Mullimäng

Hüüdsin paar korda koeri, kuid ümberringi olid vaid kummituslik linnulaul. Mind ümbritsesid heledad hallituse tooni hajusad varjud ja kujud.

Nägin koeri lähedal põõsastes ja avasin juba suu, et neid uuesti hüüda kui üks õõvastav vaatepilt mu sinna samasse terrassi kõrvale naelutas – täpselt mu silmade kõrguselt hõljus mu silme eest läbi kümmekond seebimulli.

Vaatasin neid, kananahk ihul ja süda jätmas järjest lööke vahele. Olin vaatepildist nii rabatud, et ei julgenud enda ümbergi pilku heita, kui kuulsin äkki enda lähedal vaikset nihelemist. Ma ei suutnud panna ennast selja taha vaatama, vaid pidasin paremaks hinge kinni hoida ja loota, et see kaob ära. Kuid kadumise asemel kostus nüüd juba selgelt klõbinat ja mu silmade eest lendas sujuvalt uus ports vikerkaaretoonides mulle.

Ma olin kui halvatud – ootasin juba naeru, mis mu tagant kindlasti kohe kostuma pidanuks, kuid seda ei järgnenud, vaid klõbin ja uus ports mulle.

Mu süda lõi ikka veel aeglaselt ja külm oli, kuid ma sundisin ennast nüüd pöörduma, et näha inimest, kes oli mu õudusunenägude autoriks. Keerasin end hästi aeglaselt ja nägin enda ees Ory, istumas terrassi käsipuul, käes topsik ja traadist keeratud rõngaga tikk.

“Ory!” pahvatasin ja päästsin õhu kopsudest valla, kuid keha oli ikka sama jäik kui enne.

“Sind on nii kerge ehmatada,” Muigas ta lõbusalt ja puhus uued mullid lendu.

Ohkasin südamest, kuid tundsin, et saan taas jalgu liigutada. Ma ei saanud aru, mis siin naljakat oli? Surusin käed rinnale risti, jahe hakkas.

Koerad olid vahepeal end juba terrassile istuma sättinud ja seega polnud mul enam mingit põhjust ennast siin külmetada. Olin paari sekundiga samuti terrassil ja avasin juba ust kui Ory mu tee kinni pani.

“Oota, oota nüüd!”

Jäin seisma ja lasin ukse tagasi kinni vajuda. Ma ei tahtnud temaga täna mingit vestlust pidada, kuid mööda poleks ma tast ka nii kergelt pääsenud.

Kollase laternavalguse ümber jätkas ööliblikas oma värelevat surmatantsu ja ma seisin siin, ootasin, täpselt nagu ta palus.

“Istu,” pakkus ta pingil istet, kuid ma raputasin eitavalt pead.

“Mul on külm.” Ütlesin tõsiselt ja tõmbasin oma niigi õhukest heegeldatud salli ihule lähemale. Poleks arvanud, et maikuu viimased ööd nii külmad võivad olla.

“Siin on kellegi tekk,” osutas ta lapitekile pingi teises otsas ja nullis seega mu igasugused võimalused ära hiilida.

“Ory…” üritasin siiski, kuid ta puhus uue pahmaka mulle minu poole, nii et ma komistasin ja ikkagi istuma prantsatasin..

“See ei võta kaua.” Vastas ta rahulikult ja istus tagasi käsipuule.

Kahtlesin, kas ta seda tõsiselt mõtles, kuid ta vaikis, puhudes vaid oma järjekordseid keerulisi mulle niigi hirmutavasse uttu.

Ta oli kahekümne kuuene ja mängis ikka veel seebimullidega? Samas, see tundus nii rahustav tegevus.

“Kuule,” tõusin kiiresti ja astusin tema ette, “ma tahan ka proovida.” Tahtsin topsi võtta, kuid ta ei kavatsenudki seda loovutada, vaid lasi ainult rõngast lahti. Võtsin pakutu vastu, solistasin hetkeks seebivees ja tumeneva taeva poole tõusis nüüd ka minu hingeõhuga täidetud rida mulle. Naeratasin meelitatult. Kordasin oma tegevust ja päästsin teise satsi taeva poole.

