Armukadedus ja omandiõigus

Väikestsorti koeramure on pead tõstmas, mis ehk saab peagi lahenduse, kui koer avastab, et ei pea minu tähelepanu nimel end lolliks tegema ega teisele koerale karva hakkama. Ma isegi ei märganud, millal nad omavahel nii tülli keerasid. Lihtsalt ei kannata hetkel üksteist. Aga mis teha – ta juba viie kuune ka, emmeinstinktid on vanemal koeral üle läinud ja noorema klähvimine liiga närvesöövaks muutunud.

Kirjutamisest. Kolmas lugu, mingi teema käib, ingliskeelne, põhjapanevalt imelik ja mittemidagiütlevalt üllatav. Minu jaoks vähemalt. Eks ma panen mõningad lõpuks ülesse ka, aga selle poolkuu jutt seltskonnale kirjutajatekpmmuunis jäi tegemata. Prioriteedid olid veits teised. Jõudis kohale ka Oxfordi kirjutajatele mõeldud nii-öelda juhend, mida ma kuu aega oodanud olen ja rida realt ka nüüd lugema asusin. Siiski, mind kummitab praegu mingi taks 10 lehekülge ja ajusurm, mis mind väga närvi hakkab ajama, sest oleks nagu lugu ka, aga vot, ei suuda kirjutada. Sellest tuleb üle saada! Juba täna võtan kätte ja jutuajamise ja mängude asemel keskendun viieteistkümne leheküljeni jõudmisele.

Muide, kas tee valmistamine kui fetiš eksisteerib? Kui ei, kas see kõlab loogilisena? Eks tuleb vist loogiliseks mõelda.

Mood. Olete märganud, et väljas on soojaks läinud? Mina olen. Kohe nii, et mu isu värvide järele on taas kasvanud, paisudes iga päevaga aina suuremaks ja suuremaks. Värvidest saab sel suvel ilmselt domineerivaks taas sinine, kuid ka kollane ei kao kuhugi. Liiga armas mu hingele. Sellega seoses tõstab pead ka kurb tõdemus, et mu armastatud korset on ikka veel kusagil voodi all kangaste vahel ja ootab, et keegi võtaks mõõdud, õmbleks tema teisiku ja hakkaks teda uuesti kandma. Käsi südamele – ma tunnen tast puudust. Muideks, rääkisin just õe ära, et ta mulle maksikleidi õmbleks! Ja korseti ka. Seda kui ta on kooliasjadega ühele poole saanud ja saabunud mu raamat, kuidas neid asju tehakse.

Filmid. Õigemini, vene melodramaatiline sari. БРАК ПО ЗАВЕЩАНИЮ. Teate kui raske on esiteks vene keelsetelt saitidelt leida seda, mida sa tahad kui sa keelt ei oska? Väga, väga raske, sest esiteks on mingi totter ajavahe, tänu millele kellaajad erinevad ja lisaks kõigele ka see, et  kui sa enda arust filmi vaatad ja korraga kuuled lauset, mida teab vist iga eestlane veel Santa Barbara aegadest, mis tähendab: Edaspidistes osades (vmt), siis ajab ikka hinge mustaks küll ja paneb klaviatuuri laua peal peaga kaasa põntsuma. Ja nagu ikka tuleb ka sellesse jupiti nähtud sarja suhtuda kui KOHUSTUSLIK, sest kui mu aju juba ruulima hakkab oma radu pidi, mida ma seal näha võiks, siis tuleb ju ikka kindlaks teha, kas ta tõepoolest ka selles suunas liikus. Või tuleb ise teemat aretada ja kuhugi suunas kirjasulg liikuma lükata.

Mis toob mu tagasi mingite fanfictionite manu, mille ma kunagi kirja panin ja mille kirjutamise isu mul absoluutselt ära võeti, sest… jah, see on omaette lugu juba. Lihtsalt mõtlesin, et mainin, et ma ei kirjuta neid enam. Arendan omaloomingut ja selle viljelusi. Aga ikkagi panevad mingit jaburalt lihtsad olukorrad kesk suvalisi sarju mul hinge nii käima, et vaja mingit lisa tekitada.

Visuaalne raamaturiiul. Facebook on tore koht, kus sa saad uhkustada oma haritlusega ja üles toppida, mida sa lugenud oled, mida lugeda tahad, mida loed jne. Ülla-ülla! Ma olen väga kummaline ja kohati sadistlik. Narnia lood olid mingi hetk kõrvuti uuringutega seksuaalhälvetest ja nende käsitlemisega. Keskaja toitumine Meyeri külje all, jne. Mul pole kunagi ärilist häbi tundnud selle üle, mida ma loen ja kohati teen ma seda väga valimatult, aga see, mida ma seal lõpuks kujunemas nägin, võib mõne taustakontrolli sooritava inimese küll minema peletada. Lisaks ei ole seal karmimate teoste esindajaid üldse, lugude autoreid, keda ma olen lugenud selleks, et omistada udu moodi hõngu sellest, mida see valdkond endast üldse kujutada võiks. Nii et erootikakirjanduse armastajad – teil pole lootustki oma raamatukogu sinna kokku panna. Samas, olen meeldivalt üllatunud, nähes seal ka selliseid teoseid, mida muidu tikutulega taga olen pidanud ajama, sest ainukesed eksemplarid tunduvad elutsevat ülikoolide raamatukogudes või ainult netiavarustes. Lisaks veel paar tükki, aga neid nimekirjades ka ei ole. Nojah, mis teha, vana vene kirjandus, mida “haritud maailm” millegipärast praegu avastama on asunud, mida me kohustuslikus korras koolis lugema pidime, ja eestlasi ei ole seal pea üldse.

Vaatasin Tai graveerimiskunsti, mida nad kaunite arbuuside, melonite, porgandite ja muude sellistega teha armastavad. Tahan katsetada. Oi kuidas tahan katsetada ja ma mõtlen, et kui see pood täna lahti on, siis bolero rikkumise teen ma ära küll. Võtab küll paar tundi aega, aga tahan ära proovida. Eriti tore on, et ma ise bolerot ei armasta. Aga mul on keegi, kes selle ära sööb küll :D. Vastasel juhul proovin porgandite või kurgiga. Eks näis. Ma igatahes tahan teha köögikunsti, mille kohta kõigil millegipärast kulm kõrgele kerkib ja esimene küsimus, mis üle huulte pudeneb, on: “Kas sul on nii palju aega üle?”

Ei. Aga ma tahan proovida. Lisaks tuleb tuleviku huvides järgmisena koju hankida üks kena peenike ja terava otsaga graveerimisnuga. See nuga on kui imeloom.

Venna helistas, et me veame homme kanuu vette ja lähme sõitma :P. Ojaa! Ma ka ehk? Ma olen selle kena kanuu ristiema, aga ma pole kordagi sellega sõitma saanud. :D.

Jah, palju põnevat on ees :).

Advertisements

Leave a comment

Filed under kirjutamisest

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s