Roosisõrmus 3

Märkasin, et kogu sagimisest hoolimata tundus kogu see pidu minu jaoks kui midagi väga kauget kõrvalist ja ma ei suutnud ennast kuidagi sundida seda ka tõsisemalt võtma.

Lõpuks kõlas kolmas kell.

Kuulsin, kuidas ülejäänud seltskond nagu maa alt äkki minu kõrvale ilmus. Arvan, et kõik mu ihukarvad tõusid püsti, kui ma seda 15-pealist kana/kukekarja enda kõrval karjumas ja röökimas kuulsin.

Pat naeratas mulle nukralt.

Eksisin, siin polnud mitte 15-pealine vaid 14-pealine kari. Gothic jäi kusagile nurga peale seisma.

„Eraldume massist, mh?“ küsisin endamisi ja hüüatasin siis valjult, et teisi metsloomi korrale kutsuda: „Džentelmenid ja preilid! Palun vaikust! Me ei taha teda ju kohe minema hirmutada!“

Kõlas järjekordne naeru meenutav helin, mida ma olin sunnitud selle õhtu jooksul veel palju kuulma, tahtsin ma seda või mitte.

Uks avanes ja ma jäin tummalt sisseastujat silmitsema. Kaabu alt paistsid tuttavad valged juuksed.

Neetud, see oli Zac! Mu sisemus lõi veelgi rohkem segamini. Kuidas ma võisin küll nii loll olla ja mitte järgi kontrollida, kes mulle majja üldse tulevad?

Ka tema paistis päris üllatunud, kui oli oma rõivad ära andnud ja lõpuks mind märkas.

Naeratasin talle vaistlikult, nagu robot ja, ennast hetke kogunud, jätkasin mängu, teeseldes, et nägid mehikest esimest korda, see tähendab, teeseldes samasugust siga, nagu ma kõigi teistegagi olin.

Ah, et siis tema ongi Zacery Lasdof…

Mu selja taga hakkas kooris sünnipäevalaul. Üritasin oma kõrvu sellest palaganist kas või natukenegi säästa ja astusin kutsuvalt paar sammu allapoole.

Ta ei tulnudki ülespoole, nagu ma olin oodanud, vaid jäi mind kummaliselt vahtides trepi mademele seisma.

Ootasin, kuni eeslikari mu seljataga lõpetas ja tegin kerge kummarduse.

„Tere tulemast meie majja, isand Lasdof.“

Ta naeratas võluvalt.

„On meeldiv siin viibida, leedi Daphne.“

Vajutasin näole sõbralikkuse pitseri, kuigi sisimas igatsesin, et need viisakused ometi lõpeks ja ma saaksin kogu selle palagani uksest välja lüüa.

Zac oli vägagi kena selles ülikonnas, mille olin talle saatnud. Pakkusin, et nii mõnigi neist seltsidaamidest minu selja taga oleksid soovinud teda endale kaaslaseks.

„Mis, sa tunned teda juba?“ röögatas isand Matties, kui Zacery oli mind mõlemale põsele suudelnud.

„Ainult kuulu järgi, sõber, ainult kuulu järgi.“ Ta naeratas mulle saladuslikult, võtsin seda kui tunnustust oma kostüümile.

Naeratasin talle vastu ja me suundusime Öö Kuninganna saali, kogu palagan selja taga kui tsirkuseartistid saatjateks.

Juhatasin oma peamise tegelinski sinna kuhu pidin ja me võtsime kõik istet- peategelane ja mina seina juures asuvatele troonidele, teised meie ja purskkaevu vahele kuhjatud purpursetele patjadele. Mul oli päris korralik programm välja töötatud. Siiski tundsin, kuidas südamest värin läbi käis kui ma kõigele sellele mõtlesin, mis meid täna ees ootas.

Ma vaikisin ja lasksin rahval omavahel taassõbruneda ning seltsidaamidega tuttavaks saada, samal ajal uurisin neid ise ka pikalt, et meelde jätta pisimgi detail nende nägudest, juustest, olekust.

