Roosisõrmus 2

Seisan keset tuba ja tõmban kopsud õhku täis ,enne kui Beth viimase sikutusega kõik minu ribid kokku tõmbab.

„Preili, kas tõmban tugevamalt?“

„Ei, aitab,“ saan vaevu sõnad suust, sest, kuigi ma teen seda juba mitu kuud, on see ikkagi piisavalt valus, et mu ülakeha krampide ääremaile viia. „Too aluskleit, Beth!“

„Jah, preili.“

Sirutan käed kõrgele enda kõrvale, et tal oleks mugavam seda mulle selga kinnitada ning vaatlen ennast mõnuta peeglist.

Mul on tunne, nagu kõnniks ma tsirkuses mööda peenikest nöört ja kõik vahivad mind. Ja minu ainukeseks lootuseks on kukkuda, et anda neile seda, mille jaoks nad siia on tulnud- mitte minu oskusi nägema, et kas ma ikka püsin, vaid selleks, et näha, kuidas ma kukun. Ilma karjumiseta, ilma valuta. Lihtsalt langen kui riidest nukk kivina alla liivaga kaetud perroonile.

Ohkan südamest ja pilgutan oma meikimata silmi. Isegi soeng pole veel valmist.

Kleit on seljas. Pärast poolt tundi pingutamist. Jube.

Siiski, kleit ise on kui meistriteos- sügavroheline sitsilise tagaosaga viktoriaanlik lahtise ülaosaga kleit, mille lihtne esiosa vastandub minu mustade kristallidega ülaosa ja pika slefiga  tagaosas. Lõvisüda on teinud ilusat tööd. See on tõesti meeliülendav kogemus seda kanda.

„Beth?“

„Jah, preili?“

„Pane mingit muusikat. Mulle ei meeldi vaikus.“

Ma sosistan. Mitte tahtlikult, kuid nagu iseenesest. Hommik möödus väga rahulikult ja Twilight House oli enamuse ajast kui unenäos.

Ma sain isand Zoltelt Öö Kuninganna- mustade sitskangastega sisustatud peosaali suure purskkaevuga toa keskel teisel korrusel. See oli esimene kord mul pidu seal korraldada. Siiani olid kõik mu peod toimunud Taevases Suudluses, millel olid laiad katuseaknad.

Öö Kuninganna oli minu jaoks saalide saal- selle uhke pimedus oli vaimustavalt lihtsatele asjadele üles ehitatud- nagu siseneks suurde beduiini telki, kuhu pidi sisenema astudes alla väikesest trepist- kolmest astmest. Isegi põrand oli kaetud tumeda vaibaga, nii et sellel ei kostunud mitte kui ühte sammu. Keset tuba oli, nagu ma ennist juba mainisin, suur tumedatest kividest laotud purskkaev, mis oli tihti peale ka toa ainukeseks valgustajaks oma jugadega, mis kumasid soojalt oma külma kalki valgust. Uksele vastasseina oli ehitatud midagi trooni moodi ja selle kõrvale ja ümbrusesse oli suvaliselt kuhjatud istumispatju.

Klavessiin. CD mängijast kõlas klavessiin. Naeratan salapäraselt enda peegelpildile. See on mõni Bethi erakogust pärit plaadiga.

„Preili Daphne?“

„Jah?“

„Kas ma teen teile nüüd soengu?“

Ärkan kui unest. Vaatan oma rohekaid salke, mis mu õlgu katavad ja meenutan kuivalt, kuidas need olid kunagi isegi tuhkblondid.

Vaatasin veel aknast välja- lund oli hakanud sadama, ja võtan pingil peegli ees istet ning tunnen, kuidas ta mu juustes sasib.

„Millise me teile täna teeme, preili?“

„Klassikaline, nii et salgud kergelt näole tikuvad…“ vastan. Ikka veel aknast välja vahtides.

Väljas sadas lund. Esimene lumi sel aastal, aga veel milline! Suured märjad räitsakad vajumas rahulikult ma poole või puudele, kuhu need eelmiste külge klammerdusid ja uue kihi nende peale moodustasid.

