Mis tähendabki, et ma pean nüüd jooksma, et õigeks hetkeks kohale jõuda. Tšau! Kalli-kalli, kullake. Ära sa jumala eest enam nii pikka pausi hoia, kuuled? Ma annan nüüd toru Derryle- sa annad talle nagu kord ja kohus aadressi ja telefoninumbri, eks?“

„Kindlasti. Nägemist!“

Telefon vahetas taas omanikku ja otsa sattus hoopis Noah.

„Tere, suhkrutükike. Derry ei saa hetkel vastata- väike äpardus mähkmetega- aga ma olen rõõmuga nõus olema nende automaatvastajaks. Nii, et lase aga tulla. Vastus jätta pärast tooni: piiks!“

Naersin omaette, kuid läksin mänguga kaasa.

„Aadressiks on Moonmace, Loo tänav 125, boks 4. Telefoninumber… mm, ma ei tea. See pole minu telefon. Mm, ütleme siis nii, et ma helistan teile ise.“

„Derryle see ei meeldi kui sa telefoni numbrit ei anna.“

„Ta elab selle üle. Aga kuule, ma pean nüüd ka tormama. Tšau! Ja kallista teisi minu poolt, eks?“

Kindlasti, tüdruk, kindlasti. Tšau!“

Ja toru pandi hargile. Plaksasin klapi kinni ja hingasin õnnelikumalt ja kergemalt.

Ma peaaegu hõljusin üle boksi ja otse uksest välja, nii et pidin äärepealt Davidile, kes oli ennast trepile istuma sättinud ja nüüd suitsu pahvis teha, otsa lendama.

„Hehee, nii hea kohe?“ imestas ta ennast püsti ajades ja pükse puhtaks kloppides.

Ulatasin talle särasilmil telefoni tagasi ja naeratasin üle tüki aja õnnelikult.

Ta viskas suitse minema ja toppis oma varanatukese tagasi tasku.

Ma võtsin ta kõrval istet ja jäin jalge ees vingerdavat vihmaussi uurima.

Ta maandus tagasi minu kõrvale ja uuris samuti seda ussiraasu mõne hetke.

„Kuidas kollasejuukselisel läheb?“ uuris ta äkki, silmi ussilt tõstmata.

Hüppasin kui välgust tabatuna püsti ja jäin teda jahmunult vaatama.

„Sa… tunned Emenit?“

„Miks sa nii arvad?“ Ta puhkes närviliselt naerma.

„Sest ma ei mäleta, et ma oleksin seda maininud, et tal kollane pea on.“  See on nii labane põhjus, et sellest stseeni teha. Eriti veel mina, kes ma oleksin pidanud olema väljapeetud ja rahu ise kõikvõimalikel juhtudel.

„Niisama pakkusin.“ Tuli ta rahulikult situatsioonist välja.

Seisin seal veel mõne hetke kui lollakas, tõeline kloun. Ainult ülilaiad püksid ja suur punane klouninina oli puudu.

„Vabandust.“ Tuli peagi üle mu huulte.

„Pole midagi. Sul on päris närviline nädalavahetus olnud. Tule, istu nüüd tagasi.“

Tegin nagu palutud, kuigi veidi vastumeelselt, sest olin ikka veel veidi tundlik oma rumaluse koha pealt.

Istusime mõne aja vaikides ja vaatlesime, kuidas inimesed mööda tänavat edasi-tagasi käisid. Üks vanapapi viis oma pekingi paleekoera  jalutama, samas kui keskealine naine käis sisseoste tegemas ja tuli tagasi hoopis teistsuguse kaabuga kui läks.

„Tead, mis?“ ta toetas ennast vastu ust nagu sisalik, kes ennast varakevadise päikese käes soojendab, „Sa oled hoopis teistsugune kui ma arvasin.“

Kõhistasin naerda, oskamata selle peale midagi mõistuslikku vastata. Oli see nüüd kompliment või pettumus- mine võta kinni.

„Ma ei suuda siiani uskuda, et sa seda endaga tegid.“

„Mida?“ Ta jutt oli segane.

„Kas huul on ikka veel paistes?“

Puudutasin vaistlikult suud, vajutades kergelt haavale, millest nüüdseks oli alles ainult pisike täpike.