Osa minu tööst hõlmab inimeste jälgimist ja teadmist, mis neile meeldib. Keegi oleks võinud mulle ajude asemele arvuti panda, sest olgu jumal mulle tunnistajaks- mäletamine polnud minu tugevamaid külgi. Eriti kui see puudutas nimesid, nagu juba eespool selgus.

Zac oli nii kena ja tegi must kogu selle aja jooksul välja täpselt nii palju kui vaja oli, see tähendab pea üldse mitte. Minu ülesandeks oli jälgida, et pidu oleks sujuv ja etteasted hiljaks ei jääks. Ja kindlasti polnud formaalsused need, mis temas vaimustust äratanuks. Vestlemiskohustust mul eriti polnud.

Nad jagunesid kiiresti väikesteks gruppideks ja koondusid ümber näitsikute, mis oligi olnud mu peamiseks eesmärgiks- tekitada õhkkond, kus kõik tegelevad oma asjadega ja keegi teist ei sega. Naeratasin juba võidukalt, kuid ennatlikult- mu pilk langes taas sellele gothicule, kes teistest siiski eemale jäi ning neid ainult ükskõikselt seiras.

Jäin teda üksisilmi vaatama, nagu oodates, et ka tema pilk mulle lõpuks pidama jääks. Ei läinudki kaua, et ta mind märkaks. Tõusin aeglaselt oma troonilt Zaci kõrvalt.

Zac tundus murelik, kuid ta laskis mul minna. Tundsin, kuidas ta käsi mind riivas, ent ma heitsin talle kerglasliku rahustava pilgu ning lahkusin poodiumilt. Tubli poiss, kes taipab, mida üks naine tegema peab. Pealegi tõmbas Pat, kellele oli langenud õnn teda lõbustada, ta tähelepanu kohusetruult endale.

Ma saatsin Patriciale rahuloleva pilgu ning jätkasin oma teed patjade vahel, saateks imalad häälitsused ja minu seeliku, mis oli natuke liiga lai, et patjade vahel vabalt liikuda, satääne  kahin.

Peitsin lehviku truult selja taha, astusin mehe kõrvale ja pöörasin oma pilgu samuti enda ees väänlevale rahvamassile, kes mind viisakalt ignoreerisid.

Ta rüüpas veel ühe sõõmu kõige tumepunasemast veinist, mille ma meie keldrist leidnud olin. Ideaalne vere asendaja. Ega siia keegi verd ju otsima tulnudki, pigem jooma ja varjatult hoorama. Eriti kui arvestada, et kolmel neist meesterahvastest olid ka pruudid olemas.

Naeratasin nukralt ning üritasin viisakalt vestlust alustada, ilma et oleksin sellelt ussipesalt pilkugi tõstnud, kuid ta jõudis must ette.

Me vestlesime vaikselt, nii et keegi meid vaevalt kuulda võis.

„Te korraldate siin tihti selliseid pidusid?“

Teadsin, et ta uurib mind. Lasksin sellel rahulikult sündida.

„Tuleb ette.“ Vastasin, ikka veel muiates.

„Hmmh, ma lootsin midagi paremat.“

Mu kulm kerkis korraks, kuid ma ei öelnud esimese hooga midagi. Avasin küll suu, kuid ainult ühmasin naeratades.

„Kas härral on erilisi soove?“ küsisin rahulikult ja soojalt, pead veidi temast eemale kallutades, paljastades nii oma kena kaelakese, justkui ahvatledes teda veidi.

Jah, mul olid selleks tegelikult olemas seltsidaamid, kuid aeg ajalt ei leidnud külaline nende seast ikkagi seda, mida ta otsis ja siis tuli natuke ise kaasa aidata. Ahvatleda. Tavaliselt sellest piisas. Kui mees oli juba parajalt kiimas, lükkasin ta kama kaks millise näitsiku sülle ja rohkem polnud vajagi.

Kuulsin, kuidas ta vaikselt naerma hakkas ning uue sõõmu veini võttis.

Ma ei seganud teda tema tegevuse juures ega vaadanud kordagi tema poole. Minu pilgu vääris hoopis üks kaksikutest, kes mind samuti imetles ja mulle tundus, et ta oli vist veidike armukade. Michelle ei suutnud teda kuidagi ohjes hoida ja see ei olnud hea märk.

