Oamees

Vanas lossis, mis paistab olevat kasutusel koolina – nagu Harry Potteri filmis – toimub sügise alguse kontsert. Klassikalise muusika ansambel koosneb nii tüdrukutest kui noormeestest. Nad on kõik umbes 13-16 aastased, kõik riietatud musta lühikeste seelikute ja pükstega vormi, kaelas valge lihtne pael. Puud on kõik värvilised ja lehti langeb kogu aeg ümberringi ilma tuuleta. Ma laskusin ülevalt torni poolt alla  vaatega. Ette jäid nii liivakarva kivid, pruunid katusekivid, mis servi ääristasid kui luuderohi, mis vabalt lossi pidi voogasid. Imelikult jahe oli ja päike oli nagu pilve varjust pääsenud – hästi tugeva kollase valgusega, nagu enne tormi. Aga ei olnud pime.

Järsku tõusis tugev tuul ja keerutas kõik lehed ringlusesse, kaasa arvatud noodid. Ma ei tea, mis teistest sai, aga viiuldajad jooksid sisse, mööda keerdtreppi kõrgemale, kuni me olime vist teisel või kolmandal korrusel. Tumepruunide juustega tüdruk, kes mu ees läks, pööras end ootamatult ringi ja osutades klaasita aknale meie kõrval, käskis mul sealt sisse minna. Muidugi ma kahtlesin – see oli ju välissein. Ta muutus sellest aga kannatamatumaks ja käskis uuesti, kuid ma vaidlesin vastu, et ei saa ju. Ja ta läks ise, torisedes, et mis mõttes ei saa. Ta langes kiiremini kui kivi, mille ta endaga kaasa viis ja ma hüppasin akna juurde ja selle taga oligi vaid akna serv, aga kui ma hakkasin aknast välja naalduma, et näha, mis tüdrukust sai, ilmus äkki väljastpoolt mingi noor mees, armeenlase moodi, moodsas riietuses, ja küsis kohe: “Kas sa tahad ka hüpata? Tule aga tule!” Ma tõmbusin kohe tagasi, põrgates oma ansamblikaaslastele otsa ja ta justkui jälitas mind, aknani, karjudes, et ma tagasi tõmbaks, aga aknast sisse ei tulnud. Vaatasin korra oma kaaslaste poole, siis tagasi, aga seal polnud enam kedagi.

“Siin on palju kummitusi.” teadis üks poistest mu selja taga rääkida. “Kõik on Oamehe süü.” Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu.

Vahele tuli pilt suurest vesiroositiigist maja taga.  Seal oli 12-aastane tüdruk, kellest pinna peale ei olnud eriti midagi näha peale piirjoonte, aga kui “kaamera” sügavamale läks ja tast möödus, oli näha kuidas valgus ülevalt ka temani jõudis ja valgustas läbi ta öösärgi. Ta lihtsalt hõljus seal, käed laiali, juuksed kroonina ümber pea lehvimas. Ta nägi välja nagu hoiaks ta hinge kinni ja kui “kaamera” uuesti ta pea kohale tõusis, tõusidki ta juurest mullid ja ta silmad läksid lahti, hirmunud.

Mõne aja pärast läksime me aeda tööle. Meil oli mingi juurviljaaed keset hiiglaslikke kivimüüre, nagu kloostris, ja me kasvatasime seal enamasti herneid ja ube, palju suuri ube. Ootamatult tõusis tugev tuul ja ma olin korraga üksi aias ja ma jälgisin läbi ubade kuidas keegi tuli, paar uba murdis, need lahti tegi, ära hakkas minema ja korraga seisma jäi. Tal olid hallid, justkui peentest juurtest punutud püksid jalas ja need olid ümber roheliste inimjalgade. Ta hakkas ära minema, kuid peatus siis ja tuli tagasi, lükkas ubade lehed laiali ja tegi PUUU!

Tõmbusin karjudes eemale, kuid ta ajas end kohe püsti tagasi ja ütles solvunult, et ma ei karjuks. Ta oli hästi pikk, inimese moodi riides, pika lillakatest juurtest habemega, vuntse ei olnud, ja juustega. Ta nägu oli üsna inimlik vist. Küüned olid ka pikad, aga muidu oli ta puhas ja naeris südamest oma nalja üle.

Ta kutsus mind kaasa ja ma läksin, ilma et oleksin kahelnud. Ta viis mu läbi metsa, pidevalt oksi mu eest ära lükates ja me läksime hea tüki maad, enne kui jõudsime vesiroositiigini (mis minu teada asus nagu maja taga, teisel pool muru?). Vahepeal oli meiega sõnagi lausumata ühinenud armeenlane ja veel paar imelikku pooleldi läbikumavat last. Ka tumedapäine tüdruk oli nende seas, aga keegi peale minu ja oamehe omavahel ei rääkinud.

