Moodne korilus

Kuna mul erilist aednikuannet antud pole, tuleb otsida teisi viise kuidas oma taimearmastust edasi arendada. Hakkasin mõtlema toidu peale. Toidu ja metsa peale. Ühelt poolt on meie peres sellega väga õnneks läinud, sest me käime ikka mitu korda aastas metsas ja korjame marju-seeni-ravimtaimi ja seega ei ole see teema minust täiesti mööda jooksnud. Tean inimesi, kes vaatavad mulle kui puuga pähe saanud otsa kui mainin, et ma käin hommikust teed endale aiast kääridega toomas või mu lemmikkapsaks on jänkukapsas, mida ma kevadel metsas söömas käin.

Kuid kui palju me sellest tegelikult teame? On üks asi tuua koju paar kannutäit vaarikaid või käia metsas seenel, kuid mul on piinlik tunnistadagi – sellega mu teadmised piirduvad. Tegelikult on need tsipa laiemad, kuid ikkagi uskumatult väetid.

Seega otsustasin ma endale testi teha, kirjutada üles siia kõik, mis mul vähegi meeles on, ise järgi olen proovinud või esivanematelt kuulnud.

  1. Vaarikas – mari sobib moosiks, mahlaks, külmutamiseks. Vartest saab suurepärase maitsega külmateed, ainult keeta tuleb kaua.
  2. Mustikas ja mustikalehed- suurepärane toormoos. Ideaalne kõhulahtisuse puhul. Mustikalehed on kasutusel erinevate neeru, maksa ja uriiniprobleemide puhul, teena muidugi. 
  3. Kase ja vahtramahl – korjatakse kohe külmade mineku ajal, mineraalirikas. Seda annab kääritada ja sellest tehtud siider oli üllatavalt mõnus. Säilib ka hästi jahedas keldris.
  4. Maasikas – fantastiline kuivatatult, kuid parim kui ära külmutada. Kuivatades muutub ta olematuks.
  5. Pajukoor – jube maitse, aga häda korral oli üllatavalt tõhus peavalu leevendajana. Kuna ma temaga aga päris sinasõber ei ole, siis ei oska eriti hinnata, mis see õige kogud oleks.
  6. Noore tamme koor – kõhukinnisti. Tean, et seda peaks pulbriks tegema, kuid kuna mul kodus sellised võimalused puuduvad, siis õnnega ei mängi.
  7. Sigur – “Et kohvil õige mekk ole’s!” Vanaema rääkis, et selle juurikas röstiti koos odra ja nisuga ja jahvatati peeneks. Saadud viljakohv oli just õige maitsega kohvi, mis ajas halval ajal asja ära. Kuna sigur on kaval taim, mille juurikas aastatega suuremaks kasvab, olen mõnel taimel metsa servas silma peal hoidnud, kuid nähes teda taas õitsemas, ei ole südant olnud seda maha võtta.
  8. Pohlad – imerohi kõige vastu. Lisaks superhea toormoos. Liköörina head.
  9. Sinikad- Maitse asi. Mulle jäid moosina veidi läägeks, kuid koduveinina mõjus täitsa hästi.
  10. Sõnajala lehed – :). Salarohi kui sul on liigeseprobleeme. Värsked noored lehed aitavad kenasti.
  11. Humal – näidake sõrmega üht kodukootud õllemeistrit, kes ei tea, millega tegu.
  12. Palderjan – kui korra on näidatud, mis vahe tal selle teise taimega on, siis sassi enam ei aja. Juurikatee on hea rahusti. Ülekasutamisest eriti ei räägita, küll oleks kasulik see pool endale selgeks teha enne kui kasutamist alustada.
  13. Teekummel – külmatee ja haavapuhastus, kompressid.
  14. Nõges – minu isiklik übertaim. Tõsiselt väge täis väänik, mille tulemusena saab naisteasja kontrolli alla, vere voolama ja juuksed ilusaks, leevendab reumat jne.
  15. Ristikhein – korja, kuivata, säilita. Tinktuurina ja teena mõjub krampide vastu hästi. Üks külmateedest. Salati sisse olen õisi pannud.
  16. Hundinui- tean, et halvemal ajal kuivatati juurt ja jahvatati ning kasutati leiva sisse. Inimeselt, kelle ema oli sunnitud seda sõja ajal tegema: “Väga suure nälja toit.” Samas sai lapsepõlves neist matte tehtud.
  17. Võilill – värsked lehed sobivad salatisse, kohe söömiseks. Kui hakkab õisi ajama, läheb mõruks.
  18. Iminõges- mm, neid mesiseid õisi on ikka imetud.
  19. Teeleht – Aitab väikeste haavade ja sääsehammustuste puhul, veidi muljutud lehe pealepanek paneb vere kinni. Rögatee oli vist ka?
