Llyr 7

Kui vanemad eelmisel õhtul koju jõudsid, olid nad kõik väga murelikud ning selgitasid, et lähedal olevat sõdureid nähtud. Oleksin rõõmuga öelnud, et ma ei usu neid, kuid eilsed nägemused ütlesid mulle midagi muud. Ma õieti ei pidanud neid nägemusteks, vaid nagu Aaron ütles, silmapeteteks, mis olid udu poolt loodud, kuid millegipärast olid need mind omamoodi rahustanud.

Udu kohta otsustati, et kui see kahe päeva jooksul ei lahtu, peab hakkama sellest hoolimata põlde koristama. See ei olnud hea uudis, sest niiskus, mis neid kattis hetkest kui need korvidesse asetati, ei tulnud hilisemal ajal nende säilitamisel mitte kasuks. Samas, midagi ei jäänud üle – kui nad seal veel nädala kasvasid, saabunuks külmad ja saak oleks nii või teisiti hukas. Väljavaates polnud head ning see tekitas kõigis pahameelt, kaasa arvatud meie majas.

Isa oli endast lausa väljas ning ma nägin üle tüki aja pilti, kus ema osutus selleks kandvaks rahulikuks jõuks, mis isale selgitas, et me elame talve üle nagu kõik teisedki, kui me isegi peame selleks metsa juurikaid otsima minema. Kõige selle juures olin mina õhtul kui rahu ise, istusin trepi astmete peal, olin vait ja segasin leivataignat ühtlaseks.

Ma olin kui teises maailmas, kartmata tulevikku või mäletamata minevikku. Ainus, mida ma üldse teha ei tahtnud, oli minna õue ja seista vastamisi selle seinaga. Seepärast sättisin end majas ühte kohta, kust mul puudus vaade õue, see olnuks võimalik ainult siis kui keegi oleks ukse lahti teinud.

“Kas sa hakkad juba lõpetama?” kuulsin järsku ema ärritunud häält enda ees.

Noogutasin ja andsin kausi talle.

Nad olid isaga taas ühe pika tulise vaidluse maha pidanud, kuid olin liiga hajevil, et märgata, millal nad lõpetasid. Mu mõtted pöördusid tagasi Emily vanaema juurde ja selle juurde, mida ta mulle rääkis. Oleksin nii väga teada tahtnud, oli see pelgalt mõni tema mineviku käsitlusi või oli ta tõesti, nii armas ja soe naine, võimeline tapma oma õe lihtsalt armukadeduse pärast? Otsustasin seda homme Emily käest küsida. Kindlasti tuli uurida ka, ega see, mida vanaema kandjateks nimetas juhuslikult sõdureid ei tähendanud. Sel juhul muutunuks kogu lugu väga lihtsaks, vähemalt minu jaoks.

Astusin kamina juurde, et tuld kohendada kui äkki lendas välisuks lahti ja Felix tormas sisse, peaaegu joostes pikali ema ja Abby, kes talt parasjagu taigent maitsta nurus. Ta oli jooksmisest näost tulipunane ja ta hingeldas vahet pidamata.

Vahtisime teda suud ammuli nagu näeksime kummitust.

“Külamajas on kogunemine! Kas te kella ei kuulnud?” küsis ta kohe kui suutis kahte sõna taas lauseks kokku panna.

“Kogunemine? Misasja, eile alles oli!” pani isa ajalehe kõrvale. “Mis kella?”

Tal oli õigus, meie külal ei olnud kella, keegi ei viitsinud seda ränka tööd ette võtta, et lööklaudagi teha, kellast rääkimata.

“Welstonis on katk!”

Kauss ema käes kukkus kildudeks kui ta õudusest käed kokku lõi ja taevast appi hüüdis. Mul jäi õhust puudu. Poiss vajus pingi peale istuma.

“Nende kirikukellad on lakkamatult terve hommiku löönud! Vana Voyer tundis katkukellad ära.”

Welstoni kelli oli kuulda vaid küla põhjapoolsemal küljel, kus Voyerid elasid. Meieni, kes me lõunas elasime, need ei ulatunud.

Vajusin ohates kamina ette kiiktooli servale, silme ees välkus meie eileõhtune mäng, Abby kummaline kohtumine ja ma hakkasin käte pealt palavikuliselt märke otsima, mis viidanuks võimalusele, et ma ikkagi olen haige.

“Sõge peast!” röögatas isa ärritudes “Kohe inimesi hirmutama! Need kellad võivad tähendada mida iganes – viimane katk oli siinmail mitusada aastat tagasi, keegi isegi ei mäleta neid kelli! Mida külavanem selle peale ütles?”

“Isand Rymes koosoleku kokku ajaski!”