Sirutasin käe rõngaga klaasi poole, kuid ta tõmbas selle eest ära. Pikendasin kätt, kuid ta tegi sama ja enne kui arugi sain, olin ta näole natuke liiga lähedal. See ehmatas mind ja pani tema kõigest muigama.

Jäin temaga sõnatult tõtt vaatama, käsi ikka veel rõnga küljes. Tekkis ebamugav vaikus..

Järsku kõlas me kõrval ukse paugutus ja me kõrvale imbus kiiremini kui ma käe ära jõudsin tõmmata South.

Ma praktiliselt hüppasin tast eemale ja kadusin kiiresti vestipüüli. Jäin sinna hetkeks seisma, et hinge tõmmata kui tajusin, et välisuks, mis kunagi kinni ei seisnud, ei suutnud seda praegugi teha ja vajus pooleldi lahti.

„Taevas halasta, ära ütle, et ta sulle meeldima on hakanud?“ hüüdis South pahaselt ja viibutas sõrme, kõikudes ise rohkem kui tema sõrm.

Ma poleks sinna hetkekski kauemaks jäänud, kuid see köitis mu tähelepanu. Pöörasin end kiiruga ukse poole.

„South, sa oled purjus.“ Sõnas Ory  rahulikult.

„Ei, ei lähe sa praegu kuhugi!“ Keelas South.

„Ma ei olnud kuhugi minemas.“ Vastas ta tüdinult.

„Jah või ei! Kogu see aeg-„ ta rüüpas õlut, kuulsin seda selgelt.

„Ei, ta ei meeldi mulle.“ Teatas Ory pahaselt ja tõusis, et South eest ära lükata kui ta pilk äkki minu peale pidama jäi ja ta tardus. Ta polnud silmnähtavalt arvanud, et ma veel siin olin.

Ka South pöördus, et näha, mis Oryt niivõrd kohutas, kuid ma tõmbusin targu tagasi, jäämata ootama, mis veel ette võiks tulla.

See haavas. Kuid ma polnud päris kindel, kas rohkem teda või mind.

Läksin tagasi ülejäänud grupi  juurde, nad olid enam-vähem kõik purjus.

„Nooh?“ uuris Simon kui ma tema kõrvale istusin. „Mis mesilane sind vahepeal nõelas?“

Heitsin talle küsiva pilgu, kuid ta ainult naeris ja heitis oma suured kämblad ümber mu õblukeste õlgade.

„Oh. Ära muretse, näe – võta üks õlu!“ ja ta lükkas mulle ette pindi vaadiõlut. Raputasin viisakalt pead. „Tohoh? Õlul on midagi viga?“ pahandas ta teeseldult ja kallas ise selle kahe sõõmuga kõrist alla. „Põle nagu midagi viriseda.“

„Joo aga terviseks.“ Naeratasin talle vaevata, patsutasin õlale ja tõmbusin tast igaks juhuks eemale , et ta ei saaks mind uuesti süleleda, sest ta hingeõhk oli tappev. Kuna tundsin, et olin neist joomises ka lootusetult maha jäänud ja janu ka nagu polnud, soovisin neile ilusat pidu ja läksin ära magama.

Sain end just öösärki riietatud kui uksel kõlas vaikne koputus ja Gea sisse piilus.

„Hei, oled sa veel üleval?“

Noogutasin.

„Kas sa koerad said tuppa?“

„Nad jäid minust Southi ja Oryga terrassile.“

„Aa, siis on kõik korras.“ Naeratas ta ja soovis head ööd.

Ootasin, kuni enam tema samme ei kuulnud ja ronisin teki alla. Proovisin magama jääda, kuid ei suutnud.

Umbes tund aega hiljem kuulsin taas samme – need tulid lähemale ja lähemale, kuni peatusid mu ukse taga. Hingasin hästi vaikselt, et kuulda vähimatki liigutust, mida ukseta olija võinuks teha, kuid midagi ei järgnenud. Uued sammud lähenesid ja esimesed astusid kiiresti edasi. Järgmisena kuulsin juba selgelt, et see oli Ory, kes magama tuli. Kuulsin, kuidas ta oma rasked noad kolinaga lauale pani, kuidas ta solinal kaela ja nägu pesi ja siis, kuidas ta oma konkule heitis. Siis tuli vaikus.

