Roosisõrmus 10

Panin toru hargile, näost valge kui lina.

„Mis on?“ Emen uuris mind pikalt, patsutades last õlal seljale.

Vaatasin teda alguses tummalt, ent siis hakkas nali mulle vaikselt kohale jõudma.

„Emen?“

„Mis on?“ Ta asetas lapse põrandale lambanahale.

Jõudsin siia paar päeva varem. Mõtlesin, et kui ma siia juba tulen võin ju samas ka Emeni ja teistega veidi aega veeta. Nüüd olin ma siis siin, tagasi oma vanas elukohas ja surusin maha kummalist ärevust, mis mööda selga üles ronis.

„Millal sa oma sünnipäeva pead?“

„Ülehomme, mis siis?“

Ta süvenes uuesti lapsele mänguasja näitamisse.

David ütles, et ta saabub ülehomme. Mõtisklesin nüüd juba tõsiselt selles vaimus, et kui suur saab olla tõenäosus, et siin linnas on veel üks inimene, kel on sünnipäev samal ajal ja kes peab seda samal päeval. Ma käisin Emeni vennaga!

Hakkasin omaette irvitama, näost ikka veel kaame.

„See pole võimalik…“ raputasin närviliselt pead.

„Mis ei ole võimalik?“

„Su vend tuleb ka sinna ,eks?“

„Mu vend? Jah, tuleb küll.“ Ta mängis lapsega edasi, „Aga kust sa seda tead? Ma… pole sulle temast rääkinudki…“

„See pole pagan võimalik!“ korrutasin endamisi. „See kutt, kellega ma käin, see kes siia pidi tulema…“ Kratsisin kukalt, otsides Emenist märke, mis mulle vähegi Davidit meenutaks. Emen vaatas mulle suurte küsivates silmadega otsa. Tal olidki Davidi nina ja suujoon ja sama värvi silmad.

„Oh, ma saangi teid omavahel tuttavaks teha! Sina tutvustad meile oma kutti ja mina tutvustan teile oma vennaraasu!“

Avasin juba suu, et talle oma kimbatust seletada, kuid küsisin hoopis midagi muud kui olin plaaninud.

„Milline su vend on? Meenutab ta väga sind?“

„Oh ei! Ta on nii tõsine kuju! Selline pintsaklipslane- alati ülikonnas ja väljapeetud käitumisega!“

Silme ette kerkis mu esimene kohtumine Davidiga ja muie oli suult väga raske kaduma. Kuigi, jah, ta oli tõepoolest džentelmen.

„Ta ei suitseta, ei joo, teeb sporti- mängib tennist see tähendab- ja nüüd on kindlasti juba kihlatud, arvestades, et ta leidis endale mingi tibi paar kuud tagasi.“

Ta tegi viimase lause juures üsna haput nägu ja mul hakkas ühtäkki külmem kui jäähallis. Oli arusaadav, et ta ei kiitnud seda mitte heaks. Arukam oleks vast enne uurida, kuidas sellest supist välja rabelda.

Teisena hakkas mind häirima mõte, et Emen teadis meist oma jutu järgi juba mitu kuud, minu nii-öelda normaalne suhe poisiga polnud kestnud aga pooltki seda aega…

„Miks sa arvad, et nad kihlatud on?“ uurisin endale vastu võideldes ja hakkasin märkamatult oma juukseid siluma.

„Ta isa on mingi firma juht, ma olen kindel, et tibi on järjekordselt mõni kullajahtija- need tahavad tavaliselt hästi kiiresti abielluda, et rahale ligi pääseda. Lausa nõme. Et tal ka üldse ei vea.“

Ma ei jõudnud veel küsidagi, mida ta sellega mõtles kui ta ise jätkas.

„Noh, nii aasta eest pidi ta äärepealt abielluma mingi tuisupeast näitsikuga, kes nimetas ennast vist Frida oli see nimi? Igatahes, tüdruk tegi ikka tõsist tööd, et teda enda külge siduda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ja ega venna eriti arukas ka olnud ja kui see pesumodell siis ükskord talle vihaga kõigi ees näkku ütles, et, sorry, ma olen siin ainult sellepärast ,et su papsile ligi pääseda, siis, nojah..“

Tahtsin juba öelda , et see, keda ta nii kenasti litsiks nimetas olen mina, kuid ei suutnud. Kohatu tundus.

„Aga eks siis ülehomme paistab- ta võtab tibi kaasa ja eks me siis vaata kui normaalne ta on.“

Noogutasin ja otsisin kiiresti muud teemat, millest kinni haarata.