“Et see lambapea ka teistest parem ei ole!” haaras ta tooli pealt oma kuue ja oli juba teel uksest välja, enne kui Felix veel reageeridagi jõudis. “Felix!”

Vahetasime emaga ehmunud pilke. Tahtsin talt küsida, kas me peaksime ka minema kui ta juba oma salli järgi haaras ja Abbyle kuue peale tõmbas. Ta sirutas mulle käe, et ma sest kinni võtaks, kuid toppisin oma käed kiiruga salli sisse, et temast mitte haarata. Kogu tee külamajja hoidsin ma neist veidi eemale, süda sees aga tahtis mind katki kiskuda, sest ma teadsin, et kui ma haigeks osutun, ei saanud ma neid enam kunagi kallistada.

Me ei olnud viimased saabujad, udust ilmus veel nähtavalt Bettie oma perega ja Saberid, kaasas kõik neli last.

Väike maja oli juba täis külaelanikest, kes paremat kuulmiskohta otsisid ning kogu see seltskond sahises ja sumises kui mesilasparv, väga ärritunud mesilaste parv.

Ma ei läinud ukse juurest kaugemale, vaid jäin võimalikult lähedale värskele õhule, sest ma tundsin, et kui ma natukenegi suurema sõõmu õhku võtan kui praegu, minestan ma lihtsalt ära. Vaatasin ahastusega, kuidas mu pere kiiresti rahvasumma keskele kadus. Hetk hiljem vuhises neile järgi külavanem,  tehes teed nii endale kui ka talle järgi tormavale naisele, Ethelile ja Nevilile.

Burt Rymes oli pikka kasvu valgete bakenbardidega keskeas tõsise olemisega mees. Tal ei olnud erilist naljasoont, erinevalt ta kahest väga särtsakast lapsest, Ethelist ja Nevilist. Ta naine oli seevastu aga väga naeruhimuline ja ma ei mäleta üht kordagi oma elus, millal ta poleks naeratanud, surudes alla kõik need probleemid, mille Ethel kogemata või muidu sõbra poolest välja lobises. Kuid ega siin olnud vajagi kuulujutte levitada – kuna nad elasid praktiliselt keset küla, oli kõik kenasti ära kuulda kui Burt Rymes oma kaunil kõrgel häälel oma pojaga arveid õiendas. Sellest hoolimata peeti temast väga lugu.

Ma ei otsinud endale istekohta vaid toetusin kergelt vastu laudseina. Mul oli halb olla, kõhus keeras tugevalt ja kurk muutus kuivaks. Oleksin ma seda praegu oma emale maininud, oleks mind vist elusast peast tuleriidale määratud. Pealegi ei saanud ma hetkel aru, oli see taas puhas mu kujutluspildi viga või olin tõesti eilsest haigeks jäänud.

“Kallid härrad ja prouad…” alustas ta valju häälega kui oli pärast pikka pragamist endale lõpuks saanud jalge alla pingi, nii et ta pikk keha teistest veelgi kõrgemale jäi. Ma ei kuulanud teda eriti, pikkides ta pikast jutust välja vaid katkeid, mis otseselt Welstonit puudutasid. Mul oli juba praegu palav ja kõhus olev ebameeldiv tunne kippus kõrgemale, nagu oodates, et ta mainiks seda traagilist sõna –katk – puht selleks, et ma saaksin hetk hiljem õpetlikult oma hommikusöögi neile kingade peale oksendada.

“Palun, jumal, tee, et see on kõigest mu oma mõistus, mis mind haigeks teeb…” pomisesin vaevukuuldavalt ja tõmbasin oma räti kehale lähemale, et soojendada seda ebamugavat kesta, mida ma praegu koduks pidin kutsuma. “Küll inglitel on ikka mugav,” mõtlesin, “kui neil halb hakkab, muudavad nad end lihtsalt kehatuteks ja ongi kõik – see, mis ebameeldivust tekitas, on läinud!”

Järsku kuulsin enda kõrval ukse avanemist ja nägin tuttavlikku kuueserva.

“Koosolek on juba alanud?” küsis Aaron kui oli ennast viimase tulijana viisakalt minu kõrvale ritta seadnud.

Noogutasin ilma igasuguse tujuta temaga vestlusesse astuda. Heitsin talle uuriva pilgu, mis ei ulatanud ta lõuast kõrgemale, kuid mis kinnitas mu leidu, et ta ei kõlanud eriti haigena. Ta veel muigas, mis oli kindel märk, et ta oli terve kui purikas.

Ta nõksas ennast paari karva võrra ennast mulle lähemale, enne kui kummardus ja mu kõveras keha käest uuris: “Mille pärast me täna koosolekut peame?”

Lükkasin end sirgu ja sikutasin räti, mille olin suule ette seadnud, alla. “Sa ei teagi?” küsisin imestunult.

“Ei,” raputas ta pead.