Ootasin hetke veel ja sirutasin käe mööda seina külma pinda nii kõrgele kui ulatusin ja lasin sel siis tagasi külje peale vajuda.

Surusin silmad kinni ja hakkasin mõtete koondamise asemel ümisema, et niigi tülikas mõtlemine hoopis unustada. Lasksin nii umbes pool tundi kui mu kõrvu jõudis heli, mis oli tugevam kui koputus ja vähem dramaatiline kui lõpeta-ära tagumine. Jäin igaks juhuks vait – kas ma olin tõesti nii valju häälega laulnud? Ta koputas uuesti, vaikselt, kolm korda. See kõlas tuhmilt, pigem nagu oleks seina harjaga puudutatud.

Morse? Vaevalt selleks olid löögid liiga hajali. Ta kordas koputust, kuid ma ei vastanud.

„Mine magama!“ sosistasin ja tõmbasin padja kõrvadele. „Mine magama…“ nagu palutult koputused lakkasid.

 

Hommik tuli liiga vara- täpselt kell viis lõin silmad lahti ja enam magada ei saanud. Toas oli jahe ja niiske. Oleksin pidanud akna eile ikkagi kinni panema. Vinnasin oma raske keha voodist välja ja tõmbasin teki endale ümber, et vähendada seda külmatunnet, mis kõigest hoolimata mu kontideni küündis.

Kogu see mõte korraldada üks kahenädalane suvelaager täiesti võõrastele tundus nüüd väga nõme. Kui välja arvata, et meid ühendas üks foorum, olime me ikkagi praktiliselt võhivõõrad. Mis pidi garanteerima, et me üksteisega läbi saame? Mis neil küll arus oli, kui nad selle kokku panid? Ja miks nad üldse Ory kutsusid? Kas foorumis polnud veel piisavalt aru saada, et me ei ole just ühe ruumi materjal? Või siis mind hoiatama või teda, nii et üks meist siia poleks roninud. Samas… kust nemad seda teadma pidid, et midagi sellist juhtub?

Lõpetasin arutelu ja pesin näo puhtaks veega, millega võis piima jahutada. Olin selle küll aknale päikese kätte pannud, kuid ilmselt ei soendanud see eriti. Oleks ju võinud – väljas on viimased neli päeva olnud miinimum 20˚C. Viskasin vee aknast otse põõsastele ja toppisin selga oma ainuma sooja riideeseme, mille olin taibanud kaasa võtta – karmikoeline soonikuline väga inetu kõrge kaelusega rohelise kampsuni. Pikad püksid tundusid aga liiast ja ma otsisin välja hoopis roosad purjepüksid.

Jõudsin alla ja panin vee tulele. Otsisin teed, kuid ei leidnud seda kusagilt, kuigi eile õhtul oli purk veel laual. Üldse oli tervet elamist vaadates tunne, nagu oleks siit sõda üle käinud – kõikjal vedelesid tühjad pudelid, puruks rebitud ajalehed segamini saia ja kellegi sukkadega.

„Täna peab kindlasti mingi koristusaktsiooni tegema.“ Mõtlesin endamisi ja kratsisin kukalt. Akna klaasi juures pinises sääski. Teed oli ilmselgelt mõttetu otsida, seepärast haarasin hoopis laualt käärid ja topsi ning suundusin välja mustsõstralehtede järele. Mõne minuti pärast podisesid need juba pliidil.

Kui ma seal sedasi nende podisemist vaatasin, kuulsin põrandalaudade kriiksumist ja Ory tuli rahulikul sammul väljast. Krõbistasin kausist eel alles jäänud krõpse.

„Hommikust,“ ütles ta, vist üllatunud, et ma nii vara üleval olin. Ta asetas kibuvitsaõied, mida ta ennist sõrmede vahel keerutas, väikesele külmikule. Vastasin ta tervitusele.