„Ai! Tee hellemalt!“

Kogu mu mõnus meeleolu on rikutud valust, mis mu peakolpa läbib.

„Vabandust, preili.“

Ma tean, et ta üritab. Kuid ta võiks selle juures paremat tööd teha.

Siiski, tal ei kulu kaua, et minu soeng valmis saada.

Pööran peegli ees pead ja uurin ennast ülimalt hoolikalt. Täitsa normaalne.

Noogutan talle tunnustavalt ning avan oma ehtekarbi, kust võtan välja kalli välimusega mustade kividega raske kaelakee ja paari kõrvarõngaid. Täna on pidu ja midagi odavat ma kanda ei tohi- seda märgatakse kohe kindlasti.

Beth võtab minu kangestunud sõrmede vahelt kee ja aitab selle midagi ütlemata mulle kaela panna, samal ajal kui ma endale kõrvarõngaid kõrva üritan toppida.

Kerge meik, mille puhul on Bethil oma ea kohta kahjuks rohkem tarkust kui minul, kujuneb üsna jõuliseks, kuid vähemalt ei ürita ta mulle mingeid pandasilmi teha, mis tal endal näost pidevalt vastu vahivad.

Me ei räägi tavaliselt kuigi palju kui ma riidesse panen.

Miks? Ma ei tea. Me lihtsalt ei kõnele. See on kui tseremoonia, mis tuleb läbida vaikuses.

Lõpuks vaatab mind peeglist vastu täiesti valmis neiu, kelles ma oma endist tagasihoidlikku aguliplikat vaevu ära tunnen. Samas on see nii tuttavlik, et lausa vaimustav. Nojah, mina sellest hetkel vaimustust ei tundnud.

Beth seisab minu selja taga ja ootab oma kaunis teenijakostüümis, mille ta kusagilt netist tellis, uusi käsklusi.

„Kas tüdrukud on valmis?“ küsin üle õla vaadates.

„Ma ei tea preili.“

„Mine ja vaata.“ Heidan peeglis pilgu kellale enda selja taga. „Külalised saabuvad peagi.“

„Jah, preili.“ Ja ta kaob suure puust ukse taha.

Jään üksi.

Ajan ennast aeglaselt muusika taktis püsti ja keeran ennast peegli ees, et nüüd rahulikult omaette olles kleidi ilu nautida.

Ma pole kunagi kellegi peale eriti kade olnud. Nüüd aga olin. Kõigi nende naiste vastu, kes elasid kuninganna Victoriaga ühel ajal ja said selliseid kaunitare iga päev kanda. Valu, mida selle kleidi selgatoppimine endaga kaasa tõi, oli hakanud taas taanduma ja jäi iga hetkega aina rohkem tagaplaanile.

Kerge koputus uksel.

„Sisse!“

Uksele ilmub Kevini pea.

„Tüdrukud on valmis ja ootavad teie käske, preili Daphne.“

„Hästi.“

Peanupp kadus.

„Oot!“ mulle tundus, et midagi oli teisiti. „Kas sa oled pead värvinud?“

Teenija ilmub täies hiilguses minu ette tagasi ja hoiab pilgu põrandal.

Noogutan. Tal on uued punakad triibud. Ja must salk keset kõike.

„Millal sa selle teha lasksid?“

„Eile õhtul, preili.“

„Hm, mine!“

Ta vabandas ja kadus.

Huvitav, kas ta ootas mingit karistust selle eest, et pead värvis?

Otsisin oma musta pitslehvikut taga. Mul oli tegelikult kokku juba neli lehvikut- kõik eri toonides, kuid mulle meeldis see pitsiline kõige rohkem.

Jõudsin pea kõik kohad läbi vaadata, enne kui märkasin silma nurgast ,et see oli seal samas musta voodikatte peal.

Must voodipesu oli isanda mingi eriliselt hea nali. Nimelt pidid kõik kehavedelikud musta pealt eriti hästi välja paistma. Ja nii käis ta igal teisipäeval kontrollimas, et vahepeal midagi tema teadma toimunud poleks. Me võisime endale külalisi võtta, kuid seda vanamehe teadmise korral.

