Llyr 24

Kõndisin raamatukogu poole, möödudes ühest toast, mida Hobden õppimiseks kasutas.

Varsti peale sisseelamist sain teada, et tüdrukud, erinevalt mõtetelugejast Jamesi, olid mõlemad sellised, kes said teistele mõtteis midagi öelda. Sarah oli selles eriti osav ja kudrutas pidevalt, pannes mul alguses pea huugama kõigi oma teadmistega, mis millekski kasulikud polnud. Rebecca oli tasasem ja teda ma eriti oma peas ei kuulnud – ta alles õppis ja kartis ilmselt, et see võib halvasti välja tulla. Nägin neid korduvalt rõdu peal tummalt üksteisele otsa vahtimas kuni Rebecca lõpuks naerma puhkes või James kannatlikult talle uuesti seletas, mida ta tegema peaks.

Olin õnnelik, saades teada, et tüdrukud mõtteid lugeda ei osanud. Seega oli mul ainult üks, keda oma mõtetest eemal hoida. Kuna mind saadeti siia aga otseselt just selle pärast, et õppida selliseid inimesi endast eemale hoidma, leidsin peagi ka ennast Jamesiga vastamisi tillukese rõdu pealt, tema patramas mulle igavaid matemaatilisi valemeid, mida sa raudse kindlusega nii või teisiti enda peast välja tahtsid saada.

Rõdule kujunes seega me lemmikpaigaks. Sinna viis väike valge uks, millest pidi end läbi pressima. Kui aga uksest juba läbi said, avanes valgeks võõbatud rõdult vapustav vaade jõele, mis linna servast läbi voolas. Seda sai aga nautida ainult istudes lumivalgel metallmööblil juues Indiast pärit teed, mida Hobden eranditult isiklikult poest kord kuus toomas käis.

Rebecca võis sealt päris tihti leida, istumas oma mantlisse mässituna ja lugemas raamatuid, mida James talle kogu aeg tuppa lillepostamendi kõrvale jättis. Mind pani heldima, kuidas nad üksteise eest hoolitsesid ja peagi närisid mind süümepiinad kui inetult ma neisse olin algul suhtunud. Oma süü vähendamiseks õpetasin Rebeccale kirjutamist. Sarah oskas juba kirjutada, kuid tal polnud püsivust, et sellega tegeleda, seepärast tegin seda nüüd ise, meenutades seejuures kõike, mida olin Emilyt koolis aidates kahe kõrva vahele pannud.

Mu oma päevik sisaldas aga siiani vaid kuupäevadest ja viiesõnalistest lausetest, kuigi nüüd oli tali juba läbi ja käes oli kaunis suvi. Omamoodi oli saanud sest lohutav rituaal, mida ma suure hoolega täitsin, kuid oma mõtteid ja tegusid ma sinna talletada ei kavatsenud. Hobden oli sellest targa mehena kindlasti aru saanud, ent ta ei jätnud jonni ning seisis kui kalju, kindel, et ma pean päevikut pidama.

Ta oli tore inimene ja nagu James ütles, avanesid lõpuks ka minu häälepaelad ja me rääkisime nädalaid vaimudest ja kummitustest. Tal oli justkui kõige jaoks vastus olemas ja kui mitte temal, siis tema suurel raamatukogul, mis meid talvel ja varakevadiste tormide ajal suuresti paelus.

See oli siis, kui meil oli vaba aega. Enamasti olime aga hõivatud majapidamistööde, sest majapidajanna ei jõudnud üksi kõike teha ja rahalise toetuse puudumisel ei olnud võimalik ka teenijaid palgata. Mis polnudki kõige hullem, sest nii sai napsata aega puhtalt oma mõtete jaoks, mis ei sisaldanud mõttekaid vestlusi professoriga. Omavahel rääkisime me seetõttu kõigest muust – roosidest, armastusromaanidest, riietest, põrandapesust, Kuust taevas, tassidest, mis kass ära lõhkus…

Ahjaa, meil oli kass. Selline kleenuke alati nälginud olemisega vorstiröövel, kes ei suvatsenud sulle isegi haledalt otsa vaadata kui sa talle sahvris peale sattusid. Aga ta hoidis maja hiirtest puhta ja Sarah tegevuses, sest vaest tüdrukut polnud õnnistatud ei söögitegemise ega õmblemise kunstiga.

Koer oli meil ka ja hobune, kelle eest hoolitses puhtalt James.