„MA ei arvanud, et keegi nii vara üleval on.“ Alustas ta kahtlevalt ja võttis teisel pool lauda istet. Ta uuris mind nagu lootes vastusele jõuda, kas ma tõepoolest kuulsin, mida ta Southile ütles. Seda rõõmu ma talle ei kinkinud.

„Ei taha seda ise ka uskuda. Uni läks ära.“ Otsisin meeleheitlikult, millest rääkida. „Soovid teed?“

Ta noogutas.

„Need on tegelikult vaid mustsõstralehed…“ üritasin asja teha, kuid see tundus mõttetu. „Mis sind siis nii vara üles ajas?“ kui olin tee tassidesse kurnanud.

Alguses ta ei vastanud ja ma uskusin juba , et nii see ka jääb, kui ta ootamatult pahvatas: „Ma pole magama jõudnudki.“

Vaatasin teda kummaliselt. Ma ju kuulsin, kuidas ta voodisse läks.

„See tähendab,“ lisas ta ruttu, nähes et sellest ei piisa. „Ma läksin, aga und ei tulnud ja ma läksin hoopis uitama…“ ta maigutas suud, nagu ei oskaks enam rääkidagi.

Aga millest mul oligi temaga enam rääkida? Ta jättis väga vastiku meki suhu, nii ekraanil kui ka väljaspool. Arutlesin juba endamisi, kas murda Katile antud lubadust või mitte, kuid taipasin kiireti, et see oleks hetkel väga vale otsus.

Põristasin sõrmedega enda ees laual ja tunnistasin vaikuses tema süüdlaslikku olekut. See ei olnud päris see, millisena ma teda näha tahtsin, pahasena oli ta vähemalt huvitav. Niisutasin ettevaatlikult huuli.

„Tead,“ sähvasin äkki, mõtlesin siis, mida öelda kuid midagi head ei tulnud pähe. Järsku viskusin rinnuli lauale ja vajutasin huuled tema omadele. Sulgesin hetkeks silmad, et mitte ta ehmunud näkku vaadata ja ahmisin õhku, taibates, et ta tuli mu suudlusele vastu. Ta hingamine takerdus ja õhk, mid mu põski riivas oli põletav. Ka minu südamelöögid olid muutunud kiiremaks ja keha vajus raskelt lauale, ent hetke enne täielikku alistumist sirutasin siiski käe välja ja lükkasin ta endast eemale.

„Ma nimetaks seda meeldimiseks?“ tähendasin kähinal ja ajasin oma kangestunud keha laua pealt üles. Haarasin tassi, mis ähvardas ümber kukkuda ja tõttasin välisukse poole.

Sama ootamatult kui ma laua tagant olin spurtinud langes mu pilk kahele jalapaarile, mis mu teed takistasid. Kergitasin silmi ja vaatasin tõtt Sassi ja Indrekuga. Üle mu selgroo jooksid külmavärinad. Kaua nad seal juba seisid?

„Hommikust!“ torkasin pahaselt nende keeletuid nägusid fikseerides.

Indrek ärka esimesena. „Mida see veel pidi tähendama?“

„Täpselt seda, mida te just nägite, nii, kas ma saaksin teist nüüd mööda?“ torkasin sõrmed Sassi ribide vahele, nii et ta oli sunnitud mu teelt kõrvale tõmbuma ja astusin tast hoogsalt mööda. Otsustasin seekord mitte kuulama jääda, mida nad omavahel rääkisid ja otsisin pelgupaika kiigelt, kus ma sain lõpuks keskenduda rahunemisele.

Sättisin nüüdseks juba jahtunud tee vastu otsaesist ja hingasin sügavalt sisse ja välja. Kogu sellest situatsioonist hoolimata pidin möönma, et ma polnud tema suhtes samuti teab mis ükskõikne.

