Llyr 10

Järgmine kuu oli rahulik ja see oli täpselt see, mida ma vajasin, isegi halvad nägemused, mis mind vahepeal tihedamalt kimbutama olid hakanud, hajusid aja möödudes.

Lõpetasin jõhvikate puhastamise, millega ma oma aega viimased paar tundi sisustanud olin. See polnud mu lemmiktegevusi, neid sõrmede vahelt läbi lasta ja  prahti-lehti otsida. Korjata polnud neid eriti hull, kui seljavalu välja arvata, kuid puhastamine oli teine.

Aaron tuli vahepeal meie juurde ja oli ennast nüüd vastu terrassi posti sättinud, imedes üht viimastest rohukõrtest, mille ta trepi kõrvalt oli näpanud. Ta istus mulle lähedal, mitte isegi paart sammu eemal.

Jäin mõtlema, et ta pole meie juures pärast nende jahikäiku enam käinudki. See ei olnud imelik, kuid ma ei saanud aru, miks ma selle peale praegu mõtlesin, et see imelik oli. Võib – olla selle pärast, et ma tahtsin, et ta siin tihedamini käiks? Miks ometi – pärast nädalast kadunud olemist ei lase ta vanemad teda ilmselt silmistki.

Ta ootas, et ma lõpetaks ja  tukkus, silmad õndsalt kinni hommikuse päikese ees, mis teda pehmelt nina pealt kõditas. Mosh istus tema lähedal ja magas sama magusalt, noristades vahepeal rõõmsalt.

Rapsasin käed rätikusse puhtsaks, enne kui ennast ettevaatlikult kätele toetudes välja sirutasin ja nina peaaegu vastu ta silmi toetades. Tal ei olnud ilus nägu, selline nurgeline, nina veidi kõver kui liiga lähedalt vaadata. Kui ta oli kuuene, oli ta vennaga kuumaks aetud küpsetusvarrastega mõõgavõitlust mänginud ja see arm kaunistas nüüd elu aeg tema parema näopoole alumist serva jätkudes kõrvani ulatuva peenikese kriimuga sest ajast kui Dani kogemata oma sukanõelu liiga kiiresti viibutas.

Ta ninajuure peal oli mulda, ilmselt kraavikaevamisest, millega nad Reediga end viimase nädala jooksul lõbustada said – see oli karistus Felixile, Billyle ja Elyle kirikuisa teotamise õpetamise eest. Ega see midagi hullu olnudki, pigem väike probleem kirikumehe tooliga, kuid piisav, et endale karistus kaela tõmmata. Uskumatu – nad olid ju täismehed, aga mõtlemine oli kohati ikka veel viiendike tasandil. Muidugi tuli au anda, et erinevalt varasemast otsisid nad endile teo tegijad selle asemel, et riskida ise vahele jäämisega. Sest pole aga eriti abi kui erakorralise pihi abil nooremad vahele võetakse ja nad valjuhäälselt ühes suunas näpuga sihivad.

Ta kulmud tõmbusid aeglaselt kipra. Ta teadis, et midagi on teisiti, kuid ei suutnud sellele veel seletust leida. Nägin seda viisist, kuidas kõrs ta huulte vahel üles ja alla käis. Lõpuks avas ta ettevaatlikult silmad, uurides mu suurt valget nägu.

“Sa oled mullaga koos.” Teatasin talle tõsiselt otse silma sisse vaadates.

“Seda ütleb naine, kel on jõhvikad juustes.” Vastas ta kui oli kogu mu näo rahulikult üle vaadanud.

“Mida?” Tõmbasin end tagasi korvi juurde ja hakkasin kiiruga sõrmedega läbi juuste kammima. Mulle ei meeldinud, et need mul juustes olid – ma alles pesin pead.

Ta puhkes südamlikult naerma ning oli hetkega minu kõrval.

