Llyr 31

Kuulsin hääli. Need vestlesid omavahel kaugel, sosistades. Olin siin juba kuuendat päeva, seepärast tundsin ära noorukese õe hääle, kes vanemale õele selgeks üritas teha, et ta ei olnud siin orjaks, kes vaid ööpotte vahetab. Nad vaidlesid sellel teemal vähemalt kolm korda päevas, alati sosinal, arvates nii, et patsiendid neid ei kuule.

Nad olid tüütud oma vadinaga ega lasknud mul keskenduda magamisele, mida arst mul teha soovitas ning mis mulle heast soovitusest hoolimata tugeva seljavalu põhjustas. Oleksin hea meelega selle asemel ringi kõndinud, et aidata Jamesil ja Rebeccal Sarah hauda otsida. Selle asemel pidin aga lamama siin, nagu halvatu ja ootama.

Vaene väike Sarah, et ta ka kõige nõrgem pidi olema. Ta oli ju ometi nii terve välimusega, kohati liigagi kui mõelda kuidas ta suvel kahe nädalaga suutis end Rebecca meelehärmiks ebadaamilikult pruuniks päevitada. Seda enam tulid esile tema kuldsed juuksed, mis särasid päikese käes kui hõbedane kullavoog. Ja meist neljast oli ta kangeima iseloomuga, kes ei vandunud alla isegi mitte kõige karmima ülekuulaja ees ja oleks seetõttu oma noore elu lõpetanud võllas poleks James ja Rebecca teda ümber veennud, et nöör ei ole sobilik ehe tema kauni pika kaela ümber. Me oleksime pidanud lahkuma siis kui nad esimest korda meid kinni üritasid võtta, nüüd on aga Sarah surnud.

Pöörasin end näoga paremale, silmi kinni surudes. Olin väsinud, kuid mitte unepuudusest, vaid just selle ülerohkusest. Hale hakkab neist voodihaigetest, kes aastaid peavad voodis lebama. Kuidas nad küll vastu peavad?

Tundsin kusagil lähedal soojust ja kobasin ettevaatlikult, et vasakul olijad seda ei märkaks, selle allika suunas, tabades peagi kellegi põlve. Üllatusin oma avastusest ja pilutasin veidi silmi, et näha, kellele see kuulub ning leidsin eest Aaroni näo, mis toetus kergelt rusikasse surutud sõrmedele. Ta vaatas mulle otse silma ja muigas.

Ta säras päikese käes, mis kangaste vahelt läbi voogas nagu kuldne kreeka jumal. Tundsin kerget tuuleiili, seega oli kusagil kaugel aken lahti, võib olla seesama, mis valgust sisse lasi.

“Tahad juua?” küsis Aaron.

Raputasin pead.

“Ei ja ma ei taha enam siin lebada.” Ütlesin ausalt tema püksisäärega mängides.

“Arst ütles…”

“Ma tean, mis arst ütles. Ikkagi ei taha.”

“Sa oleksid pigem koos Jamesi ja Rebeccaga?”

Vastasin noogutusega, enne kui tabasin noodi, millega ta seda küsis. “Ma tahaks Sarah üles leida.” Lisasin ruttu.

“Nad leidsid haua, kuhu ta maeti.” Ütles ta pärast hetke mõtisklemist.

“Tõesti?”

“Mhmh, üks surnumatjatest mäletas kassitappu.”

Naeratasin kergelt. “Ma tahaks tema hauale minna.”

“Varsti.”

“Kui varsti?” ma ei leppinud enam keelava vastusega.

“Kohe kui sa enam nii kahvatu ei ole.” Ühmas ta lõbusalt. Mu naeratus venis laiemaks. “Juba parem.” Tõmbas ta kergelt üle mu põse, näpistades seda valusalt ja tõusis.