Võtsin oma lehviku ja lõin selle hetkeks laiali ning uurisin seda kriitilise pilguga. Perfektselt korras nagu alati.

See oli kaunis ese- pikad gravüüriga kaetud mustaga ülelakitud puust rootsud ja nende vahel kallis käsitsi tehtud pits, mille sisse oli põimitud ei rohkem ega vähem kui kolmteist musta kandiliseks ihutud puidust pärlit.

Veel oli puudu minu kotike värskendava veega ja veel mõne nipet näpet esemega, mida vaja võis minna. Leidsin ka selle pärast väikest tuulamist kapist ja ladusin punasest kotist kõik rohelisse nutsakusse üle. Kinnitasin selle kerge liigutusega oma mustade kinnaste külge, mille ma varakult kätte olin pannud ning viimase asjana piserdasin kleidile ka veidi lumekellukese uinutavat lõhna.

Astusin oma toast välja täies varustuses kaunitarina ja tundsin ennast vastavalt- kõrk, püha viha täis ja kange nagu verstapost, millest kõik kaarega mööduma peavad.

Minuga ühinesid hetk hiljem Kevin ja Beth, kes viibisid kogu vastuvõtu juures ja hiljem teenindasid ka pidu.

Jäime seisma seitsme neiu ees, kes mind kõik eri poosidesse toetudes trepi mademelt vaikusega tervitasid. Minu ootuste kohaselt olid nad kõik korralikult riides ja vastavate soengutega, nagu ma neile ettekirjutusi olin teinud.

Trepisaal ise oli parasjagu tühi. Teisi pidusid peale minu oma siin parasjagu ei olnud ja teised leedid kas puhkasid või ajasid lihtsalt omi asju.

„Tere õhtust, neiud!“ köhatasin viisakalt ja sain vastuseks mingi sogase mulina, mille üle mul kohe raudselt hea meel ei olnud, kuid jätsin selle kulmukortsutusega tahaplaanile. „Ma eeldan, et härrased ei pea täna oma siiatulekut kahetsema?“ küsisin siiski rangelt.

„Härrased? Need ka mingid härrad!“ kiljatas blond Michelle, maatüdruk kusagilt kaugelt keskmaalt, kes paistis küll olevat linnade sügavikus esimest korda, teenides kohe tähelepaneliku naeru.

Kergitasin armulikult oma vasakut suupoolt, kuid vaikisin. See pani ka teised vaikima.

„Michelle, kullake, te olete meie seas täna esimest korda?“ ma ei saanud mitte seda mainimata jätta ega teda mitte paika panemata jätta, kui soovisin oma positsiooni kindlustada. Ma ei tahtnud ju, et ta mul terve õhtu oma kiljatustega ära rikuks. Tegemist oli ikkagi stiilipeoga.

„Jah, leedi Daphne.“ Tuli kurblik näugumine.

Issand, kui närvi sellised ajada võivad. Ohkasin südamest, kuid vaoshoitult ning küsisin veelgi rangemalt.

„On siin veel kedagi, kes pole siin majas enne viibinud?“

Tõusis veel üks käsi.

Vaatlesin teda kurvalt- liiga noor, et sellist ametit pidada. Oli kohe näha, et tegu oli rikaste vanemate tütrega- selline roosade huulte ja veatute käekestega ja suurte siniste silmadega, mille tagant hiilis mind varjamatult kurjakuulutav pilk.

„Preilid, astuge ette!“

Kaks korsettides noorukest preilnat kergitasid oma tagumikke ja seisid mõlemad ebalevalt minu ette, paar astet madalamale.