Nägin kuidas kaksik tõusis ja meie poole tulema hakkas.

Õhk muutus paksuks, kohe nii paksusk, et seda võis noaga lõigata. Mu mäng kiskus kiiva.

„David…“ urahtas kaksik kui meie juurde oli jõudnud.

Panin selle nime sügavale mälusoppi tallele.

„Oo, leedi Daphne, ärge raisake oma väärtusliku aega tema peale- ta armastab naisi võrgutada ja jätab need siis pika ninaga.“

Kas või üks kord elus võiks mõni neist millegi originaalsega lagedale tulla. On seda siis nii palju palutud?

Vastasin talle samasuguse klišeega.

„Kui lahke teist minu ohutuse pärast muretseda, aga ma usun, et siin majas pole sel eriti tähtsust, kes ta on.“ Naeratasin talle külmalt. „Siiski, tänan hoiatamast.“ Tegin kerge kummarduse ja astusin tast mööda, kordagi tagasi vaatamata.

Olin pahane, et ta mu mängu ära rikkus, enne kui sellest asjagi oleks saanud. Miks mind peaks huvitama, kas ta on naistekütt või mitte?

See rikkus mu tuju, et üks mu oma külalistest mulle mäkra mängis ja valget hobust üritas mängida. Kahjuks oli rüütlist asi kaugel.

Võtsin uuesti Zaci kõrval istet. Ma ei tahtnud kohe vestelda, seepärast teesklesin, et mul on midagi muud teha ja tegin, nagu otsiksin midagi. Kangi, kui täpsem olla, selline pisikese punase lehviga roobake, millest tõmmates muutuks purskkaevu vesi tumeroosaks, see tähendab, segaks punast veini purskkaevu veele.

Leidsin kangi alles mõne aja pärast- see oli väga edukalt ära peidetud- ja tõmbasin seda järsult. Läbipaistev vesi muutus vähem kui kümne sekundiga purpurpunaseks ja tundus kohe paksem kui ta tegelikult oli. Nii, klišee oli loodud ja mina õnnelik. Kuulasin rahulolevalt, kuidas Michelle nähtuse peale kriiskama hakkas ja ka külaliste tähelepanu veele juhtis. Vähemalt üks kord kui ta karjumine on midagi väärt. Teised ainult oo-tasid ja rahustasid ka plika maha. Naeratasin võidukalt.

„Sa said Davidiga tuttavaks.“ Küsis Zac mind lõbusalt piieldes.

„Kahjuks mitte nii lähedalt nagu ma soovisin.“ Heitsin talle armuliku pilgu ning märkasin silmanurgast, kuidas Pat nurruma hakkas.

„Oh, küll Robert maha rahuneb. Ta on veel pahane, et David ta õe maha jättis.“

Ühmasin kergelt. Mu tähelepanu oli taas koondunud Davidile, kes oli klaasi purskkaevu servale asetanud ja tiirutas nüüd niisama ümber punase vee. Ta katsus vett, võttis seda peopessa ja laskis siis tagasi purskkaevu. Ta näoilme tundus kuidagi hajevil, ent see moondus kohe pärast vee katsumist ja ta silmadesse ilmus kummaline tuluke, mis tõotas vähemalt viieminutilist meelelahutust. Ajasin end rohkem sirgu ja jäin ootele.

„Alan ei tundu sest pooltki nii häiritud olevat kui Robert?“ jätkasin Zaciga vestlemist.

Pat istus vaikselt Zaci jalge ees padjal ja ootas kannatlikult, kuni talle uuesti tähelepanu hakatakse pöörama. Nii talle meeldiski, et tal on ka vaikseid hetki, mitte ainult pidu. Ma teadsin seda ja olin rõõmuga nõus neid hetki talle pakkuma ega utsitanudted kohe uut ohvrit otsima. Ülereageerimine ei ole reageerimine.

„Alan teab asjast veidi rohkem kui Robert.“ Zacery tundus pingule tõmbuvat.

David jõudis patjade labürindi kaudu meieni ja Zac tegi jutule kiire lõpu.

„Ma selgitan teine kord.“ Ta pöördus tagasi Pati poole, kes paistis juba aimavat, et me tunneme üksteist juba varem.