„Sa räägid tema isast, kas te ei olegi…“

„Ei! Hoidku jumal selle eest!“

Kergitasin kulmu. Ma ei saanud mõhkugi aru.

„Meil on ühine ema, aga isad on teised.“ Seletas Emen kiiruga. „Vanemad läksid meil lahku siis kui David oli väga noor ja siis sündisin mina ema teisest abielust. Me ei teadnud üksteise eksisteerimisest ligi kümme aastat! Vähemalt mina ei teadnud- ta otsis mind nii kümme aastat tagasi üles.“

„Kui armas  temast.“ Lükkisin vaikushetkel vahele.

„Jep, see oli armas. Aga ta oli nii tüütu! No kujutad sa ette- ta istus alati sirge seljaga ja oli õpside kukununni poiss samas kui mina olin täielik õudukas. Ma tegin sel aastal kooli rekordi peale tundi jäämises. Tema aga õppis puha viitele ja oli klassi president ja mässas veel kõigele lisaks ka matemaatikaga… Ma pidin kadedusest lõhki minema ja mingi hetk pidin ennast nahast välja pingutama, et tema vääriline olla ja minust ei saaks Kaini ja temast Aabelit.“

„Sa jätad temast mulje, nagu oleks ta su suurim vihavaenlane.“ Märkisin mürgiselt ja läksin kööki nõusid pesema.

„Ta oligi. Aga nüüd, kui ma näen teda kord-paar aastas, oleme me lähedasemad kui kunagi varem. Kummaline, eks?“

Ma ei vastanud.

„Aga sinu kutt?“

„Mis temast?“ pöörasin ennast ehmunult ringi, nagu seisaks ta nüüdsama püssiga mu selja taga ja sihiks otse mu südamesse.

Ta vaatas mind kahtlaselt.

„Milline ta on? Kuidas te kohtusite? Tead küll- kogu kupatus. Sa ei taha ju ometi, et ma kõik küsimused ette kannaksin!“ pahandas ta. Ta tuli mulle lähemale, kuid enne minuni jõudmist võttis ta laua taga istet ja vaatas mind oma suurte silmadega. Laps oli magama jäänud.

„Me kohtusime ühel peol, mille ma korraldasin.“ Alustasin ebalevalt.

„Sa korraldad pidusid?“ Emen puhkes naerma- kui ma siin elasin, polnud ma eriline pidutseja hing ja see tundus lihtsalt kummaline.

„Korraldasin, ma ütlesin koha paari päeva eest üles.“

„Miks ometi?“ hüüatas ta ehmunult.

„Ah, isiklikud põhjused.“ See vastus polnud piisav, ma teadsin seda. „Ma arvan, et see töö ammendas ennast.“ Venitasin pikalt ja käsi liikus tahtmatult seljal olevatele armidele, mis hakkasid alles nüüd vaikselt ära kaduma.

Tegelikult ei olnud see põhjuseks, miks ma sealt ära tulin. See, et isand Zolte mind nüpeldas ei tundunud mulle üldse mingi argumendina, vaid pigem õpetliku mälestusena ja nii palju kui ma ka ei üritanud, ma ei suutnud endale valetada, et haavad olid valusad. Imelik. Töölt tulin ära hoopis selle pärast, et ma ei tahtnud jäädagi neid pidusid korraldama ja ma raudselt ei soovinud sattuda taas kord korraldama Davidile mingit erilist pidu, millega ma raudselt toime ei tulnud, sest ma ei suutnud endale valetada, et ma olen selleks võimeline. Südametunnistus ütles ei.

„Aga kleidid olid vapustavad!“ lisasin kähku ja limpsasin kelmikalt noa otsast moosi, mis sinna saia määrimisest jäänud oli.

„Said sa nad endale?“

„Sain. Need tehti spetsiaalselt mulle ja teistele nad niikuinii selga ei läheks. Pidin küll poolest oma palgast loobuma ,aga tead, nad on seda väärt.“

Ainult ühest oli mul kahju- et ma pidin oma Lõvisüdamekese ja gothi tüdrukust loobuma. Ja Kevinist. Aeg-ajalt on ju nii tore, kui keegi sind ümmardab. Aga kindlasti kavatsesin ma nendega veel kohtuda, sest ajapikku kujunevad sellised inimesed ikka sõpradeks.

„Võtsin paari neist su teemapeoks ka kaasa. Ma loodan vähemalt, et see sobib? Sa ei täpsustanud ju, mida see endast kujutab.“

„Ma ei tea, kas sest tuleb midagi välja,“ krimpsutas Emen nina.