Lasin peal tagasi padjale vajuda ja vaatasin, kuidas ta hele särk , mis läbi kumas, ta ümarate kätele kandilised vormid lõi. Ta kandis vesti – midagi, mida ma tema puhul varem kunagi näinud polnud. See oli ilmselt Jamesi toodud, sest vaevalt oleks Aaron ise midagi sellist rätsepa juurest valinud. Äkki tõid nad mulle ka mingi kleidi? Arst ju ütles, et varsti võin jalutuskäikudega alustada.

“Tahaksid sa kirjutada?” küsis ta äkki, kui oli jõudnud tooli seljatoelt juba jaki võtta.

“Kirjutada?” mõte oli iseenesest ahvatlev.

“Jah, koju näiteks? Neile kindlasti meeldiks kuulda, et me veel elus oleme.”

“Hea küll.”

Ta ühmas rahulolust ja läks, soovides mulle head und. Saatsin teda pilguga ukseni, mis nüüd tänu tuulele aeg-ajalt kardinate vahelt nähtavale ilmus.

Need viimased kolm päeva, mil ta siin minu juures viibis ei paistnud ta üldse haige olevat ja see rahustas mind rohkem kui ta arvatagi oskas. Olin kogu selle aja teda eemale tõrjunud, kartuses, et pean ta niiviisi samuti Looja juurde saatma, kuid olin õnnelik, et ta osutus sitkemaks kui ma arvanud olin. Lugesin mõttes siiski igaks juhuks ühe Meie Isa, et kindlustada, et temaga ikka midagi ei juhtuks.

Lamasin seal veel natuke, kuid siis mulle aitas. Arst võis olla tark ja õpetatud mees, kuid kui ma siia veel üheks päevaks jään, võivad nad mulle hullusärgiga järele tulla. Seepärast ajasin end vaevaliselt püsti ja sirutasin end kõrgele lae poole, enne kui silme eest mustaks tõmbus ja ma vankuma lõin. Võtsin rahulikult voodi peal uuesti istet, kinnitades endale, et see on täiesti normaalne, ootasin kuni silmad uuesti midagi seletasid ja tõusin püsti.

Otsisin silmadega mingitki hoiukohta, mis võiks olla minu oma ning oma voodi alt leidsingi ma keskmist mõõtu kirstu, nikerdatud samasuguste heledate õitega nagu ta oma vennanaisele kingituseks oli teinud.

“Ehk…” tõmbasin selle ettevaatlikult välja ning sukeldusin selle sügavustesse, kust mulle vaatas tõesti vastu laia seelikuga must seelik, mida kattis brokaadist heleda põhjaga mustatriibuline narmastega rätt. Ülaosa koosnes poole lihtsamalõikelisest valgest mustade käistega pluusist, laiast tumedast vööst ja laiade varrukatega jakist, mis oli kujundatud seelikuga ühistes toonides.

“Rebecca, sa oled võrratu!” naeratasin meelitatult, kuigi veidi kahtlevalt, kas ma selle kõik üksi selga saan. Kuid inimene ju kunagi ei tea kui ta pole proovinud, seega sikutasin heledad voodikattes ette, tehes võimalikult ükskõikset nägu, nagu mul oleks lihtsalt tekkinud tahtmine magada, venitasin sirmi ka ette ning asusin hoogsalt seelikut selga passitama. Hea, et Rebecca täpselt mu mõõte ei teadnud – ta oli võtnud pluusi liiga suure, mis minu puhul tähendas lihtsalt vabadust korsetti mitte nii kõvasti kinni tõmmata. Oma käte selja taha painutamine läks aga keerulisemalt kui olin oodanud – need olid veel kanged.

“Preili! Mida te teete?” hele hääleke kuulutas õe saabumist, hetk enne viimase pluusinööbi kinnisaamist. “Kas arst ei käskinud teil veel voodis olla?”

“Vabandust, aga ma ei suuda siin enam ainult lamada, tahaksin minna välja, värsket õhku hingama.”

“Preili!”

“Palun?” tegin hästi haleda näo pähe. “Ma pole nii kaua juba välja saanud, palun? Ma ei ole kaua, ainult natukene. Pealegi on väljas ju nii ilus.”

