Llyr 14

Ma ei käinud enam koosviibimistel, ma ei läinud majast väljagi. Olin haige. Nagu selgus vedas mu sisemine ajaarvaja mind alt ja ma istusin kauem kui natuke. Kes mu sealt lõpuks ära tõi, seda ma ei mäletanud, ega ka seda, mis mul viga oli, sest pärast ligi nädalast kõrget palavikku ma voodist enam ei tõusnud.

Nad käisid mind vaatamas, kordamööda, et mind mitte liialt häirida, kuid ma ei rääkinud nendega. Alguses teesklesin, et magan, kuid hiljem lebasin niisama kõhuli, silmad lahti, käsi üle voodi serva põrandal ja vaatasin aknalaual olevaid kuivanud õisi, mida Abigale mulle iga päev õuest korjas. Värskeid enam ei olnud, kuid kui ta mõne leidis, siis kinkisin talle ühe oma vähestest naeratustest, mis minusse veel alles olid jäänud.

Teise nädala keskpaigas tuli ühena viimastest Aaron. Ja järgmisel päeval ja järgmisel.

Ma ei saanud aru, miks ta ikka ja jälle tagasi tuli, kui ma temaga sõnagi ei vahetanud.

Ta rääkis minuga kaua, ma kuulsin seda ja nägin, kuigi mu pilk oli kogu aeg suunatud temast mööda, aknast välja. Ei midagi tähtsat, kõigest argised uudised – sellest, et Emily oli endale saanud väikese õe; et Reed oli viimased nädalad abielust Adinega olnud rohkem huvitatud kui tüdruk; et Voyerid korraldasid oma vanima tütre kuueteistkümneseks saamise puhul suurema peo kui oleks võinud arvata. Ma vist isegi naeratasin kui ta Emily õe sündimisest rääkis, kuid ma ei mäleta enam, see oli liiga põgus, et Aaron seda märganuks. Ta ei maininud Devenit ega midagi, mis meiega seostuks.

Ilm oli muutunud. Ta kandis nüüd paksu pruuni lambanahast kuube, mille varjust paistis pruunikashall masinal kootud sall. Selline masin oli vaid Emilyl. Ta istus minu ees väikesel pingil, täpselt mu vaate ette, et kogu mu tähelepanu tema peal oleks, kuid ta ei teadnud, et see aken oli nii tugevalt mu mällu sööbinud, et ma võisin seda ka ilma tegeliku aknata imetleda. Taevas oli helesinine ja mõne üksiku pilvega ja akna taga asuval saarel enam lehti ei olnud. Ma ei mäletanud, et vahepeal nii külmaks oli läinud – siin oli teki all kogu aeg enam-vähem soe.

“Ma usaldasin sind…” sosistasin lõpuks teravalt kui ta oli juba ümber pööranud, et lahkuda.

Ta jäi seisma ja ma teadsin, et ta ei pööra ümber, sest kardab, et see oli kõigest ulm, et ma oma suu viimaks lahti olen teinud. Kuid ta ei avanud enam ust, mille käepidemel ta sõrmed pidama olid jäänud.

“Ma tean.” Vastas ta lõpuks.

“Sa ei vääri mu usaldust.” Lisasin loiult, ikka veel ta selga põrnitsedes.

“Ma tean.”

Äkki kõlas ere koputus vastu ust ja mu isa hääl küsis teiselt poolt rõõmsalt. “Kas ma kuulen vestlust?” ta tahtis vist ust lahti lükata, kuid Aaron lükkas selle kindlalt kinni tagasi. Mu üllatuseks ei järgnenud sellele midagi.

Ta pööras end aeglaselt ringi ja ootas, kuid ma ei lubanud tal ennast sellega enam õrritada, seepärast lisasin “Teadmisest on vähe,” ja panin silmad kinni.

“Ma tean.” Sõnas ta pärast väikest mõttepausi ja tuli tagasi mu voodi juurde. Ta võttis uuesti pingi peal istet, rohkem ei osanud ta enam midagi öelda. Kuid ära ka ei läinud. Ma olin kindel, et millalgi peab ta ikkagi midagi ütlema, kuid ma polnud kindel, kas sellest ka abi oleks.

“June,” ta hääl oli raske ja see hirmutas mind, “kas sa oled minu peale vihane?” küsis ta ettevaatlikult.

Kortsutasin kulmu ja avasin silmad. “Ma olin pettunud.” Vastasin kurvalt.

“Miks?”

“Sellepärast, mida Deven ütles…” Ma ei tahtnud seda enam korrata, miks ta sundis mind seda uuesti arutama?

“Deven?” ta muutus valvsaks ja küünitas end mulle lähemale.

“Nii on ebamugav vestelda.” Ütlesin pahaselt, köhides vahel, sest kael valutas.

“Miks sa ennast siis ringi ei pööra?” küsis ta vaiksel rõõmsal häälel.

“Ma ei saa.” Vastasin sosinal.

“Muidugi saad. Näe –” ja enne kui ma vastu jõudsin vaielda, kergitas ta mu kergelt voodi pealt ja keeras selili.

See tegi põrguvalu, haarasin tahtmatult ta mantlist teda eemale sundides, kuid ta ei lasknud mind kohe lahti. Ahmisin valu pärast õhku, enne kui hambad sügavalt alahuulde surusin, et mitte röökima hakata.