  20. Maarjakask- ee… tõrva tegu, kuivatatud kasepaha põletuse suits hoiab õues sääsed eemal, mahl, vihtade valmistamine, ehtekarbid, pillid, ravimiteks…
  21. Tammetõrud – neid pandi samuti viljakohvi hulka, et kohvipärasemat maitset saada, kuid ei pidavat eriti väärt kogemus olema. Sigade toiduks.
  22. Rukkilill – köha ja külma vastu, sinine viitas ka silmadele… Temaga pidi ettevaatlik olema, ajas pidevalt vetsu manu, viib vett kehast välja.
  23. Murakas- moosina eriti ei meeldinud, kuid kui marju näiteks jogurtisse purustada, siis oli tarbitav. Maitse asi.
  24. Naistepuna- õied raviks, leebema peavalu vastu. Münti meenutav maitse.
  25. Pune – oregano. Õied raviks, lehed maitsetaimeks.
  26. Nurmenukk – peetri võtmed :). Kevadel turgutav. Rögatee. Varajased lehed sobivad ka salatisse.
  27. Jõhvikad – vitamiinipommid punases kuues. Tuhksuhkruga võrratud kommid.
  28. Paiseleht – köhatee.
  29. Nõmmliivatee – oli vist tüümiani lähedane? lõhnab suurepäraselt, külmetuse tee, see sobis ka haavapuhastiks. Haavandi puhul suus sai sellega suud loputatud.
  30. Kortsleht – kevadel hea juua vitamiinipommiks. Üks külmetuseteedest.
  31. Raudrohi – Aitab verel hüübida, naistevalude vastu, külmatee, seedimisele oli hea. Näiteks noored lehed salatis aitavad toitu seedida.
  32. Kibuvits – marjad on ääretult vitamiinirikkad. Sobib teesse, pulbrina, säilib kuivatatult.
  33. Kanarbik – rahustav  tee, suurepärane lõhnataim. Rabas keelati magama jääda, kanarbik tegevat uniseks.
  34. Toomingas – sügise poole tekivad tal mustad kirsse meenutavad marjad. Mulle maitsesid.
  35. Saar – minu teada üks parima puiduga puu. Mingil viisil sai sellest ka värve, kuid ei tea, kuidas.
  36. Kuusk – talvel lõhn, ehtimine ja  käbid.  Kui kinnised käbid sooja tuua ja lasta neil lahti minna paberi peal, siis pärast neid paberile koputades, annavad need häid seemneid. Nokitsemist on, kuid maitse oli neil hää.
  37. Pärn! – õied, õied ja veelkord õied.
  38. Pihlakas – imemarjade puu. Tuleb korjata kui külmataat on neid näpistamas käinud ja pärast seda moosiks keeta. Kuivatatult ei säili raviomadused. Värsketest marjadest keedetav tee on abiks turgutamisel.
  39. Lodjapuu – Parim viis, mida ma tean, on marjad mees veeretada ja siis ahjus kuivatada. Pärast seda maitsevad hästi.  Telliskivi mahl sobib ka värvimiseks :D. Tean, et kasutatakse ka raviks, kuid ei ole sellega eriti kursis
  40. Mädarõigas – jep, see sunnik kasvab meil ka :). Kasutatav küll ainult värskelt riivituna, sest kuumusega see maitse kaob. Küll aga sobis edukalt marineerimisel poemädarõika asemele väga hästi.
  41. Kadakas – marjad liha maitsestamiseks on väärt seda ronimist ja otsimist.
  42. Kastan – Roheline siil seemne ümber on mürgine! Juhuks kui keegi veel ei tea. Kastanid ise on aga väga hea vahend mustade kuivaineputukate vastu. Torkad 1-2 muna purki ja need kolivad välja. Kastani kaasaskandmine turgutab ka rahaasju (ka ebausk peab tarkustes oma osa mängima).
  43. Jänkukapsas – suurepärane hapuoblikas, mida kevadel metsas pista ja salatisse maitseks tuua. Kuid liiale minnes on ohtlik ka.
  44. Sarapuu – pähklid 🙂
  45. Maarjahein – See on see, mis heinale selle hea ja heinaliku lõhna annab. Kodule andis ka kui paar kimpu kuivama tuua.
  46. (kollane) Madar – annab head kollast värvi. Sai ära proovitud ja lahe oli. Kollaseks nimetan ma teda seetõttu, et ma tean, milline ta välja näeb, ent täpset nime ei tea.
  47. lillakas – söödavad marjad, kuid maitseelamus jättis soovida. Minu jaoks olid hapud.
  48. Pilliroog – katused, matid…
  49. Põldmünt – mündi asemele väga hää.
  50. Köömen – pole kasutanud, aga tean, mis nägu ta on.
  51. Põldmarjad – mmm!
  52. Seened – selleks on vaja paksu rammusat raamatut, oskust vahet teha ja tarkust. Aga see eest üdini suurepärane köögilisand.