Ihkasin väljas olla, selle asemel, et minna raamatukokku mingi segase filosoofi raamatu järgi, kes pidavat meiesuguste jaoks midagi suurt tähistama. On ebaviisakas ja ebadaamilik sedasi mõelda, aga mis sa teed kui sa ei oska iga uue ette loetud teooria kohta midagi paremat öelda kui et huvitav.

 

„Luua sellest vaikusest keel – see on meie ülesanne!“ kuulsin ootamatult mehe karjumist, mis naelutas mu ukse taha paigale. Ta karjus seal kellegi peale? Kahjuks ei kõlanud see õlapatsutuse moodi, mida oleks võinud kasvatuslikuks lugeda, vaid tõsise vihase andmisena.

Tahtsin kuulda, mida ta veel räägib, et aimu saada, kelle peale ta seal nii hoolega suud pruukis, kuid tundsin järsku  kedagi mööda vuhisemas ja avastasin end äkki Rebecca käevangust, kes mind kogu jõuga uksest kaugemale tõmbas.

„Hei, ma tahtsin kuulata!“ pahandasin temaga, kuid ta ei lasknud mind käest.

„Pealt kuulata ei ole ilus!“ teatas ta oma loomuliku sarmiga ja peatus raamatukogu ees. „Pealegi, sa ei taha kuulata kuidas ta teinekord Jamesi harib.“

„Miks mitte? Ma ei ole teda sellisena enne kuulnudki.“

„Pole tähtis.“

„Miks ta Jamesi peale siis karjub, aga meie peale mitte?“

„Sest James on siin olnud ligi kümme aastat ja ta kohtleb teda pigem kui poega ja seepärast ta aeg-ajalt karjub tema peale.“ Ta kehitas õlgu nagu oleks tegemist millegi tavalisega.

Kortsutasin kulmu. „See mees karjub tema peale praktiliselt ilma põhjuseta ja teie meelest on see midagi normaalset?“

„Muidugi! Kas su isa ei karjunud sinu peale?“

Raputasin pead. Kui ma poleks nii tõsine olnud, ajanuks see mind kindlasti naerma. Köhatasin ja vastasin selgesõnaliselt: “Ei.“

„Ega see olegi tegelikult tähtis – tema igatahes teeb seda paar korda aastas ja sa harjud sellega peagi. Pane tähele, paari tunni pärast tulevad nad sealt toast välja nagu uuestisündinud ja midagi hullu pole juhtunud. Ja mis siin varjata – me oleme vägagi õnnelikud, et ta meie peale ei karju ja meid vaieldamatu kiindumusega õrnemaks sooks peab.“

„No sel juhul!“ naeratasin kuratlikult ja pöörasin end ümber, demonstratiivselt ukse poole hiilides, kuid teenisin Rebeccalt väga pahase June’i ja rahustasin siis teda, et ma ei mõelnud seda tõsiselt.

“Tule parem kaasa – sa pead mind aitama.”

“Millega?”

Ta tiris mind sellise hooga endaga kaasa, et me meenutasime vurre, mis üle pruuni põrandavaiba lendasid.

“Poisid kirjutasid, mäletad? Ma tahan neile vastata.”

“Sa saad sellega ise ka hakkama.”

“Siia ma sind ka ei jäta!” naeratas ta võluvalt mürgiselt ja lükkas oma toa ukse avali. Ta oli kuu alguses saanud loa omaette tuppa kolida ja vähem kui poole tunniga leidis ta endale koha teisel korrusel minu toa kõrval.

Puhkesin naerma ja istusin ta voodile, haarates sealt helekollase lehe, kus ilutsesid väriseva käega kirjutatud varesejalad.

“No sellist ei saa küll saata!” teatasin julmalt, kuid ta heitis vaid käega.

“Ega see on kõigest mustand. Ütle, kas sõnad on õieti kirjutatud ja ma kirjutan selle ilusti ümber.”

“Kukk on kahe k-ga.” Olin lugemisega poole peal – tal võis küll olla kohutav käekiri, kuid ma olin sellega juba harjunud. “Ja hambahaldjas on b-ga, mitte m-ga. Su vennal tulevad juba hambad?”

“Sellises vanuses peaksid tal need juba suus olema.” Ta maandus minu kõrvale. “Aga ma tahaks ikkagi küsida.”

“Saan aru.”

“Millal sa oma perekonnale kirjutad?” küsis ta äkki kui olin ta kirjas viimase vea ette näidanud.

“Ma ei tea…” Ma polnud sellele isegi mõelnud.