Lasksin kerge naeratuse üle näo, see pidi tähendama nõusolekut. Polnud minulgi isu seda hetkel avalikult lahkama hakata. Mu närvid olid piisavalt püsti ja ma tahtsin sellega lihtsalt ühele poole saada.

David võttis meie vastas oleval tühjal padjal istet. Ta uuris mind pikalt, casanovalikult ülbelt. Nagu üritaks mind võrgutada. Pidin talle rõõmuga pettumuse valmistama ma ei olnud siin selleks, et lasta ennast ära peibutada.

„Sa oled pelgalt mask.“ Teatas ta lõpuks, kui oli mind enda arust piisavalt piielnud ning tõusis, et tagasi minna.

Mu aju töötas palavikulise kiirusega, et välja mõelda, mida pagan ta selle all veel mõtles ja mida sellisele solvangule vastata, kui üldse vastata.

Kiire pilk ümbritsevatele andis ainult ühemõttelise vastuse: sellisele solvangule tuli vastu astuda.

Ma ei hakanud hingeldama või hädiselt kössutama, nagu nurka aetud loomake. Selle asemel küsisin samasuguse stoilise rahuga nagu ennist teda kõnetades: „Kui tohib küsida, siis milles see väljendub?“

Ta pööras ennast veidi ja vaatas mind üleolevalt. Võisin vanduda, et sellise nurga alt oli ta mulle kusagilt tuttav, kuid kust…

„Sa näed karm välja, kuid tegelikkuses oled hall hiireke.“

„Hiireke?“ ootasin talt täpsustust. Vahetasime Zaciga naerust tulvil pilke ja ma pöörasin kogu oma tähelepanu Davidile.

„Ta otsib alati midagi sellist, erilist, anna talle andeks- ta juba on selline. Kummaline kuju, aga täitsa huvitav.“ Seletas Zac lõbusalt mulle kõrva sisse, puudutades kergelt mu kõrvarõngast.

See tuli mulle üllatusena, arvestades, et ma olin alati olnud vähemalt selles kindel, et minus ei näinud ta raudselt midagi muud kui ainult töötajat. Heitsin talle kiire küsiva pilgu ja sain aru, et mu sisetunne ei petnud mind ja mu oletused olid õiged- ta flirtis minuga, et tekitada armukadedust mehes, keda ma veel vähem tundsin kui teda ennast.

„Hmm, laseme tal siis mängida, mm?“ küsisin talt luba.

Kõige kohta, mis oli ekstsentriline ja nii-öelda out of context , tuli peo peakülaliselt nõusolekut küsida, et vältida olukorda, kus sinu meelest on etteaste väga vaimukas ja tore, külaline aga vajub häbist maa alla. Muidugi ei kuulunud see reegel täitmiseks alandamispidudel, aga see on juba hoopis teine teema.

„See on verepidu, on nii? Siis… kus on veri?“

„Veri? Kas see ongi teie eriline soov, härra David?“

Neetud, see väljakutse oleks võinud olla olemata, kuid nüüd oli liiga hilja taganeda.

Minu üllatuseks kõlas publiku seast veel nii mõnigi „jah ka Michelle poolt, mis kirjutas alla tema lahkumislehele. Mul hakkas temast juba kõrini saama, kuid tema õhutusel ühines soovijatega veel nii mõnigi meie kõrgelt austatud külalistest ja teadmine, et ta lahkub meie seast peagi jäädavalt, ei aidanud mind karvavõrdki.

„Härra Lasdof?“ pöördusin küsivalt nimetatu poole.

Ta tegi žesti, mis tähendas, et ka tema oleks sellisest šõust huvitatud.

„Olgu. Ja kelle veri see on, mida te näha ihkate? Meil on siin täna väga eksklusiivsed ja elegantseid ohvriloomakesi- Pat, neile, kes soovivad midagi idamaisemat,  (selle ütlesin ma eriliselt rõhutades) maal korraliku kasvatuse saanud neiu Michelle. Carol- tõeline inglise daam. Josefine, oma kuuma kreeka verega. Jane, kelle tõuaretus ületab kõik teie parimad ootused. Põhjamaiselt karge, kuid ikkagi nii veetlev Denice  ja lõpuks meremaiguline Simone. Valik on teie, härra David.“

Ma teadsin, et mu tüdrukutele vaevalt meeldib, kui keegi neid lõikuda tahab, kuid olin nõus neile ekstra suurema summa maksma, kui nad triki ära teevad. Pealegi nad ju teadsid, et siit võib kõike oodata. Vähemalt ma lootsin, et nad on sellest ikka teadlikud.