“Kus sa terve hommiku olid siis?”

“Käisin püüniseid üle vaatamas.”

“Ja sa ei kuulnud Welstoni kellasid?”

“Neid? Kuulsin küll.”

Mu halb enesetunne taandus kui tulvavesi keset kõrbe – ta oli rahu ise.

“Vana Voyer ütleb, et need on katkukellad.”

Ta katkestas kinnast käest sikutamise. “Katkukellad?”

“Mu isa peab Voyerit segaseks.”

“Ja õieti teeb,” noogutas ta, tõmmates viimase kinda käest, “hirmutab nii mõtlematult rahvast. Ja Rymes ka, vähemalt kontrolligu enne.”

“Aga kui tal on õigus?” ma ei saanud seda niisama jätta. “Need lapsed, keda Abby kohtas…”

“…olid rändtsirkusest, mis Sithetoni poole läks.”

“Abby kirjelduse järgi olid neil samasugused tunnused, millest vanema mulle kunagi rääkis – mustad laigud…”

“No kuule!” segas ta vahele.

“Kust sa üleüldse tead, et nad rändtsirkusest olid?”

“Ma kuulsin neid üleeile läbi metsa minemas kui kuusetukast edasi püüniseid kontrollisin. Tõsiselt, hirmul on suured silmad, ära nüüd sina ka hakka mingi katku jutuga.”

“Ma ei saa.” Tunnistasin äkki haledalt, tabades, et mu kõhus keeras ikka veel, kuigi ma sellele vahepeal tähelepanu polnud pööranud, nüüd kaks korda enam, nagu kättemaksuks. Vajusin tagasi kössi.

“Miks?” küsis ta ehmunult.

“Mul sees keerab.” Seletasin vaevaliselt, proovides mitte kohe oksele hakata.

“Tule,” soovitas ta ning haaras mul käe alt, enne kui ma vastu vaielda sain.

Ega ma tahtnudki, värske õhk oli liiga kutsuv ning ma tundsin end kohe paremini kui sain sõõmu seda looduse arstirohtu oma kopsudesse. Vajusin trepi peale istuma, hoolimata kas ta hoiab veel must kinni või mitte. Tõmbasin veel paar korda kopsud õhku täis, enne kui ta küsimusele vastasin.

Ta võttis mu kõrval istet.

“On nüüd parem?”

“Palju parem.” Ohkasin, tundes rõõmuga, kuidas iiveldus järgi andis.

Istusime seal paar minutit vaikides, tema nokitses kõrre kallal, mille ta trepi kõrvalt murdis ja mina vahtides rohelisse lõpmatusse.

“Miks sa mulle ei öelnud, et need oli rändtsirkusest?” küsisin äkki mõtlikult, kui mu aju taas seda valdkonda hoomas.

“Sest ma ei teadnud seda veel sel hetkel.”

“Ja see mäng? See oli mis asi, minu hirmutamiseks?”

Ta kehitas õlgu, julgemata mulle otsa vaadata. “Vabandust.”

Me selja taga läks mesilastaru taas liikvele ja nad hakkasid üksteisest üle karjuma. Külavanemal oli nii neid väga keeruline rahustada.

“Nad tõesti usuvad, et Welstonis on katk.” Ütlesin lõpuks kurvalt, kui sees vaiksemaks jäi.

“Mhmh.”

Kuulasime pingsalt, mida nad seal üksteisele karjusid, kuid see kõik tundus mulle hetkel väga kauge ja eemalolev.

“Mis siis saab kui seal tõesti on katk?” küsisin ükskõikselt, vaadeldes kingaotsi, mis seeliku alt välja ulatusid ja nüüd nagu iseenesest üles-alla käisid, kõksides mängeldes vastu suurt lamedat kivi, mis oli kunagi kõige esimeseks astmeks seatud.

“Pole seal mingit katku.” Vastas ta ohates.

“Aga kellad?”

“Ilmselt suri keegi tähtis nina ära – neil piisavalt suur küla küll, et selliseid leiduks.”

“Arvad?”

“Mhmh.”

Pöördusin tagasi kingaotstele. Ta kõlas küll väga veenvalt ja arukalt võrreldes selle kanakarjaga seal sees, kuid millegipärast ei aidanud see enam.

“Sa ei usu?” küsis ta samuti mu kingaotsi uurides.

“Ma ei tea enam…” vastasin ausalt ning tõusin. “Ma arvan, et lähen koju. Ma ei tunne ennast ikkagi hästi.”

“Tahad, ma saadan sind?” pakkus ta murelikult, kuid raputasin pead.

“Pole vaja.”

“Sa ise ütlesid, sa ei tunne end hästi.” Naeratas ta teesklevalt ning ajas end samuti üles. “Mida sa vaatad?”

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s