„Siin majas on kolm reeglit, mis teie kohta kehtivad! Te olete siin nukud, kes võivad toast lahkuda ainult siis, kui olete selleks saanud loa. Minult! Nukud ei uuri, millega nende peremehed tegelevad ja jutt nende kõrvu on sama, mis tuul nõmmedel. Raha nurumine, küsimine või teab mis muu, on keelatud! Kui ma kuulen kas või juhuslikult kuulujutte, et te tüütate me külalisi ka väljaspool House’i, hoidku teid Jumal, sest keegi teine teist puudust ei tunne. Jootrahad saate pärast kätte minu käest! Uskuge, preilid, nad on helded!“ teised tüdrukud ulgusid juba rõõmsalt kaasa. „Ja kolmandaks: Seltsidaamid joovastavaid jooke, tablette, toite sisse ei joo, ei söö, ei tarbi! On see selge?“ Rõhutasin viimast eriti, sest esmakordselt siinolijatel kippus ikka nendega probleeme olema.

Nad pomisesid vaikse vastuse.

„Ma ei kuule!“

„Jah, miss!“

„Tore!“ selle väikese tseremooniaga ühel pool, tegin kerge peanoogutuse, mis tähendas, et nad olid vabastatud ning ühinesid taas teistega. „Tere tulemast majja, daamid, seadke ennast sisse! Minuga jäävad siia Patricia ja Michelle! Teised lähevad koos Bethiga Öö Kuningannasse!“

Kus läks alles sagimiseks! Neid oli ainult seitse, aga oma korsettide ja puhvminiseelikutega oli neid korraga üllatavalt palju.

„Siin läheb vist kaua?“ küsis Patricia minu käest oma madala kurguhäälega, kui ennast mu kõrvale paremini seisma sättis.

Ta oli üks mu lemmiktüdrukuist ja üks väheseid, keda ma siin linnas sõbraks sain tituleerida. Ta oli minust pikem ja paar aastat vanem, kuid kohutavalt ilus naine, kes tegi kadedaks nii mõnegi noorukese preilna, kes siia temaga koos tööle sattus. Tal olid süsimustad õlgadeni sirged juuksed, mis tänase puhul olid tugevalt lokkis ja uhke musta-valge kirju kõrge kaelusega pitskorsett, pitskindad ja uhked säärsaapad. Ta oli vamp selle kõige paremas tähenduses. Ja nagu tavaliselt olid ta huuled kirsipunased.

„Ma ei tea, Pat, ma tõesti ei tea…“ ja ma ei valetanud.

Ma saatsin külalistele alati järgi isikliku limusiinid, mis pidid härrased kohale tooma kolmes grupis- neli, viis ja üks, meie peategelane.

„Keda me siis täna võõrustame?“ küsis ta tõsiselt.

„Pat!“ kortsutasin pahaselt kulmu

„Ja-jah, tean, selliseid asju ei uurita. Ära selle pärast kohe murekortse saa, kullake!“ naeris ta üleolevalt.

Ta oli ainuke, kes minuga nii rääkida võis. Seltsidaamidest vähemalt. Oleks mõni teine sellise labase asjaga välja tulnud, lebaks ta juba porgandpaljana kusagil tagumise ukse taga lumehanges.

Ahjaa, väljas sadas ju lund…

„Millal nad tulevad?“ uuris ta edasi.

„Iga hetk nüüd. Sig annab kellaga märku.“

Sig on meie portjee.

Ma ei vaadanud kordagi tema poole ega ka kellegi teise poole, vaid pöörasin kogu oma tähelepanu uksele.

Patricia ei küsinud enam midagi, vaid liibus veelgi kindlamalt ja väljakutsuvamalt vastu käepidet. Michelle hakkas minu sõnu kuuldes aga meeletu kiirusega ennast sättima ja oigas õudusest, et ta ei jõua õigeks ajaks valmis.

Pöörasin oma pea aeglaselt keha paigale jättes vihaselt selle nutsaku poole, kel jätkus julgust ennast prostituudiks nimetada.

Ta ütles, et on kogenud seltsidaam. Muidugi oli see vale, ja ma teadsin seda juba siis, kui ta mulle intervjuule tuli, kuid temas oli seda miskit, mis arvatavasti sobiks mu etendusse, seega jätsin ma ta alles. Lootsin ainult, et ei pea seda otsust mõne minuti pärast kahetsema.