„Teie verd, leedi Daphne.“ Tuli külm ja kaalutletud otsus, kuigi ega ma muud oodanudki.

„Minu?“ hoidsin hetkeks vaikust – no kui on etendus ,siis olgu ikka etendus – et sellel mõjuda lasta. „Kui härra nii soovib.“ Naeratasin kergelt. See muutus huvitavaks.

Astusin oma troonilt alla tema ette. Olin kindel, et hakkan seda veel kahetsema, kuid siin polnud hetkel minu oma soovist haisugi – jõukas rahvas soovis verd ja seda pidid nad ka saama. Tundsin, et astusin peale ühele sajast spetsiaalselt okastega roosidest, mille olin kiusu pärast lasknud põrandale laiali laotada. Mind üllatas kui kõvad need okkad tegelikult on, arvestades et mu kingatald ei olnud mitte kõige õhemast nahast.

Kummardusin sirge seljaga ja korjasin seelikusabasse takerdunud õie üles.

Ta jälgis igat mu paeluvat liigutust varjamatu rahuloluga, nagu ka kõik teised. Viimased küll väikese hirmuga hinges.

Hoidsin roosi hetkeks käes ja vaatlesin seda rahulikult.

„Kardad?“

Küsimus oli trotsitekitav.

Vaatasin tema hallidesse silmadesse ja tõstsin roosi suu juurde. Kuid enne, kui see huulteni jõudis, lasksin sellel tagasi alla vajuda.

„Aga mis mina sellest saan, kui teile oma verd loovutan?“ küsisin nina püsti ajades nagu ühele ärahellitatud kõrgseltskonna piigale, keda ma siin etendada püüdsin, sest isegi Dracula ei rahuldunud ja vähemaga.

„Teie, leedi Daphne?“  ta muigas ja ma teadsin, et see nüke läks täie ette.

„Mm, mina.“

Kui isand Zolte seda praegu näeks, oleksin ma hetkega siit majast kadunud. Aga ma võtsin selle riski. Klient on küll kuningas, aga mõnel üksikul korral võib seda reeglit ju natuke väänata. Täna näiteks.

Ta mõtles hetke ja sirutas siis ette oma käe, mille sõrmes säras tumehall lihtne sõrmus. Hõbedast kui ma ei eksi- tänapäeval on ka kuld ju hõbedast karva.

„Oo, härra David.“ Tegin pettunud näo. „Ma ei müü oma verd ei hõbeda ega kulla eest.“

Lootsin, et see lööb ta verest välja ja ma oleksin olnud päästetud, kuid selle asemel naeratas ta veelgi enesekindlamalt.

„Ja mida preili selle eest soovib?“

„Tervet õhtupoolikut. Teie minu käsutuses.“

Kust kurat see nüüd tuli? See ei olnud mitte mina, kes nii lolli idee äsja välja köhis. Meenusid Rowan ja tema kihlvedu.

Ta kulm tõusis ja mehed ulgusid võidu, karjudes, et ta kauba vastu võtaks. Naersin koos nendega ja vaatasin talle silmade särades otsa.

„Tänast?“

„Ei.“

David vaatles mind hindavalt, siis teisi, siis uuesti mind. Ootasin kannatlikult tema otsust.

„Kui ma ka verd maitsta saan.“ ei andnud ta järgi.

Heitsin Zacile aeglaselt nõusolekut küsiva pilgu, kuigi tegelikult poleks mul tema nõusolekut üldse vaja. Oma keha müümisega sain ma hetkel väga hästi ise hakkama. Jah, müümisega. Naljast oli asi kaugel ja kogu mu naerutuju kadus.

Ka Zacile ei meeldinud see enam eriti, ta nägu oli samuti tõisem, ent ta noogutas siiski.