Me peatusime tiigi kaldal ja ta ütles, et seal on veel üks. Vaatasin küsivalt tema poole, kuid ta oli juba särgi seljast lükanud ja sukeldus vette. Armeenlane tegi nüüd esimest korda suu lahti ja seletas, et ta korjab hingi kokku. Omamoodi koha puhastaja või nii, kes tuleb igal sügisel ja korjab kokku hinged, kes on uitama jäänud. Esimest korda seal mõtlesin, et ma pean siit kohast ära saama kui ta iga-aastane saak on keskmiselt neli lapse hinge – siin oli liiga kõrge suremusraiting.

Tagasi kaameraga vee all. See tüdruk, kes ennist vee all hõljus, istus mingi vetikatest moodustunud näo ees ja kuulas, mida vana taim talle jutustas. Ta juuksed ikka veel heljusid ringi ja ta hoidis hinge kinni, aga ta oli haaratud sellest jutust, mida ta kuulis.

Mu silme ees hakkas arenema lugu, samal ajal kui see taim jutustas. Jutt ise oli midagi sellist: “Oamees on kurjast sündinud. Ta vanemateks olid kaks tulikurja (kas pole kena väljend?) jõudu. Sellisest ühendusest ei saa sündida midagi head, seega on ka Oamees kurjust täis.” Samal ajal nägin ma millegipärast Oameest seismas keset kaljut keset tormipilvi ja kusagilt kaugelt ilmus midagi ussi moodi. See koosnes üleni tulest ja meenutas veidi idamaist draakonit, kaasa arvatud ta kaunis, pikk lakk, mis kohe kui ta peatus, langes ta küljele ja jätkas seal põlemist. Fantastiline olevus. Oamees ei võidelnud temaga, nad lihtsalt uurisid üksteist. Alles siis märkasin ma draakoni selja taga kahte hiiglaslikku pilve, millest üks oli heledam punane, teine sügav peedipunane ja mõistsin neid kui ta vanemaid. Väga imelik oli igatahes, see draakon oli nagu nende lemmikloom või midagi. Aga tuli kõrvetas Oameest ja ta nägu põles ära.

Samal hetkel kui see teadmine minusse kinnitus, jõudis Oamees selle tüdrukuni. Ta hoidis sammuti hinge kinni ja jäi üllatunult sammu jagu eemal seisma, kulmu kortsutades, vist vana taime nähes. Ka tüdruk pööras end tema poole, kuid nähes Oameest, ta naeratas kinnise suuga ja sirutas käe välja. Oamees võttis sellest kinni ja tõmbas ta endaga kaasa ja nad ujusid pinnale ning “kaamera” läks tagasi minu pilgu läbi.

Nüüd oli nagu seltskond koos ja me jätkasime oma teekonda. Ma tundsin hirmu, sest ma kinnitasin endale kogu aeg, et ma ei ole surnud, ma ju elan. Ma ei ole surnud. Mitte veel. Ta viis hinged endaga kaasa, seda palju ma tean, aga kaua see aega võttis, see teekond või kaugele me läksime, ma ei tea, sest koerad hakkasid minu peal mängima.

Kui ma tagasi unne suikusin, nägin justkui lõpu ära, kus Oamehe nägu oli lagunenud, ära kuivanud oakaunad ja ta seisis taas vastamisi selle draakoniga. Ta oli vihane, pettunud ja ta peitis näo kätesse, enne kui kaunadest kinni haaras ja need suure kaarega mulle vastu südant viskas. Ma nägin nüüd et ta oli üleni hiiglaslikest oakaunadest tehtud. Ta pea koosnes kolmest suurest oast, mis olid omavahel juurtega ühendatud ja pulseerisid kergelt ning neist kasvas ta pikk juurtest habe. Ta särk oli eest lahti ja ta rindkere moodustasid kaks suurt oakauna, mis olid kokku keeratud ja mille vahel tulid käed moodustavad kaunad.

“Igal aastal peate te mulle uue näo kasvatama!” nõudis ta, paisus hiiglaslikuks ja astus draakonist mööda, kõndis tema selja taha, draakon pöördus ja järgnes talle, ning ta istus suurele pajust kasvatatud troonile, jäädes justkui mõttesse. 😀 Klassikalised kuningad, wheee! Igatahes draakon oli seega tema lemmikloom.

Ma olin järsku tagasi aias ja oli kevad ja mul olid süles needsamad kolletunud lehed, mis nägid kokku langenuna väga tema näo moodi välja. Mul oli põll ees, sama koolivorm seljas ja käes kindad ja kühvel. Nägin tüdrukuid koos õpetajaga enda poole jooksmas, kuid enne kui nad minuni jõudsid, kummardusin ja lükkasin kolletunud oavarred peenralt ning lükkasid paar uba mulda. Me pidime ju uue näo kasvatama. Sest vastasel juhul jättis Oamees tulemata jahinged jäid meie juurde. Ja see oli piisavalt hirmus minu meelest.

Üks tüdrukutest jõudis minuni ja vahtis mind kui imet. Ja siis hüüdis ta õpetajale selja taha: “Kas see pole mitte see, kes poole aasta eest kadus? Ta on oaks muudetud.”

Ehk kohaliku slängi järgi Oamehe abimeheks saanud. Jahm. Selle teadmisega ärkasin ma üles.

Advertisements

Leave a comment

Filed under eesti keeles

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s