“Lase lihased lõdvaks.” Õpetas ta voodile istudes ja otsis käega mu sõrmi, mille ma rõõmuga ümber tema omade pressisin, küüned varmalt ta nahka suunatud. “Lase lihased lõdvaks – valu läheb siis üle, küll näed.”

“Kui ma siit tõusen,” surusin läbi hammaste, suutmata ta soovitust täita, “löön su maha!”

Ta hakkas naerma. “Annan sulle ise kirve kui nii väga mu verd ihkad. Ma ütlesin, lase end lõdvaks – kui sa kehale vastu töötad, ei lähe see tükk aega üle.”

Järsku oli valu kadunud ja ma lebasin vaikselt, ainult selg tulitas kergelt.

“On nii parem?” küsis ta ja laskis mu sõrmed lahti.

Noogutasin üllatunult ja ootasin ikka veel hinge kinni hoides, et valu naaseks.

“Nii,” jätkas ta tõsisemalt, “mida Deven sulle ütles?”

Ma ei vastanud kohe. “Mis ta ikka ütles? Ta rääkis mulle seda rüütlite ja kindluste lugu…” kehitasin õlgu. “See pani mind mõtlema.”

“Ja sellepärast läksid sa kuu kõige külmemal teisipäeval metsa, istusid keset sammalt maha ega liigutanud end enam?”

Vaatasin talle üllatunult silma.

“Kas ma tegin seda?” küsisin ehmunult. Ei kõlanud nagu minu moodi.

Ta noogutas. “Hirmutasid oma vanemad poolsurnuks.”

“Ma ei mäleta seda…” sosistasin õudusega.

“Deven rääkis sel hommikul minuga ka.” Lisas ta tõsiselt, jätkates sealt, kuhu pooleli oli jäänud. “Kuid sel polnud mitte eesmärk, mida sina arvad.”

Mu pilk vajus põrandale voodi kõrval. Seal oli kollase – punase karva triibuline vaibahiiglane, mida me emaga koos viis aastat tagasi tegime.

“Ma ei tea, mida enam arvata,” sosistasin vaikselt.

“Deven on kalkuleerija, ta ei oska arvestada sellega, mida ta ei näe – vaata mind! – aga see ei tähenda, et ta sind oma sõbraks ei pea.”

“Ma ei olegi temas pettunud.” Segasin kiiresti vahele, kartes, et ta seda mõtles ja sosistasin: “Ma olen endas pettunud.”

“Sest sa nägid temast rohkem?” küsis ta enesekindlalt.

“Ma näen valet…” sosistasin pahaselt, saamata aru, mida ta sellega mõtles, ega mõistnud

“Vaata mulle otsa.” Kordas ta kannatamatult. Tegin nagu palutud. “Esiteks, Deven on see, kes valesti näeb ja seeläbi segadust külvab. Teiseks, kui on üldse keegi, kelle kätte ma oma elu usaldan, siis oled see sina ja kolmandaks – sina olid see, kes mulle oma tundeid näitasid, mäletad?”

Ja sealt see viga tuligi, tahtsin talle vahele öelda, kuid ta jätkas enne kui seda teha sain.

“Ära kuula, mida Deven sulle räägib – ta on tark, aga mitte nii tark. Usu seda, mida süda sulle ütleb.”

“Mu süda ei ole praegu just kõige kindlam paik, kust abi otsida.” Vastasin kiiresti ja keerasin end külili, seljaga tema poole, tõmmates üle enda linasest triibulise tekipüüri, mille ema oli mulle eraldi peale pannud, et mul liiga palav ei hakkaks kuigi hetkel oli tuba üsna jahe.

“June!” ta üritas mind ringi keerata, kuid see ei õnnestunud nii kergelt.

“Jäta mind rahule!” röögatasin järsku vihaselt istuli tõustes.

“June…” ta tõmbas mu järsult enda haardesse, nii et ma enam lahti ei pääsenud, “sa oled minu kindlus!”

“Ma ei taha su kindlus olla!” vihastasin veelgi rohkem ja virutasin talle rusikaga ribidesse, nii et see ta nõksatama pani, kuid see oli ka kõik.

“Siis ole, kes sa olla tahad.” Sosistas ta tõsiselt.

“Ma tahan… ma tahan…”  vahtisin ehmunult oma pihkusid ja sõrmi, teades väga hästi, mida need teha tahavad.

“Ma ei armasta sind!” pahvatasin valusalt, tugevalt teda kallistades.

“Ma tean,” ütles ta sama tõsiselt, “aga mina armastan.”

See kõlas ta suus nii loomulikult nagu oleks ta seda kogu aeg öelnud või mõelnud ja see lõi mu pahviks, viha mu sees lahtus sajaks väikeseks pisaraks, mis üle mu niigi niiskete põskede voolasid.

“Ja teised?” küsisin äkki, meenutades Devenit ja Deidret, Emilyt ja teisi.

“Ei ole teised või nemad,” ütles ta kergelt, “on meie.” Ta suudles mind õrnalt laubale, tõusis siis ja läks lastes viimaks sisse vanemad ja Abigale, kes kahe hüppega mu põlvede peal oli, nii et mu seljavalu täiesti ununes – uue valu pärast jalgades.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s