„Loll oled, tüdruk!“ sõitlesin ennast, väga loll – meil on ju nädal aega veel vaja siin olla. Oleksin ma rahulikult paigal püsinud ja oma suu kinni hoidnud, oleksin saanud hiljem. Öelda, et näe, kiusavad ja Gea või kellegi najal end välja nutta, nüüd aga saan raudse peapesu ja veel nöökimise takkaotsa. See oli vist alles üleeile kui Magda mulle pihtis, et Ory oli ka tema silmarõõm. Tüdruk oli kõigest kaheksateist! Ory aga… täitsa viktoriini küsimus – kui vana on? Issand hoia, kui ta peaks minust veel noorem olem – nagu läheks vennaga välja! Kes siin üleüldse väljaminekust rääkis. Pealegi ei paistnud ta nii noor…

Mis siin üldse tähtis oli? Tema vanus või see, et ma suudlesin just kutti, kelle vastu ma ka parima tahtmise juures ükskõikne ei ole, kuigi nädala eest pidas ta minu vastu suunatud inimjahti? Silm ette tõusid vägisi read tema viimasest foorumisse jäetud sõnumitest: „Kes see loll oli? Ma tahan isiklikult ta rajalt maha võtta ja läbi nüpeldada!!… Temast tuleks võimudele teada anda… lõpetage temaga suhtlemine, ajukääbiklust siin ei sallita…“ Mul võttis vähem kui pool minutit, et telefoninumber proffiilist eemaldada. Veel vähem, et aru saada, et loll nali oli keeranud väga halvaks.

Vajusin järjest sügavamale oma mõttemaailma kuni taipasin, et see ei viinud mind kuhugi ja pöörasin oma tähelepani mu kõrval olematus tuule käes kõikuvale heinale. Poisid ei olnud kõike maha niitnud.

Kuulsin lähenevat sahinat ja vaatasin ettevaatlikult Melissa poole.  Kell ei saanud olla palju hilisem, kuid oli ebatõenäoline, et me väike keelemäng veel kellelegi saladuseks on jäänud.

Melissa kahlas rahulikult nagu talle kombeks oli, läbi pehme ristikheina ja võttis mu ees palgil istet. Selle asemel, et alustada pikka vestlust, hakkas ta hoopis küünelauseid puhastama. Kiikusin vaikselt edasi-tagasi ja jälgisin tusaselt tema tegevust.

„Niisiis, mis toimub?“ üritasin võimalikult rahulikuks jääda – meessool oli teinekord arukust taolised sündmused enda teada jätta.

„Ei midagi?“ ta heitis mulle mureliku pilgu. „Enamus  parandavad pead?“

Õnnis õhtu!

„Ahjaa, ja Indrek laenas su põrnikat.“

Lõin jalad ehmunult liiva. „Mida?“

„Nad läksid süüa tooma.“

„Kellega?“ lootsin kuulda, et üks neist oli Ory, kuid pidin pettuma.

„Sassiga.“

Vähemalt suur lobalõug oli läinud. „Ja Ory?“ pärisin varjatud hirmuga.

„Läks magama. Tal oli ikka tõsine pohmakas!“ turtsatas ta ja hakkas tükeldama punast ristikut, mille ta pingi kõrvalt oli napsanud.

„Mu auto ei kuulu ühiskasutusse.“ Torisesin ja lükkasin kiige uuesti liikuma.

„Nad lubasid selle võimalikult kiiresti tagastada.“

„Kindlasti.“

„Lähme- Valeria lubas süüa teha.“ Ta tõusis ja hakkas maja poole minema.

„Ma ei ole eriti näljane.“ Üritasin viisakalt keelduda, kuid ta viibutas sõrme.

„Ära loodagi – kokkulepe oli, et hommikusöök on päeva alus. Pealegi, muidu panen sahvrile tabaluku ette.“

„Sul ei ole tabalukku.“

„Hangin. Tule nüüd!“ Ta üllas naeratus kiskus minugi suu nurgad ülespoole – ehk polnudki kõik veel hukas? Lonkisin ta järel tagasi majja ja tarbisime ära viimase saia, mille leidsime. Tõepoolest oli süüa vaja.

Toppisin viimast suutäit suhu, kui ühtäkki kuulsin magamistubade koridori poolt Oryt. Ta ei paistnud eriti rõõmus.

„Oota, kohe annan Norale.“  Torises ta telefoni ja ulatas selle siis mulle. „Sassil on sulle midagi öelda.“

Vahtisin talle otsa kui palgiga pähe saanu ja võtsin masinlikult pakutu vastu. Neelasin suutäie alla ja röögatasin, köhimisega pooleks.