Ta ei saanud ikka veel vihjest aru ja oigas järgmine hetke piitsahoobist, mille ta Pati käest sai. Täiustasin seda lööki sadistliku naeratusega ning pöörasin oma pilgu tagasi uksele. Sasimine lakkas.

Armastasin Pati aksessuaari- vaimustav must asjake, mis tekitas aukartust. Eriti, kuna ta oskas selle riistapuuga ka ümber käia. See oli tehtud ehtsast mustast lehmanahast ja kandis auga hõbedast nuppu, mille kuju ma kahjuks kunagi lähemalt polnud näinud.

„Leedi?“

„Jah, Pat?“ mind pani imestama, et ta hääl ei kõlanud hetkel pooltki nii tugev ja kõikumatu nagu tavaliselt.

„On sul ikka veel korterikaaslast vaja?“

Kikitasin kõrva. Mõtlesin hetke. See oli huvitav ettepanek.

„Räägime sellest pärast.“ Ütlesin rahustavalt.

„Jah, miss.“

Ta ei öelnud rohkem midagi ja me ootasime vaikuses. See küsimus oli teda vist päris pikka aega piinanud, sest see kõla, mis ta hääl omandas, oli kuidagi teistsugune kui tavaliselt.

Mitte kedagi ei liikunud koridorides. Isegi teenijaid mitte. Ainuke, mida ma kuulsin, oli Pati hingamine minu kõrval. Teised seisid minust liiga kaugel, et ma neid kuulnud oleksin.

Õnneks ei pidanud me kaua ootama, sest mõni minut hiljem kõlas nii öelda päästev kellake ja hele kõlin äratas meid surnuist üles.

„Esimene grupp on kohal.“ Ohkasin ärevalt ja asetasin käed kleidile risti, nagu ma ennist kamina kõrval seistes tegin.

„Kevin, šampanja.“

„Jah, leedi.“

Ma ei pidanud isegi selja taha vaatama, et teada, mis ta nüüd teeb: ta võtab jääkuubikutega täidetud ämbrist rohelise pudeli, korgib selle lahti- vaikselt muidugi- ja kallab pisikesel serveerimisalusel hõbedase kandiku peal olevad viis klaasi mullitava valkjas kollase vedelikuga. Siis tõstab ta kandiku endale vasaku käe peale ja jääb liikumatult, sire nagu tikk, seisma ja ootab hinge kinni pidamata, millal saabuvad esimesed külalised.

„On nad maja reeglitega tuttavad?“ küsis Pat veel viimase küsimuse.

„Jah,“ tahtsin veel lisada mõne repliigi, kuid jäin hiljaks, uks avanes ja esimene seltskond rõõmsas tujus noormehi valgus majja, seljas uhked hõlmikmantlid ja peas torukübarad, õlgadel aga lehvimas valged sallid.

Ootasin viisakalt, kuni noorhärrad oma mantlid garderoobi neidudele ulatasid ja mind märkasid.

„Härrased?“ tõmbasin nüüd ka viimase džentelmeni tähelepanu endale. „Tere tulemast Twilight House’i! Olete siia saabunud läbi porise sügisilma, või võiks juba öelda talvise?“ kõrgseltskonna pingutamata viisakas naer, „Siiski, tere tulemast! Mina olen teie tänane võõrustaja, leedi Daphne. Astuge palun edasi.“ Naeratasin kutsuvalt ja kaunilt nagu peab.

„Oo, leedi Daphne, pole ammu näinud!“ hüüatas üks sulnistest noorhärrastest ootamatult ja ma lasin kiiresti mälus läbi, mis ta nimi võis olla. Ta ei olnud mulle eriti tuttav, ilmselt käinud siin ainult paar korda või nii. Selline veidi kobedam musta poisipeaga suurte prillidega mehike.

Olgu taevas tänatud truude töökaaslaste eest.

„Teie šampanja, härra White.“ Ulatati minu tagant mehikesele kandikult klaas.

Naeratasin rõõmsalt, nagu see olekski asjaga kaasas käinud ja lubasin Kevinile mõttes üks päev lühema tööpäeva teha.