Maad võttis haudvaikus ja ainus, mis kõlas, oli muusika, mida mängiti teises toas, et luua rohkem salongi eraldatuse mulje. Mulle tundus, et ruum muutus korraga väga väikeseks ja patjadel lösutajad kadusid kuhugi uttu, jättes alles ainult mind ja mu vastase.

Silmitsesin roosi kinnastatud käes ja otsisin sellelt teravat okast. Üht teravat okast- rohkem polnudki tarvis.

Tõstsin silmad ja vaatasin talle otsa, puurides pilgu nii sügavale tema hinge kui oskasin. Tõstsin roosi varre suu juurde ja embasin seda huultega, nii et see mulle sügavale alahuulde sisse lõikas. Võpatasin hetkel kui ta läbi naha jõudis ja üht tuhandetest närvirakkudest tabas, kuid säilitasin selle juures siiski väärika karguse.

See ei olnud valus, pigem nagu žiletiga sisse lõigates. Kõige valusam osa sellest oli aga kui okas haava aina laiemaks ja laiemaks surus. Suutsin haava tekitada tahapoole, mitte otse ette, kust see jubeda paistena välja oleks hakanud paistma. Kuigi, olin kindel et üles paistetab see nii või teisiti. Sellise haava asetusega ei olnud vähemalt näha, mis haavaga tegu oli ja ma võisin selle vabalt kuuma toidu süüks ajada. Imelik, et ma sellisel hetkel toiduainetest mõtlesin.

Keegi tüdrukutest kiljatas.

Tõmbasin okka huulest välja. See tegu osutus siiski eelnevaist hullemaks ja oli valusam kui arvasin. Panin huuled tugevalt kokku ja lasksin roosil seelikule vajuda.

Tundsin, kuidas soe, mõrkjas, veidi soolanegi vedelik mulle suhu valgus. Ma ei ütleks, et see paks oli. Huul tuikas, kuid ma ei avanus seda. Verd oli rohkem kui ma olin arvestanud. Mind läbis kuumalaine ja külmalaine üheaegselt, sest ei ole midagi toredat selles, kui sa omaenese verd mekkida saad.

Pakun, et David võis kõik need emotsioonid mu silmadest välja lugeda, kuid ta hoidis need enda teada. Ta nautis kindlalt igat hetke.

Muigasin ja peenike verenire väljus mu vasakust suunurgast, valgudes otse mu riiete suunas. Ma ei saanud suudki paotada, sest verd tuli nii palju.

Davidki paistis jahmunud, et ma selle ära tegin ja põnnama ei löönud nagu ta salamisi ehk lootnud oli. Kindlasti lootis ta seda. Ma vähemalt loodan, et ta lootis. Siiski, pärast hetke enda kogumiseks, sirutas ta käe ning puudutas kergelt mu verest punaseid huuli.

Ise hoidusin ma täielikult sellest, et neid puudutada, et vere voolu väiksemana hoida. Ma ei saanud keeltki vastu haava suruda, kuigi aju seda mul teha käskis ja ma seda ise ka kogu hingest teha igatsesin. Aga see oleks illusiooni rikkunud ja lihtsalt inetu välja näinud.

Ta naeratas võidukalt ja lähendas oma pea minu omale. Ta ei läinud kohe mu huulte kallale, mis oli isegi meeldiv, arvestades, et mu kujutlusvõime oli mulle loonud päris valusa pildi eesseisvast, vaid puudutas kõigepealt niret, mis hoolega lisa saades mu kleidile tilkus.

„Sa oled uskumatu.“ Sosistas ta seda niret vaimustunult imetledes ja suudles mind lõpuks, maitstes seda verd, mis suhu oli kogunenud ja kui enam midagi alles polnud – enamus nirises suunurkadest alla-, suudles korralikult, nii nagu suudlema peab.

Olin silmad kinni vajutanud, sest see oli uskumatult valus kui ta huuled kas või sekundi murdosa jooksul mu alahuulega kokku puutus.

Kogu minu lühikese elu kõige jubedam suudlus. Leedi Daphne oli järjekordselt oma ülesannete kõrgusel.

