Avatar ja inimvalikud

Niih, esiteks vingume oma vingumised ära, siis on vingutud kohe pikemaks ajaks. Avatari näitab 3D-na! Nali naljaks – ma tahan seda nüüdki näha kui ma olen seda juba oma 5 korda tavalises vormis ka näinud. Mis paneb mind tõsiselt mõtlema selle peale, et ehk… jah, tõsilugu on nimelt see, et kogu see nädal, mille vältel seda näidatakse, olen ma maal või teen midagi muud pikalt etteplaneeritut, mille tõttu ma nagu naksti ei saa seda vaatama minna ja see ärritab. Oi kuis ärritab.

Lisaks sellele on tulemas tudengipäevad ja kevadlaat ja kas ma sinna saan minna? MA OLEN TÖÖL!

Nii et jah, virisemised virisetud, pöördume nüüd tagasi asjade juurde, mis vähem virisemist nõuavad.

Näiteks pisiolevuse juurde, kes mööda mu jalga ühtäkki üles vuristas tulla ja mu peaaegu meeleheitele ajas, sest klient teiselpool lauda ei tahtnud kuidagi ära lõpetada ja ta muudkui jooksis ja jooksis… Olin täiesti veendunud, et see on puuk, sest koerad omavad erilist oskust neid koju transportida (tuut-tuut! Koerarong!)., aga ei olnudki. Kui seeliku vuhinal põlve kohale sikutasin, oli seal hoopis väike huntämblik! Selline kaunis, musta värvi ja imeilusate tillukeste silmadega. Sunnik ehmatas mu täiesti ära :D.

Kanuuga käisime sõitmas. 🙂 Minu esimene kord ja ma tahan veel!  Kui juba sellest viiest minutist üle sai kus oli hirm see ebastabiilne asi lihtsalt ümber ajada, oli täitsa tore. Käisime küllaltki lähedal, aga kuna kogu see ala on nii sügaval vee all (metsad ja kõik), ei oleks ma vist pikemat reisi vastu ka pidanud. Oleks kusagil puhata olnud, siis ehk veel. Lihased kusjuures valusaks ei jäänudki, ainult jalad surid ära.

Paistab, et kohe, kui ma koera kohta kirjutamise lõpetasin, et õnneks ei ole ta veel õppinud laua peale hüppama, demostreeris ta mulle oma graatsilist oskust kitsa tooli peale saamisega ja kohe järgnevalt kui kaugele ta pikk nina ulatub, ilma et ta selleks isegi käppa oleks laua peale toetanud. Vau! Aga ta ei võtnud sealt ise midagi. Ja ka pärast olid laua peale jäänud kanakoivad puutumata. Mis eristab teda vanemast koerast, kes on juba oma emme poolt maast ja madalast õpetatud, et kõrgele hüppamine on üks väga vajalik oskus ja veel tulutoovam on see siis kui kommid ja präänikud on laua peal…

Siiski, ma hakkan edaspidi kausse kaugemale lükkama ja koerale veelgi järjepidavamalt selgitama sõnade “Käpad!” ja “Nina!” tähendust. Lisaks seda, mida Pontsik väga hästi juba teab – kui sa vahele ei trügi ja kannatlikult ootad, on poole kasulikum, sest saad tasuks ka maitsta, mis laua peal peremehe söögikaussi läheb. Ok, jah, ma ütlen, et koeri ei tohi õpetada laua äärest võtma, aga minu jaoks on oluline, et loom, kes mu majapidamisse tuleb, sööb põhimõtteliselt samu aineid, mida minagi ja seetõttu on mulle sisse harjunud, et kui ma midagi uut lahti lõikan või teen, siis annan neile ka nuusutada ja mekkida ja mekin ise samal ajal, et näidata, et seda võib süüa. Kümne aasta harjumust ju niikuinii enam ei murra, aga mulle ei meeldi need koerakrõbuskid, mida nad koertele teevad – nad lõhnavad vastikult (ja ärge tulge mulle rääkima, et koertele see lõhn meeldib kui nad sellest ikka kaarega ringi käivad) ja maitse on kehva (pehmelt öeldes! Soovitan, maitske, mida te oma neljajalgsetele sisse söödate – jube!).

Mul lõi laksust pähe, et ma tahan Avatari fänfikki kirjutada. Jääb ära :D. Aga mõte on lahe :D.

Advertisements

Leave a comment

Filed under Drama

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s