„Oi, poisid! Kui leedi Daphne meid võõrustab, on oodata head ja paremat!“

„Te olete liiga lahke, isand White!“ mul tilkus süda verd, et ei saanud talle vastu vahtimist anda ja tagumik ees uuesti trepist alla veeretada- ta oli üks ilgemaid ilalõuaga külalisi minu sealoleku ajaloo juures. Siiski, viisakus ennekõike.

Ka Patricia nägu muutus külmemaks kui tahke elavhõbe, kui ta seda beebilõuga nägi. Mees võis ju olla väga hea jootraha jätja, kuid selle nimel lasta mingi rasvase keelega tüübil ennast üle lakku… Ma ei kadestanud tema ametit eriti.

Mul ei kulunud kuigi kaua kõigi noormeeste tervitamiseks. Olin südames veidi nukker, sest nende seas ei paistnud silma kedagi, kelle kohta oleks võinud öelda „huvitav“. Kohale tulid küll ka Karamellivennad, kaks vana külalist, kaksikud, kellel olid mõlemal karamelli värvi juuksed. Parajad lagastajad.

„Belladonnad,“ nii kutsusin ma neidusid aeg-ajalt kui ma paremas tujus olin- see oli nagu salakood mis tähistas mängu algust või nii, „juhata meie külalised Öö Kuninganna juurde.“

Pat naeratas neile kutsuvalt ning läks ees, samas kui noorhärrad, saamata silmi tema perfektselt tagapoolelt, talle kärarikkalt järgnesid.

„Kas teie ei tulegi, leedi Daphne?“ küsis äkki isand Matties.

Raputasin pead.

„Ei, mu isand, ma ühinen teiega kohe kui kõik külalised on saabunud.“

Ainuüksi tema pilk tekitas mus külmavärinaid ja oli tülgastavalt inetu.

Paistis, et põhjendusest piisas talle ja ta kadus taas seltskonda.

Saabus teine seltskond.

Just õigel ajal, märkisin endale, ja sättisin ennast uuesti valmis. Nad oleksid võinud vabalt tulla ka paar minutit hiljem, arvestades, et ma olin jäetud üksinda. Michelle, kes ei saanud aru, et kui ma palusin, et minuga jääks kaks seltsidaami, siis ei tähenda see mitte seda, et mõlemad jooksevad kohe minema kui esimene seltskond on saabunud. Olin temas juba tõsiselt pettunud.

Kevin seisis truult minu selja taga, uued klaasid täidetult kandikul. Täpselt viis tükki. Nii ei tundnud keegi, et nad toodi siia hiljem selle pärast, et nad pole nii väärtuslikud kui teised. Kõlab jaburalt? Aga uskumatult tõsi.

Hetk enne ukse avanemist alumisel korrusel müdistas minu juurde aga juba Pat ja võttis hingeldades uuesti oma asendi sisse. Minu küsiva pilgu peale seletas ta lihtsalt.

„Jätsin Mischelle sinna.“

„Tubli,“ Vähemalt üks, kes on asjade käigust aru saanud.

Uks avanes ja viis elavas vestluses noorukit vajus sisse.

Ootasin ka seekord, kuni nad olid täitnud maja esimese rituaali ja kordasin oma etendust.

Seekord oli isegi väike probleemitseja, nagu igas seltskonnas. Üks, kes ei võta asja nii, nagu talle seda ette kirjutatakse ja kes ei riietu, nagu kood ette näeb.

Sellised kippusid ikka mingeid probleeme looma  ja ma  jätsin ta tervitamisel viimaseks, andes Patile mõista, et ta ülejäänud seltskonna tähelepanu endale tõmbaks ja need juba saali juhataks.

Ta oli kenake. Selline ma-ei-hooli-mitte-millestki tüüp. Beth tunneks tast rõõmu, mõtisklesin endamisi, kui palusin tal viisakalt oma pealisrüü siiski garderoobineidudele ulatada.

Ja polnudki meiki! See oli üllatav, kuid mitte kohutav.