„Huul? Ah see… ei, see tõmbus varsti tagasi.“

Tõmbasin jalad enda alla ja sättisin ennast paremini istuma.

„Näita.“ Ta tõmbas ennast mulle lähemale ja võttis kergelt alalõuast kinni, et huult paremini uurida.

Ma ei ole nii ligidalt pooltki nii perfektne kui kaugusest! Mulle meenusid kõik need pisitillukesed vistrikud ja kergelt kuivetunud huuled, mida iga natukese aja tagant narmastada armastasin ja hambad, mis hommikul pesemata jäid. Appi, ma olen põrgus ja vajuda pole enam kuhugi. Varbaotstel hakkas mokasiinides jahe. Väga jahe.

Siiski, hoidsin pea kõrgel ja lasksin tal seda vaadelda, kuigi iga mu rakuke kiskles, et minema pääseda.

„Sul on õigus, see on tagasi tõmmanud.“

Naeratasin talle, huuled võimalikult kinni, et oma hingeõhku iseendale hoida.

Ta vastas mu naeratusele ja tõmbus tagasi.

„Sul on samasugused huuled kui mu õel.“ Teatas ta lõpuks ning sättis uue suitsu ette.

Siin, väljas, see mind ei häirinudki. Tuuleiil oli ka minu poolt, nii et ma ei tundnud hetkekski tubaka lõhna.

Naeratasin selle komplimendi peale juba laiemalt. See meelitus mõjub alati, tehku naissugu mida iganes, et selle vastu võidelda.

„Vana su õde on?“

Sugulased on sellepoolest toredad, et kui muidu jutt otsa hakkab saama, siis neid on alati hea taga rääkida.

„Hetkel,“ ta tõmbas sõõmu sügavale kurku, silmad sära täis ja hakkas köhima. „sinust vast aasta vanem. Aga sellised huuled olid tal viiRowan kui ta oli kolmeteistaastane!“

Suskasin talle jalga külge.

„Au!“ Ta toppis kiiruga suitsu huulte vahele ja vangistas jala, nii et ma ei saanudki seda enam kätte ja nägin, kuidas mu mokasiin kus seda ja teist trepi ette maandus. Järgmisel hetkel kiljatasin juba nagu kaheaastane kui teda kõhu pealt kõditada.

Ta ainult itsitas selle peale ja laskis mu jala lahti, ning sättis ennast tagasi seina vastu.

Jätsin oma jala talle põlve peale, mis tekitas temas veidi ebamugavustki, kuid ta jäi ikkagi rahulikuks ja keskendus pigem oma suitsule, mind kõõrdsilmselt kiigates.

Hingasin sügavalt sisse, lükkasin ettevaatlikult teda mitte silmist lastes ka teise jalanõu jalast ja sirutasin ka oma ülejäänud viis varvast tema põlvedele välja.

Ta ainult ühmas selle peale meelitatult ja laskis mul seda teha.

„Ja Jumal ütles: saagu valgus. Ja valgus sai. Ja ta nägi, et see on hea.“ Dikteeris David äkki.

Olin oma pea taha vastu seina lasknud vajuda ja põõnasin seal vaikselt, päike nägu soojendamas ja tuul varbaid jahutamas.

„Mh?“ avasin silmad ja heitsin talle segase pilgu.

„Piibel?“

See kõlas väljakutsuvalt. Kinkisin talle selle eest naeratuse. Ma võisin olla maalt ja hobusega, aga nii mats ma ka ei olnud.

„Ma tean, kust see pärit on.“

Ta oli suitsetamise lõpetanud ja soojendas ennast samuti päikese käes.

Ta oli kenake, ei saanud mitte vastu vaielda. Kergelt keigarlikult riides- heledad püksid ja moodne pluus, aga see ei olnud erilise tähtsusega. Loodan vaid, et ta oma pükse siin trepi peal täna ära ei riku.

Päike oli juba loojumas. See tuli mulle üllatusena- ma arvasin ,et on alles hommik, kuid ilmselt ma siis eksisin. Aga kuna mul oli puhkus, siis ei lasknud ma sel faktil ennast häirida.

Mu jalad olid ikka veel tal süles.