„Miks sa nii ütled.“

„Oled sa märganud ,et siin pole erilist valikut- teil pole siin kostüümipoodigi!“ Ta üritas nalja teha.

„Oh, sellest on küll kahju.“ Olin siiralt nördinud, sest võtsin kaasa selle sama kleidi, mida ma viimasel õhtul Twilight House’s kandsin.

„Palju rahvast ei tule- ainult Brae, Derry, Noah, tema õde, Ossi, siis posu inimesi keda sa ei tunne, sina ja David. Ja sinu peika.“ Lisas ta nöökivalt.

Üritasin naeratada, kuid see tuli välja hädine grimass. Kui ta ainult teaks…

„Ja me jõudsime selleni, et sa kohtusid temaga ühel oma peol.“ Köhatas ta äkki ja sättis ennast paremini kuulama. „Oh, jäta need nõud ometi sinnapaika ja istu!“ nõudis ta tungivalt.

Mõtlesin hetke, kas seda eirata või mitte, kuid surusin oma hirmud lõpuks siiski maha ja kuivatasin käed rätikusse kuivaks.

„See oli vampiiripidu.“ Alustasin istet võttes.

„Sa teed nalja, eks?“ ta hakkas irvitama, täpselt, nagu ma lootnud olin.

Raputasin pead.

„Vampiiripidu, sa kohtusid temaga vampiiripeol.“ Kordas ta õhku ahmides. „Kullake, see oleks pidanud ise juba märk omaette olema!“

„Tegelikult oli tegu sünnipäevaga ühele rikkale kutile, keda, nagu hiljem selgus, tundsin ma juba niigi lähemalt- mu eelmine boss. Töötasin ta juures paar kuud sekretärina. Teema pakkus välja üldse tema onu või mingi, ühesõnaga see pole oluline. Peaks vist ütlema ,et ta ei meeldinud mulle alguses eriti.“

„Kes?“

„Mu poiss.“

„Ahah.“

„Ta oli riides täpselt selliselt nagu sa aeg-ajalt telerist näed: mustad juuksed, must riietus, kõikjalt ketid rippumas, püksid näevad välja nagu hullusärk, särk aga on oma sajaks pisikeseks tükiks rebitud ja siis uuesti nagu kokku õmmeldud. Ühesõnaga, ta tundus isegi gothiku kohta imelik. Mu teenijannale ta muidugi meeldis, vaeseke.“

„Vou! Sul oli teenija?“ Ta laskus üle laua mulle lähemale.

„Kõigil leedidel oli.“ Naeratasin uhkelt.

„Kas teil varjunimed ka olid?“

„Olid. Meie boss nõudis neid. Kõik said lille nimed- minult oli Daphne. Mu roheliste juuste pärast. Ta ütles, et…“

„Sul olid rohelised juuksed?“

„… need meenutavad talle Kreekas nähtud loorberipuid. Jah, nii oma aasta- alles paari nädala eest lasin värvi maha võtta.“

Ta vaatas mind kui segast, kes on hullarist ära karanud.

„Kuule, tüdruk, sa oled hullem kui mina.“ Ütles ta lõpuks nõutult pead vangutades.

„Ei usu.“

„Ikka- mina ainult mõtlesin rohelistest juustest- sina aga läksid ja lasid selle kohe teoks teha. Mina mõtlesin kodunt jalga lasta, sa aga võtsid kätte, istusid üks hommik bussile ja põrutasidki minema. Ma ütlen- sa oled hullem kui mina.“

„Nojah, eks mul oli põhjust ka, miks siit ära saada!“ nähvasin kiiresti, eesmärgiga ennast ta rünnaku vastu kaitsta.

Ta tõmbus kohe tagasi.

„Tõsi.“

Vaikisime mõlemad.

„Aga, oled sa temast midagi veel kuulnud pärast seda?“ küsis ta ettevaatlikult.

See küsimus tekitas mus ebamugavust, kuid see ei olnud tema süü. Ja ma teadsin, et mingi hetk pean ma  hakkama ka sellistele küsimustele vastama.

„Ei, Rowan pole endast märku andnud. Ei usu, et ta ka enam annab- me ei läinud just sõpradena lahku. Unustame selle, aga kuule, kas su vend ikka teab, kuhu tulla?“ vahetasin teema taas mulle rohkem meeltmööda oleva vastu.

„Ta käis siit ükskord ammu läbi, aga sa vast ei mäleta seda.“

„Kas me oleme siis kohtunud ,sa just nagu ütlesid, et me ei ole.“

„Sind ei olnud vist kodus või nii.“ Ta kehitas õlgu.