See ei tähendanud, et ma neist puudust ei tundnud – tahtsin neid väga näha.

“Ja oma kihlatule?”

Vaatasin talle suuril silmil otsa.

“K-kust sa mu kihlatu kohta tead?”

Vups! Reetis Jamesi ja tema sõnapidamise oskuse. Ta oli ainuke, kes oleks saanud selle mu mõtetest välja võtta, sest suu olin ma selle koha pealt kõvasti kinni hoidnud.

“Ega ta meelega!” kaitses Rebecca kiiruga, taibates, kuhu suunda mu mõtted liikusid. “Ta lihtsalt jäi su mõtteid lugema ükspäev kui sa valvel polnud ja ta oli meeldivalt üllatunud…”

“Valjusti ta seda küll ei öelnud.”

“Mõttes. Ma kogemata kuulsin pealt…”

“Mis mõttes kuulsid? Sa ei ole ju selline.”

“Ei, aga ta ei saa mõnikord aru, et ta ütleb oma mõtteid valjusti, nagu räägiks meiega ja et me ka kuuleme teda. Usu mind – ta tundis ennast väga halvasti kui aru sai, et ma teda kuulsin.”

Kujutan ette.

“Kas Sarah ka seda kuulis?” Professori pärast ma enam ei muretsenud – hiljemalt kaks nädalat pärast saabumist olin kindel, et Hobden teab küll palju, kuid praktikat tal pole.

“Ei.”

Niigi hea.

“Aga sa pead tunnistama – see on nii romantiline!”

“Mis on romantiline?”

“See, et sa kihlatud oled!”

Naeratasin. Jaah, see oli romantiline.

“Miks te seda saladuses hoiate?” küsis ta imestunult ja sättis end paremini istuma.

“Ma ei tea, kas ma…”

“Oh, ära muretse, Sarah on aasa peal, ilmselt otsib kassiga võidu hiiri.”

Tõsi – ta suvatses seda teha. Miks? Sellele me ei saanudki jälile, kuid talle meeldis kassil sabas käia, nagu väike laps ja truult kõike järgi teha, mida see peletis ees tegi.

“Me otsustasime sellest vanematele rääkida kui ma tagasi lähen.” Sõnasin rahulikult. “Aaroni vend hakkas just abielluma, me ei soovinud neid järgmise halva uudisega üllatada.”

“Halvaga?” ei saanud ta aru.

Sirutasin end talle lähemale ja sosistasin poolnaerdes talle kõrva, mis mõttes halva.

Ta puhkes naerma. “Olgu, selles valguses paistab väga õige tegu.”

Noogutasin.

“See ei seleta ikkagi, miks sa talle ei kirjuta.”

“Ma ei tea, mida talle kirjutada. Pealegi, kui ma kirjutaks ainult talle, siis teaks kohe kogu küla, et midagi on teoksil.”

“Te olite ju ikka enne kihlumist lähedased?”

“Olime, kuid see ei olnud päris nii, et me käisime kogu aeg käest kinni ja kirjutasime luuletusi nagu keskaegsetes rüütliromaanides.”

Ainuüksi mõte sellest, kuidas ta mu ees külitab, lugedes maha mingit armastusest nõretavat  värssi, suutis mu südame läikima ajada, lisaks naerule, mis tõsiselt peale kippus.

“Kuidas siis?”

Mul hakkas tekkima ettekujutus, kui kaua ta siin kahe seina vahel elanud oli. Klooster oleks olnud vist ka avatum paik patusele maailmale kui see siin.

“Me…” Hakka nüüd ise ka mõtlema, mismoodi me lähedased olime. “Ta hoolitses mu eest.” Otsustasin lõpuks.

“Pelgalt hoolimise põhjal ei saa ju abielluda!” teatas ta pettunult.

“Ega see… ma ei oska seda seletada. See on keeruline – nagu vaataks kuidas kevadine vesi end jääst läbi surub. Ma ei teagi, kuidas see täpselt on, ma armastan teda ja ma tean seda.”

“See oli luuleline…” märkis ta. “Milline see tunne on?” küsis ta uuesti tärkava õhinaga, kuid pidin talle pettumuse valmistama. Ta ootas kindlasti mingit meeletut südamepõksumist ja higistavaid jalgu. Olgu, higistavad jalad jätan ma välja, südamepõksumise võtan omaks.

“Rahu.” Ütlesin äkki õnneliku äratundmisrõõmuga, tõusin ja astusin uksest välja.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s