Kui ma hoolega mõtlen, ilmselt leiaks paar vinsklit veel, kuid mu teadmiste tase kipub olema selline, et ma näen taime ja siis võime edasi rääkida. Nimedest on mulle vähe kasu kui ei ole juures pilti.

Need seened… Seened olidki tegelikult see, mis selle südamliku testi valla päästsid. Nimelt üks kena söödavaid taimi propageeriv lehekülg rääkis seentest ja propageeris VALGET KÄRBSESEENT hea SÖÖGISEENENA! Jutt oli kena ja tore, kõrval hea söögiseene nimi ja kõrval VALGE KÄRBSESEENE PILT! See ärgitas mind tõsiselt mõtlema selle üle, millist informatsiooni ja millised teadmised mul endal söödava metsaroheluse kohta on ja kui ma peaksin seal mitu päeva veetma, kas ma mürgitaks end ära või suudaks ellu jääda?

Siiani on mu tähelepanu pälvinud pigem ravimtaimed ja mu eelmise aasta tinktuuridest-salvidest on üllatavalt palju ka kasutust leidnud, kuid koos kiiresti läheneva kevadega lööb minus kihama taas see krigisev aiavärav – mida ma loodusest oma pere toidulauale lisada saaks? See pole mingi vahetame-traditsioone-pöördume-kiviaega tahtmine, vaid midagi õppimise moodi, oma elu mitmekesistamise moodi. Tahtmine oma aedniku-oskamatus millekski kasulikuks pöörata.

 “Worried about future food supplies for whatever reason, and want to feel secure in the knowledge that you could survive on wild stuff, if you really had to” oli üks hea lause selle sündroomi kohta. Eks see vist ole see, mis minus selle peidetud orava ja karihiire kogu aeg välja veab. Vajadus omada oskusi, mis garanteerivad mu perekonnale tuleviku. Probleem selle teadmisega on, et Eesti sarnase taimestikuga ala kohta on väga vähe informatsiooni. Mitte ravimtaimede kohta, mis on õnneks väga rikkalik, aga selle muu kohta.  Kes nägi viimati “Jahimehe kokaraamatut”? Kui paljud oskaksid metsast kogu moodsa maitseaineriiuli kokku hankida? Mina veel mitte, kuid kunagi ehk läheb läbi.

Mõistus, oskus ja kibedad sõrmed.

Advertisements

Leave a comment

Filed under korilus, survival of the fittest, Toidukultuur

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s