“Hei, hei, pea nüüd hoogu – nii oled varsti üleni punaselaiguline!” ta haaras mu kätest ja surus need kindlalt sülle tagasi. “Näe,” ta tõmbas sealt ühe valkja jõhvika ära, “siin on see, millest ma rääkisin. Ja need,” ta tõmbas mu peapaela peast, et teisi kätte saada,” on need, mis sa endale nüüd pähe laiali tõmbasid.”

Naeratasin ebalevalt, taibates kui loll ma olin olnud. Mängisin nende purunenud marjadega veidi, enne kui need ükshaaval üle liivatee rohu sisse lennutasin.

“June,” küsis ta äkki tõsiselt mahedalt kaugusesse vaadates, “kaua me üksteist tunneme?”

See löök pani südame käima.

“Ma ei tea,” venitasin pikkamisi, “oma kümme aastat?”

“Nii kaua?”

“Või siis vähem – ausalt, ma ei ole selle peale mõelnud.” Üritasin seda naljaks pöörata, kuid ta ainult ühmas ebameeldivalt. Keerasin end murelikult tema poole. “Sul on midagi südamel?”

Ta naeris omaette. “See on esimene kord kui sa selle aja jooksul mult seda küsid.” Ütles ta mõtlikult.

Ma ei saanud aru, mis teda vaevas, kuid see lause ajas miski mu sees keema, nagu oleks piim hetkega halvaks läinud, selline ebameeldiv tunne tekkis.

“Tõesti?” Ta nagu süüdistaks mind selles.

“Tõesti. Siiani sa lihtsalt käisid mul kannul nagu kutsikas, kes…”

Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest ma olin krapsti püsti, haarasin solvunult enda kõrvalt korvi jõhvikatega ja astusin tõtakalt tuppa, lüües ukse valjult enda järel kinni. Vajusin pahaselt vastu ust. Ta kõlas nii ülbelt kui ta seda ütles – nagu kutsikas!

“Miks sa uksi prõmmid?” hüüdis ema pahaselt köögist.

Ma ei hakanud talle seda üle toa hüüdma kui Aaron veel terrassil istus ja läksin kiiresti kööki, et ta mulle vastu ei tuleks.

“Noh?” nõudis ta kui korvi talle laua peale panin.

“Tuul tõmbas ukse kinni, vabandust.” Ütlesin kiirustades ja sõlmisin põlle lahti.

“Olgu siis… aga edaspidi vaata, et see nii kiiresti kinni ei langeks – lõhub nii veel klaasid ära.”

“Jah, ema.” Riputasin põlle naela otsa köögi ukse kõrval ja tulin sealt kiiresti taas tulema.

Jõudsin välisukseni, kuid jäin selle ette pidama. Äkki istus ta veel seal? Ma ei tahtnud praegu teda näha ega kaugusest kuulda – tal oli kindlasti mõni paganama hea põhjendus, miks ta mind kutsikaks kutsus, kuid minul kindlasti puudusid vastuväites. Ootasin seal hetke, enne kui otsustasin siiski välja minna ja seista vastamisi sellega, mis tuleb.

Kuid teda polnud seal enam, vaid Mosh magas oma endise koha peal, patsutades silmi avamata mulle tervituseks saba.

Panin ukse enda järel kinni ja hakkasin metsa poole minema.

Ma polnud ju nagu kutsikas, kes tal sabas käib,  kohe kindlasti mitte – ma pole teda sest saadik õieti näinud kui ta tagasi tuli.

Nägin Emilyt tulemas, käe otsas korv seentega ja lehvitasin talle eemalt.

“Hei!” hüüdis ta lähemalt jõudes. “Tere, kuhu sa kadunud oled? Lubasid vanaema vaatama tulla.” Ta hingeldas kui korvi jalgade juurde maha pani.

“Tere, kuidas tal läheb?”

“Nagu ikka, unustas täna oma suurendusklaasi raamatu peale õues.” Ta puhkes õrnalt naerma. “Kujutad ette – ta pani sellele jubedale  romaanile, mida ta pidevalt loeb, tule otsa!” Naersin temaga kaasa. “Oojaa,” ohkas ta siis, “ja kust sina siis tuled? Lähed metsa?”