Kõige kõhedusttekitavam oli mõelda, et ma võinuks seda isegi nautida, aga kahjuks ei olnud ma sel ajahetkel piisavalt romantiliselt meelestatud ja seepärast oli minu jaoks tegemist vabatahtliku piinamisega. Kahju, see oleks võinud tõesti midagi toredat olla.

Ta laskis mu lahti ja astus sammu tagasi. Minu üllatuseks polnud ta üldse verega koos.

Ulatasin talle roosi, keerasin ennast ringi ja läksin oma troonile tagasi, mille kõrval ootas juba Kevin, lumivalge rätikuga kandikul. Haarasin kiiresti rätiku järgi ja prantsatasin tagasi istuma, kõigi pilgud minule suunatud. Mu käed värisesid ja naeratamiseks tuju polnud, sest  suhu immitses veel verd ja mu närvid hakkasid juba katkema. Terve see pidu oli minu jaoks kui suur ebaõnnestumine.

Heitsin neile etteheitva pilgu.

„Mis on?“ küsisin imestunult kui olin verejoad ära pühkinud ja ennast piisavalt kogunud, et ennast normaalsemal tasandil väljendada. Ma pole kunagi veel näinud nii kaameid nägusid kui mulle sel hetkel otsa vaatas. Ainuke, kes oli vähem kaamed, oli Zac ja David, kes omavahel kummalisi pilke vahetasid.

Kevin ulatas mulle tillukese klaaskausi paari jääkuubikuga, mille ma ühe liigutusega rätikusse mähkisin ja vastu suud toetasin.

Pöördusin  nüüd Davidi poole, kuid enne kui ma midagi öelda jõudsin, tõusis Zacery püsti ja teatas kõlaval häälel, et pidu on läbi.

Teist korda nad seda endale öelda ei lasknud ja kadusid kiiremini kui olid saabunud. Hüppasin ka ise püsti ja võtsin mulle vastu ulatatud käe, et minna ukse juurde külalisi ära saatma.

Minus tärkas hirm, et ma suutsin selle viimase trikiga kogu oma siinsele karjäärile kriipsu peale tõmmata..

Viimastena jäid minu juurde Zac ja David, mõlemad omaette muiates.

Me ei vahetanud sõnagi enne kui viimane džentelmen lahkus. Paistis, et mehed olid omavahel päris hästi tuttavad ja ma ei seganud nende omavahelist olelemist. Selle asemel vabandasin ja läksin tüdrukutele ütlema, et nad koristajad tuppa laseksid ja ise koju läheksid.

Mind ootas ees suur segapundar ja palju hirmunud nägusid.

„Issand kui hirmus! Ma ei teadnudki, et siin seda ka teha tuleb!“ halas Michelle nii heleda häälega, et mu viimane terve närv plõnniva heli saatel pooleks läks ja ma igasuguse tagasihoidlikkuseta tal kahe rinna vahelt korsetist kinni haarasin ja ta endale lähemale tirisin. Avasin suu, et talle paar räigemat sõna öelda, kuid ei suutnud- haav läks lahti ja sealt hakkas jälle verd tulema. Lasksin ta järsult lahti, nii et ta vastu seina paiskus.

Hakkasin õhupuudusest hingeldama ja toetusin ise ka vastu seina. Korrutasin endale kogu aeg, et ei tohi nutma hakata, ei tohi, kuid seda oli väga raske teha. Üks asi on teada, et sul on närvid läbi, teine asi on sellest teadmisest lähtuvalt tegutseda. Hetkel polnud sellest teadmisest aga mingit kasu.

„Rahunege, leedi, rahunege. See on nüüd möödas.“ Patricia kaisutas mind tugevalt ja ma klammerdusin vaistlikult tema külge, nagu päästerõngasse. „Kas lasen teie toa akna lahti teha?“

Noogutasin kohe kui mu hingamine taastus. Kohe kui tasakaalu tagasi sain, laskis ta mu lahti. Ma ei tahtnud teda lahti lasta isegi siis kui keegi peaks kohe teatama, et koridoris puhkes tulekahju. Patile polnud see vist esimene kord, sest kerge surve mu kätel oli kindel käsk, et on aeg lahti lasta ja kõik.