„Mis sa vaatad?“ küsis ta äkki, purustades nii mu kauni unelemise.

„Mis mõttes?“

„Sa oled mind juba viimased viis minutit vaadanud.“

„Tõesti?“ ta noogutas. „Vabandust,“ pöörasin kiiresti pilgu kõnniteele. „ma ei saanud ise arugi.“

Õigel hetkel vaatasin kõrvale, et näha kahte tumedat varju meile lähenemas. Tõstsin käe päikesevarjuks silmadele ja uurisin tulijaid tähelepanelikult.

„Tahad sa öelda ,et te veetsite kogu selle pärastlõuna siin, verandal peesitades nagu kuninga kassid?“ pahvatas tuttav hääl ja Patricia toetas ennast rõõmsal ilmel vastu posti.

Ka Kevini näol vinkles kerge naeratuse varjund.

„Paistab nii,“ vastas David ka minu eest ja kõik, mida ma tegema pidin, oli kelmikalt irvitada. Ta oli mu jalgadest kinni võtnud ja mudis neid nüüd kergelt.

Poleks ta ometi seda teinud! Ma tundsin, kuidas ühtäkki tuhat sipelgat mu veresoontes endale teed rajama hakkasid ja oigasin valust, mis mu tuimi jäsemeid läbis.

„Kramp, kramp, kramp, kramp!“ soigusin äkki ja haarasin käega lihasest, mis kui vibunool pingule tõmbus.

David naeratas selle peale iseteadvalt ja liikus peoga säärtpidi ülespoole, seda tugevalt masseerides.

See oli nii valus, et ajas mind nutuäärele. Kuid mõne sekundi pärast oli valu taas kadunud.

„Sa oled kui ingel.“ Ohkasin südamest ja vajusin tagasi kössi.

„Niimoodi polegi mind keegi veel kutsunud.“

Pat tegi meie olesklemisele aga kiire lõpu kui teatas, et tema tahab ühtäkki tuppa saada.

„Miks sul sinna on vaja minna?“ küsisin imestunult talle alt üles vaadates.

„No nii lolli küsimust sinu suust kuulda on lausa ülim alandus!“ röögatas naine näost punetades ja kiskus mu jalad minu karjumise saatel ukse eest ära. Mind tabas raske uks ja võinuksin vanduda, et kolme päeva pärast värvub see õla piirkond raudselt helesiniseks.

Lükkasin ukse tema järgi kinni ja mu silme ette ilmus naerust kõvera Davidi ja Kevini kuju.

„Te olete täielikud tõprad!“ pahandasin teeseldult ja ajasin ennast hädiselt püsti.

Ka David ajas end püsti, jalgu enne põhjalikult sirutades. Ja astus minu imestuseks mitu sammu ilma igasuguste kõrvaliste vahenditeta.

Pidin kadedusest lõhki minema, sest kõikusin ise hullemini kui jonnipunn.

Karjatasin hoiatuse ja sirutasin käe esimese ettejuhtuva asja poole, millest kinni haarata.

„Oi, kuule!“ Kevin hüppas kiiresti mulle ette ja ma klammerdusin kindlalt tema pruuni jakki.

„Sa ei kujuta ettegi kui tänulik ma sulle praegu olen.“ Ohkisin ennast üles ajades.

Kuulsin, kuidas auto ette sõitis.

Davidi nägu muutus hetkeks tõsiseks, kuid ta naeratas siis sama rahulikult kui enne.

„Ma pean minema.“

„Juba?“

„Jah.“

„Mis siis ikka- ilusat päeva sulle siis!“ soovisin talle nii rõõmsalt kui oskasin, kuigi süda jäi veidi kurvaks, sest temaga oli tõesti mõnus istuda.

Ta naeratas kurvalt. „Õhtut ikka.“ Soovitas ta vaikselt ning keeras meile selja.

Vaatasime kurvalt, kuidas ta minema kärutati ja ma ajasin ennast Kevini najalt püsti.

„Neetud!“ oli kõik, mis mul suust tuli ja ma suundusin tuppa, nagu poleks mu jalgadel midagi viga, ega enam olnudki, jättes Kevini endale tummalt järgi vaatama.

Pagan, ta on lahedam kui ma arvasin.

 

Advertisements

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s