“Ma mõtlesin küll, kuid ma ei tea.”

“Sa kõlad väga hajameelselt.” Pani ta tähele ning haaras korvi, teise käega mind kaasa tõmmates. “Tule, räägi.”

“Pole eriti millestki rääkida…” punnisin vastu, kuid ta raputas vaid pead.

“Või ei ole – eriti tähendab, et millestki on sul ikka rääkida.”

“Ma ei usu, see ei ole nagu midagi erilist.”

“Nagu siin kunagi midagi sünniks, mis erilise alla saaks panna! Lihtsalt hinga korra sisse ja välja ja ütle.”

Jäin seisma.

“Noh?” nõudis ta ja asetas korvi taas meie ette maha.

Tegin nagu ta tahtis: hingasin korra sisse ja siis välja ning ütlesin siis ühe hingetõmbega: “Aaron ütles, et ma käin tal järel nagu kutsikas.”

Tekkis vaikus.

“Nojah…”  ütles ta, mängides veel oma sõrmusega parema käe keskmises sõrmes, võttis siis korvi üles ning teatas lõbusalt: “Sul on õigus, see ei ole midagi erilist.”

Jäin kui tummahammas talle järgi vaatama kui ta minema kiirustas. Kas see oli nüüd hea või halb? Jooksin talle järgi.

“Mis mõttes? Kas see tähendab, et te kõik arvate, et ma jooksen tal järgi kui mõni peni või tähendab see, et see on lihtsalt nii tühine, et ma selle pärast muretsema ei peaks?”

“Mina ütleks, et seda viimast – pigem on see uus tüdruk tal pidevalt kõikjal kannul.”

Haarasin tal küünarnukist ja pidasin ta kinni.

“Mis uus tüdruk?”

“See, mis ta nimi nüüd oligi… ei tule meelde – aga ma pole teda veel näinud ka.”

“Millal ta…” olin segaduses. “Kust sa üldse tead, et ta tal järel käib?”

“Ah seda… Ethel rääkis, nad võtavad ta täna õhtul kaasa.” Ta vaatas mu kurvaks muutuvat nägu, patsutas siis õlale ja naeratas. “Ära üldse muretsegi – ma ei usu, et Aaron seda üldse öelda tahtis.”

See oli väga lohutav ikka – miks ma end siis ikkagi nii pahasti tunnen?

“Mis, sa tahad vaesekesele juba kättemaksu korraldada?”

“Mida!?”

“Su nägu,” seletas ta kiiruga, “sa läksid näost nii ära…”

“Ei, ma…” puterdasin kiirest

“Igatahes!” segas ta viisakalt vahele, “Õhtul näeme. Muide,” ta haaras oma korvi ja suundus kodu poole, “Adine otsib sind taga, ütles, et peab suga võimalikult kiiresti rääkima.”

Vaatasin, kuidas ta läks, muutudes tagasi oma mahedaks kauniks olevuseks, mis kõigist pea jagu üle oli.

“Olgu siis nii…” venitasin pahaselt, kuid seadsin sammud Adine maja poole, mis ei jäänud siit kuigi kaugele.

“June!” See oli Adine. “Ma olen sind kõikjalt taga otsinud, no kus sa küll olid?” Ta langes mulle rõõmsalt kaela, kuid muutus hetkega väga kurvaks.

“Mis juhtus?” küsisin ehmunult.

“Ma ei saa siin… tule, lähme kuhugi…”

“Lähme sinu tuppa!” pakkusin kiiresti, vaadates enda ees kõrget helesinist maja, mööda mida suures pruunid roosiväädid taeva poole pürgisid.

“Ei, mitte siin, seal!” ja ta näitas näpuga kuhugi mu selja taha.

“Me oleme praktiliselt su maja ees… Olgu?” pomisesin üllatunult ja järgnesin talle ebamääraselt sinna, kuhu ta oli osutanud.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Llyr

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s