Telefon helises ja ta haaras hoopis selle järgi.

„Hallo? Oo, tere!“

Pöörasin [1]talle selja ja asusin taas nõude kallale. Kuulasin tema vadistamist ja okeitamist- seda ta nimelt tegigi.

„Ta tuleb täna õhtul hoopis!“ teatas Emen rõõmsalt. „Paistab, et ta koosolekut ei tulegi ja ta otsustas siis varem kohale tulla.“

„Tõesti?“ Mulle väitis ta, et koosolek on raudselt ajakavas ja ta ei saa varem tulla isegi kui lennuk talle järgi saadetaks. Aga ma lubasin ,et ei hakka skandaale korraldama, sest on natuke imelik olla tema õe peale armukade. Armukadedusele mõeldes taipasin aga ,et kui aus olla, ei olnud me veel kordagi õigel kohtingulgi käinud. Oli üks asi  omamoodi tööasjus kokku saada,  hoopis midagi muud aga rahulikult kohtama minna.

„Emen?“ Kuivatasin kiiruga käed ja loivasin rahulikul sammul akna juurde.

„Jah?“

„Kas see vana aed maja taga on veel alles?“

„Sa mõtled mrs Mona oma? Jah, on küll- veidi looku on vajunud, aga muidu on veel alles.“

Mrs Mona oli meie naaber, kes elas juba siis välismaal kui mina alles kekskoolis käisin. Ta oli üks neist inimestest, keda keegi ei tunne, aga ometi kõik teavad. Ta oli olnud väga üllatunud kui kuulis, et me tema kõrvale elama kolisime ja ta küsis, kas me tema aiamaad ära ei tahaks osta, sest ta ei saavat ise selle eest enam hoolitseda. Kavatsesin seda isegi teha, kuid siis tuli kiire minek Moonmace’i.

„Me ostame Derryga selle varsti ära- kohe kui  Martha Eva aastaseks saab- siis on kus teda jalutama viia.“

„Mrs Monat pole näha olnud?“

„Ei, aga ma kuulsin, et ta oli kuu aega tagasi Pariisis. Milleks kõik need küsimused?“

„Ma mõtlesin… Et see oleks täitsa lahe koht üheks kenaks õhtusöögiks.“

„Oo? Või õhtusöök? Aga, midagi romantilist see koht ju küll ei ole- pigem nagu…“ ta vakatas hetkeks ja mõõtis mind pilguga pealaest jalatallani, meenutades samal ajal, mida ma talle rääkinud olin. „Aga noh, mida mina ka tean.“ Kehitas ta kiiruga õlgu ja läks  juba tüdrukukese manu, kes lalisema hakkas.

Tõepoolest, romantiline see hukkaläinud kohake polnud kogu selle koliga, mis seal leidus- vana roostes helesinine autokest, hunnik vanu traadirulle, mida puudutadagi ei tasunud, sest siis võisid nad vabalt tolmu vajuda ja palju nõgeseid ja ammu lõikamata õunapuud, ülekasvanud ebajasmiin ja kassitapp, mis ähvardas enda alla matta ka viimased tiigerliiliad, mis ennast elu hinnaga kogu ülejäänud prahist läbi oli pressinud. Aga kui seda veidi kõpitseda, oleks see võinud ka päris armas olla ja, mis peamine, see oli piisavalt akna alt ära, et mitte rahvale etendust korraldada.

Jätsin Emeni oma tüdrukuga omaette ja läksin otse aeda, kust leidsin eest isegi niidetud murulapi, või siis selle, mis oli alles ajast kui kellelgi oli tekkinud vaimuvälgatust seda kohakest uuendada ja siis hirmust kogu selle õuduse eest taganes. Selle keskel ilutses veel vana rauast aiamööbel, millel oli ka värvi küljes ja kohe nende kõrval seesama eelpool nimetatud helesinine kaubikuke.

Võtsin ühel toolidest istet ja jäin võlutult end ümbritsevat silmitsema. Kui siia tuua paar tõrvikut ja väike õlilamp, võis sest kohast lausa asja saada.

Aga mul polnud aimugi, kuidas ta aeda meelitada. Täna õhtul poleks see ka mingil juhul õnnestunud, sest täna pidin ma kindlasti pigem aru andma selle kohta, miks ma varem ei öelnud, et ma Davidiga käin.

Naeratasin endamisi õnnelikult, ohkasin südamest ning pöördusin uuesti minekule.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Roosisõrmus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s