Ka teised tüdrukud kallistasid mind ja soovisid head ööd.  Välja arvatud Michelle, kes vaikselt minust mööda toimetati. See oli kummaline ja minu jaoks isegi ootamatu, et nad minu julgustükki nii kaastundlikult suhtusid. Samas andis see mulle piisavalt jõudu ka nüüd nende kahe härrasmehega tegeleda, kes mind hallis ootasid.

„Tasust räägime homme.“ Teatas Pat  tüdrukutele kindlalt, patsutas mulle veel õlale ja  sörkis teiste järel oma riietusruumi. Mul polnud tarvidust isegi seda öelda. Pat teadis juba niigi, kuidas asjad käisid. Olin ma tõesti nii etteaimatav?

Kevin oli ka vahepeal tagasi jõudnud ja sirutas minu poole kandiku uue lumivalge rätikukesega. Lajatasin verest läbi ligunenud riidetüki ilma igasuguse peenetundelisuseta peegelsiledale kandikule ja haarasin uue. Hingeldasin veel hetke, kergitasin siis kergelt  seelikusaba  ja läksin külaliste juurde tagasi. Nad istusid all vestipüülis seisval pingil.

Olin vihane, et minuga sellist lolli nalja tehti. Ma ei varjanudki, et olin sellest teadlik. Meil võinuks olla vähemalt nii paljugi viisakust pilkude vahetamine hilisemaks jätta. See vaevumärgatav akt nad ka reetis.

David märkas mind esimesena ja tõusis püsti. Zac, kes oli vahepeal mantli selga ajanud, järgis ta eeskuju ja nüüd ootasid nad juba mõlemad, kuni ma nende ette seisma jäin. David tõmbus veidi kaugemalegi.

„Ma tänan sind, kullake. See pidu jääb neile veel kauaks meelde. Suurepärane!“ Teatas Zacery imetledes.  Ta säras üleni ja paistis omadegi nii rahul olevat.

Poleks ta mu boss ja peakülaline oleksin talle nüüd ja kohe vastu vahtimist andnud, sest oli rohkemgi kui kindel, et see oli kokkumäng. Ja ma ei armastanud neid mänge eriti. Kahjuks kuulun ma nende inimeste hulka, kellele meeldivad komplimendid ja keda annab nendega mingil määral moosida ja kokkuvõtteks oli kõik, mida ma veel teha suutsin talle meelitatult naeratada ja poetada paar tänusõna, et ta tulla sai ja et ta asjaga rahule jäi ja et tulgu jälle…

Ta suudles mind kergelt juustele ja lahkus, väites, et limusiin ootab juba.

Lehvitasin talle ukse pealt hüvastijätuks ja pöörasin ennast solvunut kehastades Davidi poole, kes mind eemalt jälginud oli ja nüüd samuti mantlit selga toppis. Ootasin rahulikult, et ta oma asjatoimetustega ühele poole jõuaks.

Ta peatus täpselt minu ees ja ulatas mulle visiitkaardi. Võtsin paberilehe tema käest ja sirutasin käe kõrvale, sissekirjutuse letile ja haarasin sealt tindisulepea. Toetasin kaardi graatsiliselt vastu pukki ja kirjutasin sinna oma töötelefoni. Ulatasin lipiku talle tummalt tagasi.

David luges numbreid tähelepanelikult, naeratas siis iseteadvalt ja astus siis minust mööda.

Ei mingeid visiitkaarte- isand Zolte ei lubanud neid. Talle meeldis pigem, et kuuldus liiguks pigem suust suhu kui et on mingi lipaka peal kirjas, mille kaudu neid mingi suvaline tegelinski üles sai otsida. Muidugi olid majal MINGIDKI visiitkaardid, kuid neid sai ainult erisoovi esitanud pikemat aega klubi liikmeks olnud mehed ja ei keegi muu.

Hingasin poole kergemalt kui tuuleiil, mis ukse sulgemisel minu seelikusabast läbi voogas. Hakkasin endale kohe paremat meeleolu looma ja kukkusin vihaselt paremale ja vasakule käske jagama nagu viimane tola, suuümbrus paks nagu tomat.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s