„Mida?!? Kus kohas?“ Telefon suri välja enne kui vastuse sain. „Nad kuradid jäid vale parkimisega kohalikule võmmile vahele! Kas sa seda kunagi laed ka või?“ viskasin mobiili talle tagasi.

„Kus nad on?“ imestas Melissa.

„Tagasiteel.“ Vastas Ory. „Rahune maha!“ keeras ta otsa ringi ja kadus tagasi magamistuppa.

Jäin vakka. Mis mul enam öelda oli? „Aga nad maksavad ise selle trahvi! Olgu see siis nii palju kui tahes!“

„Muidugi.“ Lohutas Melissa ja patsutas mulle õlale.

„MA lähen ujuma.“ Viskasin pahaselt ja suundusin magamistuppa rannalina järgi.

Enne magamistuppa jõudmist lendas mu ees uks lahti ja South oma dressipükstega vajus mulle ette.

„Hommikust.“ Surusin vastumeelselt läbi hammaste. Ta vaatas mind pahaselt ja sügas imestunult kukalt.

Palun ole nii purjus, et ei mäleta midagi – palun!

„Hommikust?“ norskas ta ja pöördus tagasi magamistuppa.

Hingasin kergendatult ja silkasin toa poole. Viimased paar meetrit läksin kikivarvul, et Oryt mitte üles ajada, kuid nii kui ma ukse lahti tegin, vajus ka tema uks lahti. Ta istus ukse taga taburetil, selg vastu jahedat seina ja jalg ukse vahel, et see kinni ei vajuks.

Imetlesin hetke vaikides ta tumedat püksipaari ja käsi, mis vabalt ta jalgadel puhkasid. Jõudsin pilguga ta rinnani ja huulteni, mis olid väga tõsised.

Langetasin pea , ohkasin aj tõmbasin ukse piisavalt lahti, et ennast sealt vahelt läbi libistada. Jumal tänatud, et see ei kriiksunud.

Vahetasin kiiruga riideid, pööramata tähelepanu häältele, mis elutoast kõlasid. Viskasin rohelise kampsuni kõrge kaarega voodi kõrvale kiiktoolile ja tuulasin kilekottides, et ujumisriiete ülaosa leida. Pärast kõikide kottide tagurpidi pööramist leidsin otsitu ja tõmbasin selga lilla rinnahoidja. Sulgesin selja tagant klõpsud kui tabasin järsku higise seljaga, et kusagil oli tuuletõmbus. Vaatasin kohe akna poole, kuid olin selle juba  ammu sulgenud. Mu kõrvu jõudis vaikne klõpsatus ja ma viskusin ehmunult mitu sammu akna poole ja pidin äärepealt komistama. Vastu ust toetus Ory, käed rinnal risti ja muigas.

„Ory!“  sain lõpuks suust. „K-kuidas sa siia said?“ mu parem käsi otsis juba pluusi.

„Tulin.“ Ta astus sammu lähemale.

Tõmbusin hirmunult temast eemale.

„Lõpeta.“ Sosistas ta pahaselt ja oli sekundiga mu ees voodil.

Sikutasin särgi selga ja üritasin jalad enese alla tõmbama, kuid ta sai neist kinni ja vajutas nad vastu madratsit paigale. „Lõpeta!“ kordas ta tigedalt  „Ma…“

Jäin vagusi ja ta lasi mu jalad lahti. Nägin selgelt kuidas ta keha pärlendas.

„Ma…“ alustas ta ärevalt, kuid jätkas siis mõõdukalt. „Sa käid paljajalu. Ja räägid keeles, millest keegi aru ei saa. Su naljadel ei ole piiri ja sa ei salli silma otsastki tarakane. Su juuksed ei ole punased, kuigi sa seda väidad ja sa ei võrdsustad mind ilmselt tarakanidega.“

Vahtisin teda ammulisui, kuid ei osanud midagi öelda.  Ta jätkas, hoidudes mulle silma vaatamast, kuid ta pilk liikus mööda mu keha edasi.