Ta tõmbas pika musta mantli ohates seljast, paljastades uhke neetidega süsimusta kostüümi, mis meenutas pigem pikka preestrirüüd, mis oli tõmmatud heast materjalist mustade pükste peale, mis omakorda osaliselt varjasid enda all pikasäärelisi tanksaapaid mitme hõbedaselt läikiva pandlaga küljel.

Mnjah, oli kõik, mis mul mõttest läbi käis, kuid mu pilk jäi endiselt külmaks.

Ta vahtis mulle otsa, nagu keegi, kes ootab, et ta välimust kommenteeritaks. Miks nad muidu nii väljakutsuvalt riietusid? Enamus neist ootas mingisugustki reaktsiooni oma kostüümide kohta, nagu: ma olen ennast nüüd paljastanud, say something nasty so I can despise you!

Jätsin ta sellest lõbust ilma. Mulle ei meeldinud, kui inimesed minu käest komplimente nurusid.

Ta oli muidu vägagi dekoratiivne, kuid hetkeks kangastus mulle, et ta võis olla ka pelgalt portselankujuke, mis pealt on küll armas, kuid sisu poolest tühi.

Pat jõudis tagasi minu juurde.

„Juhatage isand teiste sekka.“ Teatasin soojalt.

Nüüd tekkis pikem paus. Mis andis mulle piisavalt aega, et ma taipaks, et ma ei vahetanud selle mehikesega peale tervituse ja palve oma mantlist siiski loobuda rohkem sõnagi. See tekitas sees kerge keerise. Ma oleksin pidanud teda meelitama ja tegema tema olemise mugavaks, selle asemel saadan ta aga pikalt ja söödan talle ette seltsidaami.

Ah, sel polnudki enam tähtsust.

„Ma arvasin, et tänane saab põrgulikult igav olema, aga kui see teine grupp saabus!“ lehvitas Michelle endale äkki lehvikuga tuult.

Saatsin talle mürgise pilgu.

„Sina, tüdruk, tegeled täna kaksikutega!“

„Miks?“

„Sest neile meeldivad tuisupead.“

„Ah, oh? Mida?“ ohkis ta veel pikalt, kuid mulle aitas.

Heitsin kiire pilgu enda ümber, et kedagi nähtaval poleks ja haarasin neiul, kes minust paar sammu allpool seisma oli jäänud, lõua alt kinni ja vedasin ta näo valusas haardes endale lähemale.

„Siin majas hoitakse oma arvamus enda teada! Kui sa oma keelt hammaste taga ei hoia, lõikan sult selle isiklikult välja ja söödan neile sisse! Ja nad söövad seda rõõmuga- toorelt ja veriselt. Kas on selge?“

„Jah preili!“

Lasin ta lõua lahti ja ajasin ennast sirgu. Korsetiga kummardamine oli paras põrgu, peab mainima.

Ta vesistas nagu väike plika.

„Tore! Nüüd mine tagasi ja saada Patricia siia!“ Tõstsin häält.

„Jah, leedi Daphne!“

„Ja pühi pisarad ära!“ Lisasin sõbralikult, laulvalt isegi, kuigi mu nägu oli sama külm kui enne.

Ta kadus nurga taha ja ma lõin esimest korda lehviku lahti, et endale tuult teha. Kuigi välisuksest tulev külm oli nüüd juba siia jõudnud, oli mul siiski palav. Viha annab sooja.

„Kas teiega on kõik korras, leedi Daphne?“

Pöörasin oma pead ja sattusin vastamisi Pati suute silmadega. Laksasin lehviku kokku ja lasin sel vabalt tagasi kleidi peale langeda.

„Jah, nüüd küll!“

„Kas keegi on veel tulemata?“ vahetas ta kiiresti teemat. Ta vajus taas vastu käsipuud ning heitis Kevinile mu selja taga võrgutava pilgu.

Jätsin selle kahe silma vahele, sest see ei puutunud põrmugi minusse. Vähemalt nii kaua kuni nad suutsid töö oma eralõbust lahus hoida. Ja kuna nad olid siiski professionaalid, olin ma selles täiesti kindel.

„Peategelane.“ Vastasin pärast hetkelist vaikust.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s