Öösiti sääsed ei maga

Meil on sääseuputus. Igal sündmusel looduses on põhjus ja tagajärg ja nüüd on siis tagajärgede kord – saja aakri mets on vee all ja selle tulemusena on sääskede keemiline hormoonimäng nii sassis, et ei saa uksest väljagi astuda. Vaatasin täna kuidas nad kümnete kaupa musta võrgu peale end istuma sättisid, londid läbi aukude minu poole suunatud ja mul hakkas ebamugav. Mulle kerkisid silmade ette nägemused tuhandest silmapaarist, mis mind kõhu korinal saadavad. Kõige tipuks veel emased ka. Nagu kord ja kohus tuli samal ajal televiisorist kõiketeadev dokumentaal Mao’st ja tema reformidest, millest varblastega võitleva reformi tulemuseks oli putukate paljunemine ja põllusaaduste häving, mis omakorda lõppes mitmeaastase näljaga. Aju ruulis loomuliku jätkuna kokku, et ma ei saa üht osa loodusest eemaldada, ilma et me hävitaks kõik temast kõrgema eluvormi koos temaga. Inimene on ikka loll, kas pole?

Miski pole päris see, millena seda näidata tahetakse. Kas te teadsite, et need rahulikud juudid, keda me kaitseme, on sama palju omakohtus süüdi kui need, kes neile kannatusi põhjustasid? Silm silma vastu. On muidugi tervitatav, et nad said kätte maksta ja sellega oma elukoormat kergendada, aga tormakas oleks pidada neid absoluutselt rahumeelseteks nagu mulle selgeks üritati teha. Eriti pärast dokumentaali, mis rääkis juutidest plaaniga hävitada 6 miljonit sakslast puhtalt selle pärast, mis nendega tehti. Jah. Sama valimatult nagu nendegi rahvust hävitati. Taas tuleb ette see “hävitame ühe grupi, surevad ka järgmised” ja ühe juudi sõnad, kes selle plaani taga seisid: “Keegi ei võta arvesse põlvkondi, mis jäid sündimata”.

Tundsin, et on kohatu selle dokumentaali üle rõõmu tunda, sest see mu põues pulbitses kui mu silmad seda nägid. Miks? Sest nad tõestasid pauguga, et üks mu raamatuidee töötab, mis painab mind nii, et ma kirjutan ta lõpuks ikkagi ära – olgu see siis poliitiliselt nii ebakorrektne kui ta siis on. Kui ma foorumis selle kohta uurisin, logisid pooled inimesed kohe välja ja just need, kel pole selle teemaga mingeid kokkupuuteid olnud. Jäid need, kes teadsid mulle nõu anda. Aga see pani mind mõtlema, et selle kirjutamiskursuse jaoks ma seda igatahes kasutada ei saa. Ega soovigi. Ma tahan selle kallal nokitseda kuni ta on piisavalt perfektne. Ja mina piisavalt vana, et üle elada skandaal, mis sellega kaasneb. Rõõmsaks tegi mind lihtsalt see, et mu ideel oli alust ja praegu tegelen ma sellega (ajalugu kõrvale heites, sest mul on palju jooksmist täna), et leida raamatuid, mis konkreetselt sellel teemal räägivad, et õppida, mis on põhjused, ajendid, tunded, reaalsus.

Mul on homme kohtumine mormoonidega. Enne kui see kohe inimesed häält paneb tõstma, paluks meeles pidada, et tegemist on minuga – info tolmuimejaga. Ma vaimustun, aga ma tean oma piire ja piisavalt palju ka ajuloputustehnikate kohta, et teada, mis mind ees võib oodata. Ma tahan lihtsalt kuulda nende reaalsust, nende põhjendusi lisaks sellele fanaatilisele vandenõu teooriate armastajatele, kes netti risustavad. Teinekord päris huvitava materjaliga isegi, aga ikkagi. Ma tahan teada, mis see on, mis neist mormoonlase teeb. Ja ma tahan teada, kust ma selle raamatule näpud taha saan, et ise seda lugeda. Mul pole praegu religioosseid kohustusi ja ma võin ju natuke sõrmi magusaks teha, eriti kuna ma olen sellisest ringkonnast kohati väga puudust tundnud.

Teiseks, miks ma seda mainin, on see, et kui midagi juhtub, siis te teate, kus ma olin.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Working through ideas

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s