Ta vaatas mind pahaselt hinnates pealaest jalatallani üle, kuid leebus. “Olgu, aga mitte kauaks. Mis siis saaks kui te sõber tagasi tuleb? Ta saab väga pahaseks. Oh, teid küll! Keerake ringi, ma panen need nööbid kinni!”

Kinkisin talle võimalikult heatahtliku naeratuse ja kinnitasin samal ajal juuksed üles.

“Nii, valmis.” Hüüatas ta rõõmsalt ja asus kiire osavusega mu voodit korda seadma.

Noogutasin õhinal ja võtsin pingilt oma valmis pandud jaki kui nägin äkki silmanurgast meile lähenevat arsti. Ükskõik, millise voodi eest ta läbi ei tulnud, kõik vajusid justkui sügavamale varju sisse.

“Kas ta on alati…” tahtsin õe käest küsida, kuid ta jõudis meieni varem.

“Miks te voodis ei ole?”

“Ma sooviks väljas väikese jalutuskäigu teha.” Ütlesin rangelt, jätmata jonni, sest ma väga tahtsin minna õue, päikese kätte.

“Kas tõesti.”

Ootasin vaikides tema kohtuotsust.

“Mõõtke tal pulssi ja temperatuuri ja kui siis on kõik korras, võib ta teha väikese jalutuskäigu aias.”

Aias? Ma mõtlesin küll pigem jalutuskäiku Millerite juurde ja siis Jamesi ja Rebecca juurde ning nendega koos Sarah hauale ja siis jõe äärde ja… Mu silmad lõid vist liiga eredalt särama, sest ka arsti silmis välgatas midagi ning ta muigas pahaselt.

“Ainult aias, preili Tieken! Õde Florencia saadab teid! Aga enne teeb ta määratud protseduurid.” Ja ta kõndis edasi, jättes endast meie peale maha samasuguse varju nagu teistele vooditele enne meid.

“Milline paha mees!” pahvatasin tusaselt ja lasin õel end küünarnukist juhtides teise haigla otsa vedada, et ta saaks mu temperatuuri ja pulssi mõõta.

“No noo, ei ole ta ühti nii halb, kõigest õiglane.” Lohutas õde.

Enne kui ta jõudis mulle termomeetri alla panna, nägin kauguses Aaroni tuttavat kuju, käes kirjutusalus ja paberid, üllatunult mu tühja voodit põrnitsemas. Kohe maandusid antud esemed mu voodi jalutsis ja kiire pilk minule andis talle ka suuna, kuhu tulla.

“Kas arst ei käskinud sul mitte veel voodis püsida?” küsis ta pahuralt sisistades.

“Kas ma ei öelnud sulle, et ma ei taha enam seal niimoodi lamada?” sisistasin vastu ulatades õde Florenciale oma parema käe pulsi mõõtmiseks.

“Kas ta üldse teab, et sa voodis ei ole?”

“Muidugi! Ta lubas mul isegi väikese jalutuskäigu teha –aias.”

“Üksi?” Küsis ta pilkavalt.

“Ei.” Vastas õde süütult minu eest.

Aaron võttis mu kõrval tooli peal istet.

“Kas tohib preilit saata?”

“Aga ainult aias!” manitses õde ikkagi ning võttis mult kraadiklaasi. “36.8º C!”

“Normaalne!” suskasin vahele ja hüppasin püsti, et ta enam mingit vabandust ei leiaks ja ootasin kannatamatult, et Aaron püsti tõuseks ja mulle käe ulataks.

“Sa ei kannata kuidagi et siit ära saada?” küsis ta naeruselt ja juhatas mu vastutahtsi tagasi voodi juurde, kus ulatas mulle kõigepealt mu salli ja pani endale kuue selga.

“Sa ei kujuta ettegi!” pressisin õnnelikult läbi hammaste ja pakkisin end kiiresti musta jaki sisse.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s