„Sa suutsid mu endast välja ajada ja ometi kirjutasin ma üles sinu telefoninumbri. Sa ei pea lugu poliitikast ega spordist, kuid oskad ikkagi peast ette kanda terve jalgpalli meeskonna nimed ja kes on järgmine nimi, kes juristidele ette jääb. Ma olen sind jälginud, kuid sa ei paista heidutatuna, et oled koos inimestega, kes kavatsesid su kommuunist välja visata. Ja sa ei ole näidanud mingitki märke sellest, et sa minu vastu vimma peaks. Ja ometi kõikidest maailma plikadest oled sina see, kes mu maailma tuksi keeras. See väike keelemäng köögis – kas see oli kättemaks?“

„Höh?“ Kardan, et mu silmad ei veninud enam suuremaks. „Mida?“

Ta lükkas end põlvili ja asetas oma käed mulle kõrvale, nii et ta nägu jäi minu omast vaid loetud sentimeetrite kaugusele ning puuris oma pilgu mulle silmadesse.

Äkki lendas uks lahti ja Magda lendas sisse.

„Melissa ütles, et sa lähed ujuma! Kas ma võin… Oh-oh-oo…“ ta jäi pahviks löödult keset tuba seisma.

Ory tõmbus must sama üllatunult eemale ja jäi siis, kui esimene ematus möödus, tüdrukule veriselt otsa vaatama.

„Mine ära!“ sisistas ta läbi hammaste. „Mine ära!“

Magda võpatas ja talle tuli eluvaim sisse tagasi. „Oh, vabandust Ma ei arvanud…“ ta läks silmnähtavalt pabinasse.

„Lase jalga!“ röögatas Ory ja tüdruk kadus kui tinavälk, kuid jättis ukse enda tagant kinni panemata. Ory mühatas ja ajas end vastumeelselt üles, et see kinni panna.

Kasutasin juhust ja hüppasin ise ka püsti. Ta jäi ukse juurde seisma ja pööras end minu poole, käed uuesti rinnal risti.

Astusin tema juurde ja tõmbasin kerge liigutusega ta käed alla, põimides oma sõrmed tugevalt tema omadega. Ta jälgis mu tegevust ükskõikselt, kuid kui ma liiga lähedale sattusin, tajusin, kuidas ta lausa hõõgus. Libistasin käe üle veeni ja tundsin pulssi, mis tundus kiirem kui paar päeva tagasi kui tüdrukud poistel pärast kilomeetrist jooksu pulssi pidid mõõtma.

Piilusin tuka alt ta nägu, see oli tõsine ja ärevil. Ta ootas ilmselt siiani vastust selle kättemaksu osas. Ta oli selle ideega vist liiga kaua omaette mänginud, ta silmad olid nii suured ja murelikud.

Järsku sai ta kannatus otsa ja ta tõmbas mu veelgi lähemale. Ta pea jõnksatas madalamale ja ta üritas mind suudelda. Vastasin sellele rõõmuga, ent üritasin end siiski varsti end lahti tõmmata, kuid ta käsi liikus kiiresti mu kaelale ning mul polnud enam kuhugi taganeda.

Järsku kõlas teiselt poolt ust vali koputus ja mütakas vastu puitu eesmärgiga uks lahti lükataq. See oli nii kõva, et tundsin kuidas see Ory vankuma lõi.

„Kurat!“ pahandas ta kui oli sunnitud katkestama.

„Ory, oled sa seal?“ röökis South teisel pool ust.

Mu kulm kiskus vägisi kipra. Tahtsin end lahti tõmmata.

„Ma lähen parem ujuma…“ teatasin tusaselt, kuid mu tee katkestati.

„Las ta olla.“ Raputas ta pead ja surus end kogu kehaga vastu ust – siin puudusid igasugused lukud ja South oli tugev, vähemalt oli tal massi, millega tahtmise korral uks lahti suruda. Kuid Ory surus jalad põranda vastu nii et see ukse kinni kiilus ja tõmbas mu enda vastu, nii et ka minu raskus tema omale lisandus ja uks jäi suletuks.

„Las ta olla.“

Advertisements

Leave a comment

Filed under Mullimäng

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s